Bible

 

Jeremija 48

Studie

   

1 Moabi kohta: Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: 'Häda Nebole, sest ta hävitatakse! Häbisse jääb, vallutatakse Kirjataim, häbisse jääb ja purustatakse pelgupaik!

2 Moabi kuulsus kaob, Hesbonis kavatsetakse kurja tema vastu: 'Mingem ja hävitagem ta rahvaste hulgast!' Ka sina, Madmen, hukkud - su kannul käib mõõk!

3 Kuule! Hooronaimist kostab kisa: 'Hävitus ja suur kokkuvarisemine!'

4 'Moab on purustatud!' kostab ta lapsukeste kisa.

5 Jah, mööda Luuhiti tõusuteed minnakse nuttes üles, jah, Hooronaimi nõlvakult kostab hädakisa hävingu pärast:

6 'Põgenege, päästke oma elu ja olge nagu kadakas kõrbes!'

7 Sellepärast et sa loodad oma tegude ja varanduste peale, vallutatakse ka sind. Ja Kemos läheb vangi üheskoos oma preestrite ja vürstidega.

8 Hävitaja tuleb iga linna kallale ja ükski linn ei pääse; org hukkub ja tasandik rikutakse, nagu Issand on ütelnud.

9 Andke Moabile tiivad, ta lennaku ära! Ta linnad muutuvad õudseks, keegi ei ela neis.

10 Neetud olgu, kes Issanda tööd teeb loiult, ja neetud olgu, kes hoiab oma mõõga verest eemal!

11 Moab on olnud muretu oma noorusest alates ja on vaikselt seisnud oma pärmi peal; teda ei ole kallatud astjast astjasse ega ole ta pidanud minema vangi; seepärast on talle jäänud alles ta maitse ja ta lõhn ei ole muutunud.

12 Seepärast, vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma läkitan tema kallale veinilaskjad, kes teda kallutavad; need tühjendavad tema astjad ja purustavad tema kruusid.

13 Siis Moab tunneb häbi Kemose pärast, nagu Iisraeli sugu tundis häbi Peeteli pärast, kelle peale nad lootsid.

14 Kuidas te võite öelda: 'Me oleme vägevad ja vaprad sõjamehed!'?

15 Moab hävitatakse ja ta linnad tõusevad üles kui suits; ta valitud noored mehed laskuvad tapetavaiks, ütleb kuningas, kelle nimi on vägede Issand.

16 Moabi hukatus ligineb ja tema õnnetus tõttab väga.

17 Tundke temale kaasa, kõik ta naabrid ja kõik, kes tunnete tema nime, öelge: 'Kuidas küll on murtud tugev kepp, see tore sau!'

18 Astu alla oma auhiilgusest ja istu janus, elanik, Diiboni tütar! Sest Moabi hävitaja tuleb su kallale, hävitama su kindlustatud linnu.

19 Seisa tee ääres ja vaata, Aroeri elanik! Küsi põgenikelt ja pääsenuilt: 'Mis on juhtunud?'

20 Moab on jäänud häbisse, sest ta on purustatud. Hüüdke ja karjuge, andke teada Arnoni ääres, et Moab on hävitatud.

21 Ja kohus tuleb tasasele maale, Holonile, Jahsale, Meefatile,

22 Diibonile, Nebole, Beet-Diblataimile,

23 Kirjataimile, Beet-Gaamulile, Beet-Meonile,

24 Kerijotile, Bosrale ja kõigile Moabimaa linnadele kaugel ja ligidal.

25 Moabi sarv raiutakse maha ja tema käsivars murtakse, ütleb Issand.

26 Jootke ta purju, sest ta on suurustanud Issanda vastu, et Moab vehiks kätega oma okse juures ja et temagi saaks naeruks!

27 Eks ole Iisrael olnud sulle naeruks? Või tabati ta varaste hulgast, et sa vangutad pead iga kord, kui sa temast räägid?

28 Jätke linnad ja elage kaljudes, Moabi elanikud, olge nagu tuvi, kes pesitseb koopasuus!

29 Me oleme kuulnud Moabi kõrkusest - ta on väga ülbe, tema uhkusest, hooplemisest ja upsakusest ning tema südame suurelisusest.

30 Mina tunnen, ütleb Issand, tema jultumust ja valejutte - nad on teinud valesti.

31 Seetõttu ulun ma Moabi pärast, kisendan kogu Moabi pärast, kurdan Kiir-Heresi inimeste pärast.

32 Rohkem kui on nuttu Jaaseri pärast, nutan ma sinu pärast, Sibma viinapuu. Su lokkavad kasvud tungisid üle mere, ulatusid Jaaseri mereni. Su suvivilja ja viinamarjalõikuse kallale sööstab hävitaja.

33 Rõõm ja ilutsemine võetakse viljapuuaiast ja Moabimaalt. Ma lõpetan veini surutõrrest, enam ei tallata seda rõõmuhüüetega, rõõmuhüüd ei olegi enam rõõmuhüüd.

34 Hädahüüded on Hesbonist kuni Elaaleni ja Jahaseni, nad annavad kuulda oma häält Soarist kuni Hooronaimini ja Eglat-Selisijani, sest ka Nimrimi veed muutuvad kõrbeks.

35 Ja ma lõpetan Moabist selle, ütleb Issand, kes ohverdab künkal ja suitsutab oma jumalatele.

36 Seetõttu kaebleb mu süda Moabi pärast otsekui vilepill; ja mu süda kaebleb Kiir-Heresi inimeste pärast otsekui vilepill, et nende kogutud vara on hävinud.

37 Tõesti, kõik pead on siis paljad ja kõik habemed aetud, kõigil kätel on sisselõiked ja kõigil niudeil kotiriie.

38 Kõigil Moabi katuseil ja tänavail on üldine leinakaebus, sest ma purustan Moabi otsekui kõlbmatu astja, mis kellelegi ei meeldi, ütleb Issand.

39 Kuidas ta küll on purustatud! Ulguge! Kuidas küll on Moab häbiga pööranud selja! Moab saab naeruks ja hirmutuseks kõigile oma naabritele.

40 Sest nõnda ütleb Issand: Vaata, ta lendab nagu kotkas ja laotab oma tiibu Moabi kohal.

41 Linnad vallutatakse ja kindlused saadakse kätte: sel päeval on Moabi kangelaste süda otsekui lapsevaevas oleva naise süda.

42 Ja Moab hävitatakse rahvaste seast, sest ta on suurustanud Issanda vastu.

43 Pelg, püügiauk ja püüdepael on su ees, Moabi elanik, ütleb Issand.

44 Kes siis põgeneb pelju eest, langeb püügiauku; ja kes tuleb välja püügiaugust, selle püüab püüdepael; sest ma toon temale, Moabile, nende karistusaasta, ütleb Issand.

45 Hesboni varjus seisavad põgenikud jõuetult; sest Hesbonist lähtub tuli ja Siihoni keskelt leek: see põletab Moabi oimud ja lärmajate pealae.

46 Häda sulle, Moab! Kaduma peab Kemose rahvas, sest su pojad võetakse vangi ja su tütred peavad olema vangis!

47 Aga viimseil päevil ma pööran Moabi vangipõlve, ütleb Issand.' Niipalju kohtust Moabi üle.

   

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 1589

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

1589. 'Like the land of Egypt as you come to Zoar' means facts acquired from affections for good. This becomes clear from the meaning of 'Egypt', dealt with in 1164, 1165, in a good sense in 1462, as knowledge, and from the meaning of 'Zoar' as the affection for good. Zoar was a city not far from Sodom, to which also Lot fled when he was snatched by angels from the fire of Sodom, as described in Genesis 19:20, 22, 30. In addition to this, Zoar is referred to in Genesis 14:2, 8; Deuteronomy 34:3; Isaiah 15:5; Jeremiah 48:34, in all of which places also it means an affection. And since it means the affection for good, it also means in the contrary sense, as is usual, the affection for evil.

[2] There are three constituent parts of the external man - rational, factual, and external sensory. The rational part is more interior, the factual more exterior, and the external sensory the most external. The rational is the part by means of which the internal man is joined to the external, the character of the rational determining the character of this conjunction. The external sensory part consists in the present instance in sight and hearing. But in itself the rational has no existence if affection does not flow into it, making it active so as to receive life. Consequently the rational receives its character from that of the affection flowing into it. When the affection for good flows in, that affection for good becomes with the rational an affection for truth; and the contrary happens when the affection for evil flows in. Because the factual part attaches itself to the rational and serves as its agent it also follows that the affection flows into and reorganizes the factual part. For nothing has life in the external man apart from affection. The reason is that the affection for good comes down from the celestial, that is, from celestial love, which imparts life to everything into which it flows, even to affections for evil, that is, to evil desires.

[3] Actually the good of love from the Lord flows in constantly, doing so through the internal man into the external. But anyone who is governed by an affection for evil, that is, by an evil desire, corrupts that good. Nevertheless the life brought to it remains. Such may be seen from a comparison with objects on which the sun's rays fall. There are some objects which accept them in a most beautiful way, converting them into the most beautiful colours, as a diamond, ruby, jacinth, sapphire, and other precious stones do. Other objects however do not accept them in that manner but convert them into the ugliest colours. The same point may be shown from the very characters of people. There are some who accept the good actions of another with every display of affection, while others convert them into evil. From this it becomes clear what the knowledge acquired from affections for good is which is meant by 'the land of Egypt as you come to Zoar' when the rational is 'like the garden of Jehovah'.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.