Bible

 

Kohtunikud 1

Studie

1 Pärast Joosua surma küsisid Iisraeli lapsed Issandalt, öeldes: 'Kes meist peab esimesena minema sõtta kaananlaste vastu?'

2 Ja Issand vastas: 'Mingu Juuda! Vaata, ma annan maa tema kätte.'

3 Siis ütles Juuda oma vennale Siimeonile: 'Tule koos minuga minu liisuosale ja sõdime kaananlaste vastu, siis tulen ka mina koos sinuga sinu liisuosale!' Ja Siimeon läks koos temaga.

4 Juuda läks ja Issand andis nende kätte kaananlased ja perislased; Besekis lõid nad neist maha kümme tuhat meest.

5 Besekis kohtasid nad Adoni-Besekit, sõdisid tema vastu ning lõid kaananlasi ja perislasi.

6 Adoni-Besek aga põgenes ja nad ajasid teda taga ning võtsid ta kinni ja raiusid tal pöidlad kätelt ja suured varbad jalgadelt.

7 Ja Adoni-Besek ütles: 'Seitsekümmend kuningat, kelle kätelt olid raiutud pöidlad ja jalgadelt suured varbad, olid korjamas raasukesi mu laua all. Nõnda nagu ma ise tegin, nõnda tasus Jumal mulle.' Ta viidi Jeruusalemma ja ta suri seal.

8 Ja juudalased sõdisid Jeruusalemma vastu, vallutasid selle, lõid elanikud maha mõõgateraga ja põletasid linna tulega.

9 Seejärel läksid juudalased sõdima kaananlaste vastu, kes elasid mäestikus, Lõunamaal ja madalikul.

10 Nii läks Juuda kaananlaste vastu, kes elasid Hebronis; Hebroni nimi oli muiste Kirjat-Arba; ja nad lõid Seesaid, Ahimani ja Talmaid.

11 Sealt läks ta Debiri elanike vastu; Debiri nimi oli muiste Kirjat-Seefer.

12 Ja Kaaleb ütles: 'Kes Kirjat-Seeferit lööb ja selle vallutab, sellele ma annan naiseks oma tütre Aksa.'

13 Kui Otniel, Kaalebi noorema venna Kenase poeg, selle vallutas, siis ta andis oma tütre Aksa temale naiseks.

14 Ja kui Aksa tuli, siis Otniel kehutas teda oma isalt põldu nõudma. Kui Aksa eesli seljast maha hüppas, küsis Kaaleb: 'Mida sa soovid?'

15 Ja ta vastas: 'Anna mulle üks kingitus! Et sa mind oled andnud kuivale maale, siis anna mulle ka veeallikaid!' Ja Kaaleb andis temale ülemised allikad ja alumised allikad.

16 Ja Moosese äia, keenlase lapsed olid tulnud Palmidelinnast koos juudalastega Juuda kõrbe, mis on Aradi Negebis; nad läksid ja elasid sealse rahva hulgas.

17 Ja Juuda läks oma venna Siimeoniga ja nad lõid neid kaananlasi, kes elasid Sefatis, ja hävitasid linna sootuks; ja linnale pandi nimeks Horma.

18 Ja Juuda vallutas Assa ja selle maa-ala, Askeloni ja selle maa-ala, Ekroni ja selle maa-ala.

19 Issand oli Juudaga ja seetõttu ta vallutas mäestiku; aga ta ei suutnud ära ajada oru elanikke, sest neil olid raudsõjavankrid.

20 Ja Kaalebile anti Hebron, nagu Mooses oli käskinud, ja tema ajas sealt ära kolm anaklast.

21 Aga benjaminlased ei ajanud ära jebuuslasi, kes elasid Jeruusalemmas, ja nii elavad jebuuslased Jeruusalemmas koos benjaminlastega tänapäevani.

22 Ka Joosepi sugu läks teele, nad läksid Peetelisse ja Issand oli nendega.

23 Kui Joosepi sugu laskis Peetelis maad kuulata, linna nimi oli muiste Luus,

24 siis luurajad nägid ühte meest linnast välja tulevat ning ütlesid sellele: 'Näita nüüd meile, kust me pääseme linna, siis me anname sulle armu!'

25 Siis ta näitas neile linna sissepääsu ja nad lõid mõõgateraga maha linna elanikud, mehe ja kogu tema suguvõsa aga lasksid nad minna.

26 Ja see mees läks hettide maale ja ehitas sinna linna ning pani sellele nimeks Luus; see on selle nimi tänapäevani.

27 Aga Manasse ei vallutanud Beet-Seani ega selle tütarlinnu, ei Taanakit ega selle tütarlinnu, ei Doori elanikke ega selle tütarlinnu, ei Jibleami elanikke ega selle tütarlinnu, ei Megiddo elanikke ega selle tütarlinnu, vaid kaananlased jäid elama sellele maale.

28 Aga kui Iisrael sai tugevamaks, siis nad panid kaananlastele peale töökohustuse ega ajanud neid hoopiski mitte ära.

29 Efraim ei ajanud ära kaananlasi, kes elasid Geseris, vaid kaananlased Geseris jäid elama tema keskele.

30 Sebulon ei ajanud ära Kitroni elanikke ega Nahaloli elanikke, vaid kaananlased elasid tema keskel ja said töökohustuslikeks.

31 Aaser ei ajanud ära Akko elanikke ega Siidoni, Ahlabi, Aksibi, Helba, Afiki ja Rehobi elanikke.

32 Nii elasid aaserlased maa elanike, kaananlaste keskel, sest nad ei ajanud neid ära.

33 Naftali ei ajanud ära Beet-Semesi elanikke ega Beet-Anati elanikke, vaid elas maa elanike, kaananlaste keskel; aga Beet-Semesi ja Beet-Anati elanikud said neile töökohustuslikeks.

34 Emorlased tõrjusid daanlased mäestikku ega lasknud neid tulla orgu.

35 Ja emorlased jäid elama Har-Heresisse, Ajjaloni ja Saalbimi; aga Joosepi soo käsi osutus neile rängaks ja nad said töökohustuslikeks.

36 Ja emorlaste maa-ala piir kulges Skorpionide tõusuteest Selasse ja kõrgemale.

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 1408

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

1408. The events described here and in what follows took place in history as they are recorded, yet the historical events as described are representative, and every word carries a spiritual meaning. This is so in all of the historical parts of the Word, not only in the Books of Moses but also in those of Joshua, Judges, Samuel, and Kings, all of which books contain nothing else than historical narratives. But although they are historical narratives in the sense of the letter, in the internal sense there are arcana of heaven lying hidden there. These arcana cannot possibly be seen as long as the mind keeps its eye fixed on the historical details, nor are they disclosed until the mind removes itself from the sense of the letter. The Word of the Lord is like a body that has a living soul within it. The things that belong to the soul are not apparent as long as the mind is fixed on those of the body, so much so that it scarcely believes it possesses a soul, even less that it will be alive after death. But as soon as the mind departs from bodily things, those belonging to the soul and to life show themselves; and in this lies the reason not only why bodily things must die before a person can be born anew or be regenerated, but also why the body must die so that he can enter heaven and behold heavenly things.

[2] The same applies to the Word of the Lord Its bodily parts are the things that constitute the sense of the letter, and when the mind is fixed on these the internal things are not seen at all. But once the bodily parts so to speak have died, the internal for the first time are brought to view. All the same, the things constituting the sense of the letter are like the things present with man in his body, namely the facts belonging to the memory which come in through the senses and which are general vessels containing interior or internal things. From this one may recognize that the vessels are one thing and the essential elements within the vessels another. The vessels are natural, and the essential elements within the vessels are spiritual and celestial. In the same way the historical narratives of the Word, as with each individual expression in the Word, are general, natural, indeed material vessels that have spiritual and celestial things within them. These things never come into sight except through the internal sense.

[3] This may become clear to anyone simply from the fact that many matters in the Word have been stated according to appearances, indeed according to the illusions of the senses, such as that the Lord is angry, punishes, curses, slays, and many other such statements, when in fact the internal sense contains the reverse, namely that the Lord is never angry or punishes, still less curses or slays. All the same, no harm at all is done to people who in simplicity of heart believe the Word as they find it in the letter so long as they are leading charitable lives, the reason being that the Word teaches nothing other than this - that everyone ought to live in charity with his neighbour and to love the Lord above all things. People doing this are in possession of the internal things, and thus with them the illusions acquired from the sense of the letter are easily dispersed.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.