Bible

 

Kohtunikud 1

Studie

1 Pärast Joosua surma küsisid Iisraeli lapsed Issandalt, öeldes: 'Kes meist peab esimesena minema sõtta kaananlaste vastu?'

2 Ja Issand vastas: 'Mingu Juuda! Vaata, ma annan maa tema kätte.'

3 Siis ütles Juuda oma vennale Siimeonile: 'Tule koos minuga minu liisuosale ja sõdime kaananlaste vastu, siis tulen ka mina koos sinuga sinu liisuosale!' Ja Siimeon läks koos temaga.

4 Juuda läks ja Issand andis nende kätte kaananlased ja perislased; Besekis lõid nad neist maha kümme tuhat meest.

5 Besekis kohtasid nad Adoni-Besekit, sõdisid tema vastu ning lõid kaananlasi ja perislasi.

6 Adoni-Besek aga põgenes ja nad ajasid teda taga ning võtsid ta kinni ja raiusid tal pöidlad kätelt ja suured varbad jalgadelt.

7 Ja Adoni-Besek ütles: 'Seitsekümmend kuningat, kelle kätelt olid raiutud pöidlad ja jalgadelt suured varbad, olid korjamas raasukesi mu laua all. Nõnda nagu ma ise tegin, nõnda tasus Jumal mulle.' Ta viidi Jeruusalemma ja ta suri seal.

8 Ja juudalased sõdisid Jeruusalemma vastu, vallutasid selle, lõid elanikud maha mõõgateraga ja põletasid linna tulega.

9 Seejärel läksid juudalased sõdima kaananlaste vastu, kes elasid mäestikus, Lõunamaal ja madalikul.

10 Nii läks Juuda kaananlaste vastu, kes elasid Hebronis; Hebroni nimi oli muiste Kirjat-Arba; ja nad lõid Seesaid, Ahimani ja Talmaid.

11 Sealt läks ta Debiri elanike vastu; Debiri nimi oli muiste Kirjat-Seefer.

12 Ja Kaaleb ütles: 'Kes Kirjat-Seeferit lööb ja selle vallutab, sellele ma annan naiseks oma tütre Aksa.'

13 Kui Otniel, Kaalebi noorema venna Kenase poeg, selle vallutas, siis ta andis oma tütre Aksa temale naiseks.

14 Ja kui Aksa tuli, siis Otniel kehutas teda oma isalt põldu nõudma. Kui Aksa eesli seljast maha hüppas, küsis Kaaleb: 'Mida sa soovid?'

15 Ja ta vastas: 'Anna mulle üks kingitus! Et sa mind oled andnud kuivale maale, siis anna mulle ka veeallikaid!' Ja Kaaleb andis temale ülemised allikad ja alumised allikad.

16 Ja Moosese äia, keenlase lapsed olid tulnud Palmidelinnast koos juudalastega Juuda kõrbe, mis on Aradi Negebis; nad läksid ja elasid sealse rahva hulgas.

17 Ja Juuda läks oma venna Siimeoniga ja nad lõid neid kaananlasi, kes elasid Sefatis, ja hävitasid linna sootuks; ja linnale pandi nimeks Horma.

18 Ja Juuda vallutas Assa ja selle maa-ala, Askeloni ja selle maa-ala, Ekroni ja selle maa-ala.

19 Issand oli Juudaga ja seetõttu ta vallutas mäestiku; aga ta ei suutnud ära ajada oru elanikke, sest neil olid raudsõjavankrid.

20 Ja Kaalebile anti Hebron, nagu Mooses oli käskinud, ja tema ajas sealt ära kolm anaklast.

21 Aga benjaminlased ei ajanud ära jebuuslasi, kes elasid Jeruusalemmas, ja nii elavad jebuuslased Jeruusalemmas koos benjaminlastega tänapäevani.

22 Ka Joosepi sugu läks teele, nad läksid Peetelisse ja Issand oli nendega.

23 Kui Joosepi sugu laskis Peetelis maad kuulata, linna nimi oli muiste Luus,

24 siis luurajad nägid ühte meest linnast välja tulevat ning ütlesid sellele: 'Näita nüüd meile, kust me pääseme linna, siis me anname sulle armu!'

25 Siis ta näitas neile linna sissepääsu ja nad lõid mõõgateraga maha linna elanikud, mehe ja kogu tema suguvõsa aga lasksid nad minna.

26 Ja see mees läks hettide maale ja ehitas sinna linna ning pani sellele nimeks Luus; see on selle nimi tänapäevani.

27 Aga Manasse ei vallutanud Beet-Seani ega selle tütarlinnu, ei Taanakit ega selle tütarlinnu, ei Doori elanikke ega selle tütarlinnu, ei Jibleami elanikke ega selle tütarlinnu, ei Megiddo elanikke ega selle tütarlinnu, vaid kaananlased jäid elama sellele maale.

28 Aga kui Iisrael sai tugevamaks, siis nad panid kaananlastele peale töökohustuse ega ajanud neid hoopiski mitte ära.

29 Efraim ei ajanud ära kaananlasi, kes elasid Geseris, vaid kaananlased Geseris jäid elama tema keskele.

30 Sebulon ei ajanud ära Kitroni elanikke ega Nahaloli elanikke, vaid kaananlased elasid tema keskel ja said töökohustuslikeks.

31 Aaser ei ajanud ära Akko elanikke ega Siidoni, Ahlabi, Aksibi, Helba, Afiki ja Rehobi elanikke.

32 Nii elasid aaserlased maa elanike, kaananlaste keskel, sest nad ei ajanud neid ära.

33 Naftali ei ajanud ära Beet-Semesi elanikke ega Beet-Anati elanikke, vaid elas maa elanike, kaananlaste keskel; aga Beet-Semesi ja Beet-Anati elanikud said neile töökohustuslikeks.

34 Emorlased tõrjusid daanlased mäestikku ega lasknud neid tulla orgu.

35 Ja emorlased jäid elama Har-Heresisse, Ajjaloni ja Saalbimi; aga Joosepi soo käsi osutus neile rängaks ja nad said töökohustuslikeks.

36 Ja emorlaste maa-ala piir kulges Skorpionide tõusuteest Selasse ja kõrgemale.

Ze Swedenborgových děl

 

True Christianity # 614

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 853  
  

614. From these points it can be seen that being forgiven for our sins is not a matter of their being completely washed away or eliminated from us, but of their being relocated and sequestered within us. It is also clear that every evil that we have actively made our own stays with us.

Because "forgiveness of sins" means that they are relocated and sequestered within us, it follows that we are withheld from our evil by the Lord and held in goodness. This is the benefit that regeneration gives us.

On one occasion I heard someone in the lowest heaven saying that he was free of sin because his sins had been washed away; he added that this had been done by the blood of Christ. Because he was in heaven and had that mistaken belief through ignorance, he was plunged back into his sins. As they returned upon him, he owned up to them. As a result, he adopted a new belief, which was that every human being and every angel is held back by the Lord from what is evil inside them and kept in what is good.

[2] This experience also makes it clear that our sins are not instantly forgiven; they are forgiven in accordance with our regeneration and our progress in it.

The laying aside of our sins, which is called forgiveness of sins, can be compared with the dumping of waste from the camp of the children of Israel in the surrounding desert (their camp represented heaven; the desert represented hell).

It can also be compared with the separation of the nations from the children of Israel in the land of Canaan, and of the Jebusites in Jerusalem [Joshua 15:63]; they were not cast out, they were just kept apart.

It can also be compared with Dagon, the god of the Philistines. When the ark was brought in, Dagon first lay on its face on the ground, and afterward lay with its head and its hands broken off on the threshold [1 Samuel 5:3-4]. It was not cast out; it was just moved to a different place.

[3] It can also be compared with the demons that the Lord sent into the pigs, who then plunged into the sea [Matthew 8:31-32]. The sea here and elsewhere in the Word means hell.

It can also be compared with the dragon's gang, which was separated from heaven. It first invaded the earth and was then cast down to hell [Revelation 12:9; 20:2, 10].

It can also be compared with a forest full of predatory animals. Once the forest is cut down, the animals retreat into the surrounding bushes, and the land in the middle is leveled and cultivated as a field.

  
/ 853  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.