¹ Gileadlane Jefta oli vapper sõjamees, aga hooranaise poeg; Jefta isa oli Gilead.

² Gileadile sünnitas tema naine poegi; kui selle naise pojad kasvasid suureks, siis ajasid nad Jefta ära ja ütlesid temale: 'Sina ei saa pärisosa meie isakojas, sest sa oled teise naise poeg.'

³ Ja Jefta põgenes oma vendade eest ning elas Toobimaal; Jefta ümber kogunesid tühised mehed ja tegid koos temaga retki.

⁴ Mõne aja pärast hakkasid ammonlased Iisraeli vastu sõdima.

⁵ Ja kui ammonlased sõdisid Iisraeli vastu, siis Gileadi vanemad läksid tooma Jeftat Toobimaalt.

⁶ Nad ütlesid Jeftale: 'Tule ja ole meile juhiks, et me saaksime sõdida ammonlaste vastu!'

⁷ Aga Jefta vastas Gileadi vanemaile: 'Eks te ole mind vihanud ja mind mu isakojast ära ajanud? Miks tulete minu juurde nüüd, kui teil on kitsas käes?'

⁸ Ja Gileadi vanemad ütlesid Jeftale: 'Me tuleme nüüd sellepärast taas sinu juurde, et sa tuleksid koos meiega ja sõdiksid ammonlaste vastu ning oleksid pealikuks meile kõigile Gileadi elanikele!'

⁹ Siis Jefta ütles Gileadi vanemaile: 'Kui te viite mind tagasi sõdima ammonlaste vastu ja Issand annab nad minu kätte, alles siis olen ma teie pealik.'

¹⁰ Ja Gileadi vanemad vastasid Jeftale: 'Issand olgu tunnistajaks meie vahel, kui me ei tee nõnda su sõna järgi!'

¹¹ Siis Jefta läks koos Gileadi vanematega ning rahvas pani tema enesele pealikuks ja juhiks. Ja Jefta rääkis kõik oma sõnad Issanda ees Mispas.

¹² Siis Jefta läkitas käskjalad ammonlaste kuningale ütlema: 'Mis on sinul minuga tegemist, et sa tuled mu juurde sõdima minu maa vastu?'

¹³ Ja ammonlaste kuningas vastas Jefta käskjalgadele: 'Sellepärast et Egiptusest tulles võttis Iisrael mu maa Arnonist kuni Jabboki ja Jordanini; anna see nüüd rahuga tagasi!'

¹⁴ Ja Jefta läkitas taas käskjalad ammonlaste kuninga juurde

¹⁵ ning käskis temale öelda: 'Nõnda ütleb Jefta: Iisrael ei ole võtnud Moabimaad ega ammonlaste maad.

¹⁶ Sest kui nad Egiptusest tulid, rändas Iisrael kõrbes kuni Kõrkjamereni ja jõudis Kaadesisse.

¹⁷ Siis Iisrael läkitas käskjalad Edomi kuningale ütlema: Lase ma lähen su maast läbi! Aga Edomi kuningas ei võtnud seda kuulda. Ta läkitas käskjalad Moabi kuninga juurde, aga seegi ei nõustunud. Nii jäi Iisrael Kaadesisse.

¹⁸ Siis ta rändas kõrbes ja läks ümber Edomimaa ja Moabimaa ja tuli Moabimaa idapiirile ning lõi leeri üles teisel pool Arnonit ega tulnud Moabi maa-alale, sest Arnon on Moabi piiriks.

¹⁹ Seejärel läkitas Iisrael käskjalad emorlaste kuninga, Hesboni kuninga Siihoni juurde ning ütles temale: Lase meid minna oma maast läbi minu sihtkohta!

²⁰ Aga Siihon ei usaldanud Iisraeli, et see läheb tema maa-alast ainult läbi, vaid Siihon kogus kokku kogu oma rahva ja nad lõid leeri üles Jaasasse; ja ta sõdis Iisraeli vastu.

²¹ Aga Issand, Iisraeli Jumal, andis Siihoni ja kogu ta rahva Iisraeli kätte ja nad lõid neid; ja Iisrael päris kogu emorlaste maa, kes elasid seal maal.

²² Nad pärisid kogu emorlaste maa-ala Arnonist kuni Jabbokini ja kõrbest kuni Jordanini.

²³ Nii on siis nüüd Issand, Iisraeli Jumal, ajanud ära emorlased oma Iisraeli rahva eest, aga sina tahad pärida seda maad!

²⁴ Kas sa ei peaks pärima seda, mis su jumal Kemos annab sulle pärida? Siis meie pärime kõik selle, mis Issand, meie jumal, meie eest tühjendab.

²⁵ Kas sa oled siis nüüd tõesti parem kui Baalak, Sippori poeg, Moabi kuningas? Kas riidles tema Iisraeliga või sõdis nende vastu?

²⁶ Iisrael on elanud Hesbonis ja selle tütarlinnades, Aroeris ja selle tütarlinnades ja kõigis linnades, mis on Arnoni kallastel, kolmsada aastat. Miks te ei ole selle aja jooksul neid ära võtnud?

²⁷ Mina ei ole sinu vastu pattu teinud, sina aga teed mulle paha, et sõdid mu vastu. Issand, kohtumõistja, mõistku täna õigust Iisraeli laste ja ammonlaste vahel!'

²⁸ Aga ammonlaste kuningas ei kuulanud Jefta sõnu, mis see temale läkitas.

²⁹ Siis tuli Jefta peale Issanda Vaim ja ta läks läbi Gileadi ja Manasse ning läks läbi Gileadi Mispa; ja Gileadi Mispast läks ta ammonlaste vastu.

³⁰ Ja Jefta andis Issandale tõotuse ning ütles: 'Kui sa tõesti annad ammonlased minu kätte,

³¹ siis see, kes iganes väljub mu koja ustest mulle vastu, kui ma ammonlaste juurest pöördun rahuga tagasi, kuulugu Issandale ja ma ohverdan ta põletusohvriks!'

³² Siis Jefta läks ammonlaste vastu, et nendega sõdida, ja Issand andis nad tema kätte.

³³ Ja ta lõi neid väga suures tapluses Aroerist kuni Minniti teelahkmeni, kahtkümmend linna, ja kuni Aabel-Keramimini; nõnda alandati ammonlased Iisraeli laste ees.

³⁴ Kui Jefta tuli koju Mispasse, vaata, siis tuli ta tütar välja temale vastu trummidega ja ringtantsu tantsides. Ja see oli tema ainus laps, ei olnud tal peale selle poega ega tütart.

³⁵ Aga kui ta teda nägi, siis käristas ta oma riided lõhki ja ütles: 'Oh mu tütar, sa surud mind põlvili! Et sina oled see, kes tõukab mind õnnetusse! Aga ma olen avanud oma suu Issanda poole ega või taganeda.'

³⁶ Aga tütar ütles temale: 'Mu isa! Kui sa oled avanud oma suu Issanda poole, siis talita minuga, nagu sinu suust on välja tulnud, kui nüüd Issand on lasknud sind kätte maksta su vaenlastele ammonlastele!'

³⁷ Siis ta ütles oma isale: 'Lubatagu mulle seda: jäta mind veel kaheks kuuks, et saaksin minna ja käia mägedel ning nutta oma neitsipõlve, mina ja mu sõbrannad!'

³⁸ Ja tema vastas: 'Mine!' ja saatis ta ära kaheks kuuks. Siis ta läks, tema ja ta sõbrannad, ning nuttis mägedel oma neitsipõlve.

³⁹ Aga kahe kuu pärast tuli ta tagasi oma isa juurde ja see talitas temaga oma tõotuse kohaselt, mille ta oli andnud; tema ei saanudki meest tunda. Ja see sai Iisraelis tavaks,

⁴⁰ et igal aastal, neli päeva aastas, käisid Iisraeli tütred lauluga ülistamas gileadlase Jefta tütart.

¹ Woe to those who decree unrighteous decrees, and to the writers who write oppressive decrees;

² to deprive the needy from justice, and to rob the poor among my people of their rights, that widows may be their spoil, and that they may make the fatherless their prey!

³ What will you do in the day of visitation, and in the desolation which will come from afar? To whom will you flee for help? Where will you leave your wealth?

⁴ They will only bow down under the prisoners, and will fall under the slain. For all this his anger is not turned away, but his hand is stretched out still.

⁵ Alas Assyrian, the rod of my anger, the staff in whose hand is my indignation!

⁶ I will send him against a profane nation, and against the people who anger me will I give him a command to take the spoil and to take the prey, and to tread them down like the mire of the streets.

⁷ However he doesn't mean so, neither does his heart think so; but it is in his heart to destroy, and to cut off not a few nations.

⁸ For he says, "Aren't all of my princes kings?

⁹ Isn't Calno like Carchemish? Isn't Hamath like Arpad? Isn't Samaria like Damascus?"

¹⁰ As my hand has found the kingdoms of the idols, whose engraved images exceeded those of Jerusalem and of Samaria;

¹¹ shall I not, as I have done to Samaria and her idols, so do to Jerusalem and her idols?

¹² Therefore it will happen that, when the Lord has performed his whole work on Mount Zion and on Jerusalem, I will punish the fruit of the willful proud heart of the king of Assyria, and the insolence of his haughty looks.

¹³ For he has said, "By the strength of my hand I have done it, and by my wisdom; for I have understanding: and I have removed the boundaries of the peoples, and have robbed their treasures. Like a valiant man I have brought down their rulers.

¹⁴ My hand has found the riches of the peoples like a nest, and like one gathers eggs that are abandoned, have I gathered all the earth. There was no one who moved their wing, or that opened their mouth, or chirped."

¹⁵ Should an axe brag against him who chops with it? Should a saw exalt itself above him who saws with it? As if a rod should lift those who lift it up, or as if a staff should lift up someone who is not wood.

¹⁶ Therefore the Lord, Yahweh of Armies, will send among his fat ones leanness; and under his glory a burning will be kindled like the burning of fire.

¹⁷ The light of Israel will be for a fire, and his Holy One for a flame; and it will burn and devour his thorns and his briers in One day.

¹⁸ He will consume the glory of his forest, and of his fruitful field, both soul and body. It will be as when a standard bearer faints.

¹⁹ The remnant of the trees of his forest shall be few, so that a child could write their number.

²⁰ It will come to pass in that day that the remnant of Israel, and those who have escaped from the house of Jacob will no more again lean on him who struck them, but shall lean on Yahweh, the Holy One of Israel, in truth.

²¹ A remnant will return, even the remnant of Jacob, to the mighty God.

²² For though your people, Israel, are like the sand of the sea, only a remnant of them will return. A destruction is determined, overflowing with righteousness.

²³ For the Lord, Yahweh of Armies, will make a full end, and that determined, in the midst of all the earth.

²⁴ Therefore the Lord, Yahweh of Armies, says "My people who dwell in Zion, don't be afraid of the Assyrian, though he strike you with the rod, and lift up his staff against you, as Egypt did.

²⁵ For yet a very little while, and the indignation against you will be accomplished, and my anger will be directed to his destruction."

²⁶ Yahweh of Armies will stir up a scourge against him, as in the slaughter of Midian at the rock of Oreb. His rod will be over the sea, and he will lift it up like he did against Egypt.

²⁷ It will happen in that day, that his burden will depart from off your shoulder, and his yoke from off your neck, and the yoke shall be destroyed because of the anointing oil.

²⁸ He has come to Aiath. He has passed through Migron. At Michmash he stores his baggage.

²⁹ They have gone over the pass. They have taken up their lodging at Geba. Ramah trembles. Gibeah of Saul has fled.

³⁰ Cry aloud with your voice, daughter of Gallim! Listen, Laishah! You poor Anathoth!

³¹ Madmenah is a fugitive. The inhabitants of Gebim flee for safety.

³² This very day he will halt at Nob. He shakes his hand at the mountain of the daughter of Zion, the hill of Jerusalem.

³³ Behold, the Lord, Yahweh of Armies, will lop the boughs with terror. The tall will be cut down, and the lofty will be brought low.

³⁴ He will cut down the thickets of the forest with iron, and Lebanon will fall by the Mighty One.