¹ Ja Deboora ning Baarak, Abinoami poeg, laulsid tol korral nõnda:

² 'Et lakad lehvisid Iisraelis, et rahvas oli võitlusvalmis, selle eest kiitke Issandat!

³ Kuulge, kuningad, pange tähele, vürstid! Mina - ma laulan Issandale, mängin Issandale, Iisraeli Jumalale!

⁴ Issand, kui sa läksid välja Seirist, kui sa astusid esile Edomi väljadelt, siis värises maa, taevadki tilkusid, jah, pilved piserdasid vett.

⁵ Mäed kõikusid Issanda ees, see Siinai Issanda, Iisraeli Jumala ees.

⁶ Samgari, Anati poja päevil, Jaeli päevil, olid teed tühjad ja rändurid käisid kaudseid teid.

⁷ Iisraelis lakkasid olemast põldurid, lakkasid, kuni tõusin mina, Deboora, tõusin kui Iisraeli ema.

⁸ Kui uusi jumalaid valiti, siis oli sõda väravais. Kas nähti kilpi või piiki Iisraeli neljakümnel tuhandel?

⁹ Minu süda kuulub Iisraeli käsuandjaile, võitlusvalmitele rahva hulgas. Kiitke Issandat!

¹⁰ Võikudel emaeeslitel ratsutajad, vaipadel istujad ja teekäijad - laulge sellest!

¹¹ Laulge hõiskehääli veeammutuspaikades, seal ülistatakse Issanda õiglust, tema põldurite õiget panust Iisraelis, siis kui Issanda rahvas läks alla väravaisse.

¹² Virgu, virgu, Deboora! Virgu, virgu, laula laulu! Tõuse, Baarak, võta tagasi oma vangid, Abinoami poeg!

¹³ Tol korral läks jääk alla vägevate juurde, Issanda rahvas tuli kangelastena alla mu juurde.

¹⁴ Efraimist need, kes olid välja juurinud Amaleki, sinu järel Benjamin koos su hõimudega. Maakirist laskusid käsuandjad ja Sebulonist valitsuskepi kandjad.

¹⁵ Debooraga koos mu vürstid Issaskaris, ja nagu Issaskar, nõnda Baarak läkitati orgu tema kannul. Ruubeni rühmadel olid suured arupidamised.

¹⁶ Miks jäid istuma sadulakorvide vahele, kuulama karjaste vilesid? Ruubeni rühmadel olid suured arupidamised.

¹⁷ Gilead jäi paigale teisele poole Jordanit, ja Daan, miks ta teenis võõrastes laevades? Aaser istus mererannas ja jäi oma valgmate juurde.

¹⁸ Sebulon on rahvas, kes osutas surmapõlgust, nõndasamuti Naftali välja kõrgete paikade peal.

¹⁹ Kuningad tulid, sõdisid, tol korral sõdisid Kaanani Kuningad, Taanakis, Megiddo vee ääres, aga hõbedat nad saagiks ei saanud.

²⁰ Taevast taplesid tähed, oma teedelt taplesid need Siisera vastu.

²¹ Kiisoni jõgi uhtus nad ära, muinasaja jõgi, Kiisoni jõgi. Astu, mu hing, väega!

²² Siis oli hobukapjade plaginat tema täkkude nelja ajades.

²³ Needke Meeros, ütleb Issanda ingel, needke tõesti ta elanikud! Sest nad ei tulnud Issandale appi, Issandale appi kangelaste hulgas.

²⁴ Õnnistatud olgu naiste hulgas Jael, keenlase Heberi naine, Õnnistatud naiste hulgas telkides!

²⁵ Teine küsis vett, tema andis piima, ulatas kalli kausiga petipiima.

²⁶ Ta sirutas käe vaia ja parema käe töömeeste vasara järele. Ta tagus Siiserat, lõhkus ta pea, purustas ja puuris läbi ta oimud.

²⁷ Jaeli jalgade juures vajus Siisera kokku, langes, jäi lamama, Jaeli jalgade juures ta vajus, langes. Kus ta vajus, seal ta langes tapetuna.

²⁸ Siisera ema vaatas aknast, kurtis läbi aknaava: Miks viibib ta vanker tulemast? Miks pole kuulda ta rakendite müra?

²⁹ Tema targemad vürstinnad vastasid talle, ka ta ise andis enesele vastuse:

³⁰ Eks nad leia, jaga saaki? Tüdruk, kaks tüdrukut mehe kohta, kirjusid kangaid saagiks Siiserale, saagiks kirjusid kangaid, kirjatud rätik, kaks rätti saagikssaadute kaeltel.

³¹ Nõnda hukkuvad kõik su vaenlased, Issand. Aga kes sind armastavad, need on otsekui päike, kui ta tõuseb oma võimuses.' Ja maal oli rahu nelikümmend aastat.

¹ Ja Taavet kõneles selle laulu sõnad Issandale sel ajal, kui Issand oli ta päästnud kõigi ta vaenlaste käest ja Sauli käest.

² Ta ütles nõnda: 'Issand on mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja.

³ Mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin, mu kilp ja abisarv, mu kõrge kants ja varjupaik. Mu päästja, sa päästad mind vägivallast.

⁴ 'Kiidetud olgu Issand!' nõnda ma hüüan ja ma pääsen oma vaenlaste käest.

⁵ Sest surmalained piirasid mind ja nurjatuse jõed tegid mulle hirmu.

⁶ Surmavalla köied ümbritsesid mind, surma võrgud sattusid mu ette.

⁷ Oma kitsikuses ma hüüdsin Issandat ja kisendasin oma Jumala poole. Ta kuulis mu häält oma templist ja mu appihüüd jõudis ta kõrvu.

⁸ Siis värises ja vabises maa, taeva alused kõikusid ja põrusid, sest ta viha süttis.

⁹ Suits tõusis ta sõõrmeist ja tuli ta suust oli neelamas, tulised söed lõõmasid tema seest.

¹⁰ Ta vajutas taeva ja tuli maha, ja ta jalge all oli tume pilv.

¹¹ Ta sõitis keerubi peal ja lendas ning teda nähti tuule tiibadel.

¹² Ta pani onniks enese ümber pimeduse, mustavad veed, paksud pilved.

¹³ Kumast tema ees lõõmasid tulised söed.

¹⁴ Issand müristas taevast ja Kõigekõrgem andis kuulda oma häält.

¹⁵ Ta ambus nooli ja pillutas neid, heitis välke ja pani need sähvima.

¹⁶ Siis said nähtavaks mere sügavused, maailma alused paljastusid Issanda sõitluse läbi tema sõõrmete tuule puhangust.

¹⁷ Ta ulatas kõrgusest käe, ta võttis minu, ta tõmbas mu välja suurest veest.

¹⁸ Ta päästis minu mu tugeva vaenlase käest, mu vihkajate käest, sest nad olid minust vägevamad.

¹⁹ Nad tulid mu kallale mu õnnetuse päeval, aga Issand oli mulle toeks.

²⁰ Ta tõi mu välja avarusse, ta päästis minu, sest tal oli minust hea meel.

²¹ Issand teeb mulle head mu õigust mööda, ta tasub mulle mu käte puhtust mööda.

²² Sest ma hoidsin Issanda teid ega taganenud õelasti Jumalast.

²³ Sest kõik ta seadlused on mu ees ja ma ei hüljanud tema määrusi.

²⁴ Ma olin laitmatu tema ees ja hoidusin oma pahateost.

²⁵ Seepärast Issand tasus mulle mu õigust mööda, mu puhtust mööda tema silma ees.

²⁶ Heldele sa osutad heldust, laitmatu mehe vastu sa oled laitmatu;

²⁷ puhta vastu sa oled puhas ja kõvera vastu sa osutud keeruliseks.

²⁸ Sa päästad viletsa rahva, aga sinu silmad on suureliste vastu, sa alandad nad.

²⁹ Sest sina, Issand, oled mu lamp, ja Issand valgustab mu pimedust.

³⁰ Sest sinuga ma jooksen väehulga kallale, oma Jumalaga ma hüppan üle müüri.

³¹ Jumala tee on laitmatu, Issanda kõne on sulatatud puhtaks; tema on kilbiks kõigile, kes tema juures pelgupaika otsivad.

³² Sest kes on Jumal peale Issanda? Ja kes muu on kalju, kui mitte meie Jumal?

³³ Jumal on mu tugev paik ja vägi, tema teeb laitmatuks mu tee.

³⁴ Ta teeb mu jalad emahirve jalgade sarnaseks ja paneb mind seisma mu kõrgustikele.

³⁵ Ta õpetab mu käsi sõdima ja mu käsivart vaskambu vinnastama.

³⁶ Sa annad mulle oma päästekilbi ja su alandus teeb mind suureks.

³⁷ Sa teed maa avaraks mu sammule, et mu luupeksed ei libiseks.

³⁸ Ma tahan jälitada oma vaenlasi ja nad hävitada ega taha tulla tagasi enne, kui olen teinud neile lõpu.

³⁹ Ma tahan teha neile lõpu ja nad purustada, nõnda et nad enam ei tõuse, vaid langevad mu jalge alla.

⁴⁰ Sa vöötad mind rammuga sõja jaoks, sa surud kokku mu alla need, kes tõusevad mu vastu.

⁴¹ Sa pöörad minu poole mu vaenlaste selja, ma hävitan oma vihamehed.

⁴² Nad vaatavad ümber, aga päästjat ei ole; hüüavad Issanda poole, aga ta ei vasta neile.

⁴³ Nüüd ma hõõrun nad pihuks nagu maa tolmu; ma põrmustan ja sõtkun nad puruks nagu tänavate pori.

⁴⁴ Sina päästad minu mu rahva riidlemistest; sa hoiad mind paganate peaks. Rahvad, keda ma ei tunne, hakkavad mind teenima.

⁴⁵ Võõra rahva lapsed meelitavad mind, kuulduste peale nad kuulevad mu sõna.

⁴⁶ Võõra rahva lapsed nõrkevad ja nad vöötavad endid oma linnustest välja tulles.

⁴⁷ Issand elab, kiidetud olgu mu kalju! Ülistatud olgu Jumal, mu päästekalju,

⁴⁸ Jumal, kes mulle annab kättemaksmise ja alistab mulle rahvad,

⁴⁹ sina, kes viid mind ära mu vaenlaste käest, tõstad mind kõrgele mu vastaste eest ja vabastad minu vägivalla meeste käest.

⁵⁰ Sellepärast ma tänan sind, Issand, paganate seas ja laulan kiitust su nimele,

⁵¹ kes teed suureks oma kuninga õnne ning osutad heldust oma võitule, Taavetile ja tema soole igavesti!'