Bible

 

Joshua 8

Studie

   

1 Ja Issand ütles Joosuale: 'Ära karda ja ära kohku! Võta enesega kaasa kõik sõjamehed, asu teele ja mine üles Aisse. Vaata, ma annan su kätte Ai kuninga ja tema rahva, samuti tema linna ja maa.

2 Talita Aiga ja selle kuningaga, nagu sa talitasid Jeerikoga ja selle kuningaga! Siiski, selle saak ja karjad riisuge endile! Pane varitsejad linna taha!'

3 Ja Joosua asus teele, samuti kõik sõjamehed, et minna üles Aisse. Ja Joosua valis kolmkümmend tuhat meest, vahvat võitlejat, ja saatis need öösel minema.

4 Ja ta andis neile käsu, öeldes: 'Vaadake, teil tuleb varitseda linna tagantpoolt. Ärge minge linnast väga kaugele ja olge kõik valmis!

5 Mina ja kogu see rahvas, kes on koos minuga, läheneme linnale; ja kui nad tulevad välja meie vastu nagu eelmisel korral, siis me põgeneme nende eest.

6 Nemad tulevad siis välja meile järele, kuni me oleme viinud nad linnast eemale, sest nad ütlevad: Nad põgenevad meie eest nagu eelmisel korral. Nõnda me põgeneme nende eest,

7 aga teie tõuske varitsuspaigast ja vallutage linn, sest Issand, teie Jumal, annab selle teie kätte.

8 Ja kui te olete linna vallutanud, siis süüdake linn tulega põlema! Tehke Issanda sõna peale! Vaata, ma olen andnud teile käsu.'

9 Ja Joosua saatis nad minema ja nad läksid varitsuspaika ning asusid Peeteli ja Ai vahele, Aist lääne poole; aga Joosua viibis sel ööl rahva keskel.

10 Ja Joosua tõusis hommikul vara ning luges rahva üle. Siis läksid tema ja Iisraeli vanemad rahva ees üles Ai poole.

11 Ja kõik sõjamehed, kes olid koos temaga, läksid üles, lähenesid ning jõudsid linna ette; nad lõid leeri üles Aist põhja poole, nende ja Ai vahel oli org.

12 Siis ta võttis ligi viis tuhat meest ning pani need varitsema Peeteli ja Ai vahele, linnast lääne poole.

13 Nõnda seati rahvas üles, kogu leer, mis oli linnast põhja pool, ja järelvägi linnast lääne pool; Joosua aga viibis sel ööl orus.

14 Kui Ai kuningas seda nägi, siis tema ja kogu ta rahvas ruttas ja valmistus varakult, ja linna mehed läksid seatud ajal sõtta Iisraeli vastu Araba poole; aga ta ei teadnud, et tal linna taga olid varitsejad.

15 Ja Joosua ja kogu Iisrael laskis end neist lüüa ning nad põgenesid kõrbe poole.

16 Siis hüüti kokku kõik linnas olev rahvas neid taga ajama; ja nad ajasid taga Joosuat, aga nõnda meelitati nad linnast eemale.

17 Aisse ja Peetelisse ei jäänud ainsatki meest, kes ei olnud läinud Iisraelile järele; nad jätsid linna lahti ja ajasid Iisraeli taga.

18 Siis Issand ütles Joosuale: 'Siruta oda, mis sul käes on, Ai poole, sest ma annan selle su kätte!' Ja Joosua sirutas oda, mis tal käes oli, linna poole.

19 Siis varitsejad tõusid kiiresti oma paigast ja jooksid, niipea kui ta oli oma käe välja sirutanud, ja tungisid linna ning vallutasid selle ja süütasid ruttu linna tulega põlema.

20 Ja kui Ai mehed pöördusid ümber ja vaatasid tagasi, ennäe, siis tõusis linnast suits taeva poole. Siis ei olnud neil enam jaksu põgeneda sinna ega tänna, sest see rahvas, kes põgenes kõrbe poole, pöördus ümber, tagaajajaile vastu.

21 Kui Joosua ja kogu Iisrael nägi, et varitsejad olid linna vallutanud ja et linnast tõusis suits, siis pöördusid nad tagasi ja lõid Ai mehi,

22 kellele tuldi linnast vastu, nõnda et nad jäid Iisraeli keskele: ühed olid siitpoolt ja teised sealtpoolt, kes lõid neid maha, kuni neile ei jäänud ainsatki põgenikku ega pääsenut.

23 Ja nad võtsid Ai kuninga kinni elusana ning viisid ta Joosua juurde.

24 Ja kui Iisrael oli tapnud kõik Ai elanikud väljal, kõrbes, kus nad neid taga ajasid, ja need kõik olid viimseni langenud mõõgatera läbi, siis pöördus kogu Iisrael Ai poole ja lõi seda mõõgateraga.

25 Ja kõiki sel päeval langenuid, niihästi mehi kui naisi, oli kaksteist tuhat, kõik Ai elanikud,

26 sest Joosua ei tõmmanud tagasi oma kätt, millega ta oda oli välja sirutanud, kuni kõik Ai elanikud olid hävitatud sootuks.

27 Ainult karjad ja selle linna saagi riisus Iisrael enesele Issanda sõna peale, mille ta oli andnud Joosuale käsuna.

28 Ja Joosua põletas ära Ai linna ning tegi selle igaveseks kivivaremeks, mahajäetuks kuni tänapäevani.

29 Aga Ai kuninga ta poos puusse ja see jäi sinna kuni õhtuni; alles kui päike loojus, andis Joosua käsu ja laip võeti puust maha ning visati linna värava ette; ja tema peale kuhjati suur kivihunnik, mis on seal tänapäevani.

30 Siis Joosua ehitas Eebali mäel altari Issandale, Iisraeli Jumalale,

31 nagu Mooses, Issanda sulane, oli käskinud Iisraeli lapsi, nagu on kirjutatud Moosese Seaduse raamatus, tahumata kividest altari, mille külge ei olnud pandud raudriista; ja nad ohverdasid selle peal Issandale põletusohvreid ja tapsid tänuohvreid.

32 Ja ta kirjutas seal Iisraeli laste ees kivide peale ärakirja Moosese Seadusest, mille tema oli kirja pannud.

33 Esiteks seisid kogu Iisrael, selle vanemad, ülevaatajad ja kohtumõistjad siin- ja sealpool laegast leviitpreestrite ees, kes kandsid Issanda seaduselaegast, niihästi võõrad kui pärismaised, pooled Gerisimi mäe poole ja pooled Eebali mäe poole, nõnda nagu Mooses, Issanda sulane, varem oli käskinud Iisraeli rahvast õnnistada.

34 Ja seejärel ta luges ette kõik Seaduse sõnad, õnnistuse ja needuse, kõik nõnda, nagu Seaduse raamatus oli kirjutatud.

35 Ühtegi sõna kõigest, mida Mooses oli käskinud, ei jätnud Joosua lugemata kogu Iisraeli koguduse ning naiste, väetite laste ja võõraste ees, kes nendega kaasas käisid.

   

Ze Swedenborgových děl

 

Apocalypse Revealed # 662

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 962  
  

662. 15:3 They sing the song of Moses, the servant of God, and the song of the Lamb. This symbolizes a confession springing from charity, thus from a life in accordance with the precepts of the Law contained in the Ten Commandments, and from a faith in the Divinity of the Lord's humanity.

To sing a new song means to joyfully confess from the heart and affection that the Lord alone is the Savior and Redeemer and the God of heaven and earth, as may be seen in nos. 279, 617 above. Here, however, the song is called not a new song, but the song of Moses, the servant of God, and the song of the Lamb; and the song of Moses symbolizes a confession springing from a life in accordance with the precepts of the Law that constitute the Ten Commandments, thus from charity, while the song of the Lamb symbolizes a confession springing from a faith in the Divinity of the Lord's humanity. For the Lamb means the Lord in respect to His Divine humanity (nos. 269, 291, 595), while Moses in a broad sense means all the law written in his five books, and in a strict sense, the Law called the Ten Commandments; and because this serves people in the way they live, the song of Moses is called the song of Moses, the servant of God. For in the Word a servant means someone or something that serves (no. 380), in this case for the way one is to live.

[2] Moses in a broad sense is called the Law because his five books are called the Law. All the commandments, judgments and statutes given through him in his five books are called the Law, as may be seen in no. 417 above. That everything written in those books is called Moses and the Law of Moses can be seen from the following passages:

Philip... said..., "We have found Him of whom Moses in the Law, and of whom the prophets, wrote, Jesus...." (John 1:45)

In the law Moses commanded us to stone such. (John 8:5)

...the days of their purification according to the Law of Moses were completed... (Luke 2:22)

...all things must be fulfilled which were written in the Law of Moses and the Prophets... concerning Me. (Luke 24:44, cf. 24:27)

Did not Moses give you the Law? ...Moses... gave you circumcision... so that the Law of Moses should not be broken... (John 7:19, 22-23)

Abraham said to (the rich man in hell), "They have Moses and the prophets; let them hear them... If they do not hear Moses and the prophets, neither will they be persuaded if someone should rise from the dead." (Luke 16:29, 31)

The curse and the oath written in the Law of Moses the servant of God has been poured out on us... As it is written in the Law of Moses, all this evil has come upon us. (Daniel 9:11, 13)

Remember the Law of Moses, My servant, which I commanded him... (Malachi 4:4)

Jehovah said to Moses, "Behold, I will come to you in the mist of a cloud, that the people may hear when I speak with you, and also believe you forever." (Exodus 19:9)

[3] It can be seen from this that Moses in a broad sense means the Word written by him, called the Law. That Moses means the Law that constitutes the Ten Commandments also then follows, and the more so because Moses hewed out the tablets after he broke the first ones (Exodus 34:1, 4); and when he brought them down, his face shone (Exodus 34:29-35). That is why Moses in paintings is depicted holding the tablets in his hand. Moreover, we are told in Mark, "Moses said, Honor your father and your mother" (Mark 7:10). And Joshua "wrote on the stones (of the altar) a copy of the Law of Moses" (Joshua 8:32). That Law was the Ten Commandments.

It can be seen from this that in the present case, the song of Moses, the servant of God, means nothing else than a confession springing from charity, thus from a life in accordance with the precepts of the Law contained in the Ten Commandments.

  
/ 962  
  

Many thanks to the General Church of the New Jerusalem, and to Rev. N.B. Rogers, translator, for the permission to use this translation.