¹ Aga Sefatja, Mattani poeg, ja Gedalja, Pashuri poeg, ja Juukal, Selemja poeg, ja Pashur, Malkija poeg, kuulsid neid sõnu, mis Jeremija rääkis kogu rahvale, öeldes:

² 'Nõnda ütleb Issand: Kes jääb siia linna, see sureb mõõga läbi, nälja ja katku kätte; aga kes läheb välja kaldealaste juurde, see jääb elama, temale jääb alles ta hing ja ta võib elada.

³ Nõnda ütleb Issand: See linn antakse kindlasti Paabeli kuninga sõjaväe kätte ja ta vallutab selle.'

⁴ Siis ütlesid vürstid kuningale: 'Surmatagu ometi see mees, sest ta teeb lõdvaks nende sõjameeste käed, kes siia linna on alles jäänud, ja kogu rahva käed, rääkides neile seesuguseid sõnu; sest see mees ei otsi sellele rahvale rahu, küll aga õnnetust!'

⁵ Ja kuningas Sidkija vastas: 'Vaata, ta on teie käes, kuningas ei saa ju teha midagi teie vastu!'

⁶ Siis nad võtsid Jeremija ja viskasid ta kuningapoja Malkija kaevu, mis oli vahtkonnaõues; nad lasksid Jeremija köitega alla, aga kaevus ei olnud vett, vaid oli muda, ja Jeremija vajus mudasse.

⁷ Kui etiooplane Ebed-Melek, hoovkondlane, kes viibis kuningakojas, kuulis, et nad olid Jeremija pannud kaevu - kuningas istus parajasti Benjamini väravas -,

⁸ siis Ebed-Melek läks kuningakojast ja rääkis kuningaga, öeldes:

⁹ 'Mu isand kuningas! Need mehed on talitanud kurjasti kõiges, mis nad on teinud prohvet Jeremijale, et nad viskasid ta kaevu. Seal sureb ta nälga, sest linnas ei ole enam leiba.'

¹⁰ Siis kuningas andis etiooplasele Ebed-Melekile käsu, öeldes: 'Võta siit kolmkümmend meest enesele appi ja tõmba prohvet Jeremija kaevust üles, enne kui ta sureb!'

¹¹ Ja Ebed-Melek võttis mehed enesele appi ning läks kuningakotta, varakambri all olevasse ruumi, võttis sealt räbalaid ja kaltse ja laskis need köitega kaevu Jeremijale.

¹² Ja etiooplane Ebed-Melek ütles Jeremijale: 'Pane nüüd need räbalad ja kaltsud enesele kaenlaaluseisse köite alla!' Ja Jeremija tegi nõnda.

¹³ Siis nad tõmbasid Jeremija köitega üles ja võtsid ta kaevust välja; ja Jeremija jäi vahtkonnaõue.

¹⁴ Ja kuningas Sidkija läkitas sõna ning laskis tuua prohvet Jeremija enese juurde, Issanda koja kolmanda sissekäigu juurde; ja kuningas ütles Jeremijale: 'Ma tahan sinult küsida ühte asja, ära salga mulle midagi!'

¹⁵ Aga Jeremija vastas Sidkijale: 'Kui ma sulle midagi avaldan, kas sa siis tõesti mind ei tapa? Aga kuigi ma sulle nõu annaksin, sa ei kuulaks mind!'

¹⁶ Siis kuningas Sidkija vandus Jeremijale salaja ja ütles: 'Nii tõesti kui elab Issand, kes meile hinge on loonud, mina ei tapa sind ega anna sind nende meeste kätte, kes püüavad su hinge.'

¹⁷ Siis Jeremija ütles Sidkijale: 'Nõnda ütleb Issand, vägede Jumal, Iisraeli Jumal: Kui sa lähed vabatahtlikult välja Paabeli kuninga vürstide juurde, siis su hing jääb elama ja seda linna ei põletata tulega ning sina ja su sugu jääte elama.

¹⁸ Aga kui sa ei lähe välja Paabeli kuninga vürstide juurde, siis antakse see linn kaldealaste kätte ja nad põletavad selle tulega ja sina ei pääse nende käest.'

¹⁹ Siis kuningas Sidkija ütles Jeremijale: 'Mina kardan neid juute, kes on põgenenud kaldealaste juurde; vahest antakse mind nende kätte ja nad teevad minuga halba nalja.'

²⁰ Aga Jeremija ütles: 'Ei anta! Kuule ometi Issanda häält selles, mis mina sulle räägin, siis su käsi käib hästi ja su hing jääb elama!

²¹ Aga kui sa tõrgud välja minemast, siis see on sõna, mille Issand mulle ilmutas:

²² Vaata, kõik naised, kes on jäänud Juuda kuningakotta, viiakse välja Paabeli kuninga vürstide juurde ja nad ütlevad: 'Sinu ustavad sõbrad on sind ahvatlenud ja on sinust jagu saanud: su jalad vajusid mudasse, aga nemad tõmbusid tagasi.'

²³ Kõik su naised ja lapsed viiakse kaldealaste juurde ja sa ei pääse nende käest, vaid Paabeli kuninga käsi tabab sind ja sinu pärast põletatakse see linn tulega.'

²⁴ Siis Sidkija ütles Jeremijale: 'Keegi ärgu saagu teada neid sõnu, muidu sa sured!

²⁵ Ja kui vürstid kuulevad, et ma sinuga olen rääkinud, ja nad tulevad su juurde ning ütlevad sulle: Kõnele ometi meile, mida sa rääkisid kuningale, muidu me surmame sinu, ära meile salga, ja mida kuningas sulle rääkis,

²⁶ siis ütle neile: Ma lasksin langeda kuninga ette oma alandliku palve, et ta ei saadaks mind tagasi Joonatani kotta surema.'

²⁷ Kõik vürstid tulidki Jeremija juurde ja küsisid temalt; aga ta vastas neile just nende sõnadega, nagu kuningas oli käskinud. Siis nad läksid vaikides ära ta juurest, ja asi jäi saladusse.

²⁸ Ja Jeremija jäi vahtkonnaõue kuni päevani, mil Jeruusalemm vallutati.

¹ He looked up, and saw the rich people who were putting their gifts into the treasury.

² He saw a certain poor widow casting in two small brass coins.

³ He said, "Truly I tell you, this poor widow put in more than all of them,

⁴ for all these put in gifts for God from their abundance, but she, out of her poverty, put in all that she had to live on."

⁵ As some were talking about the temple and how it was decorated with beautiful stones and gifts, he said,

⁶ "As for these things which you see, the days will come, in which there will not be left here one stone on another that will not be thrown down."

⁷ They asked him, "Teacher, so when will these things be? What is the sign that these things are about to happen?"

⁸ He said, "Watch out that you don't get led astray, for many will come in my name, saying, 'I am he,' and, 'The time is at hand.' Therefore don't follow them.

⁹ When you hear of wars and disturbances, don't be terrified, for these things must happen first, but the end won't come immediately."

¹⁰ Then he said to them, "Nation will rise against nation, and kingdom against kingdom.

¹¹ There will be great earthquakes, famines, and plagues in various places. There will be terrors and great signs from heaven.

¹² But before all these things, they will lay their hands on you and will persecute you, delivering you up to synagogues and prisons, bringing you before kings and governors for my name's sake.

¹³ It will turn out as a testimony for you.

¹⁴ Settle it therefore in your hearts not to meditate beforehand how to answer,

¹⁵ for I will give you a mouth and wisdom which all your adversaries will not be able to withstand or to contradict.

¹⁶ You will be handed over even by parents, brothers, relatives, and friends. They will cause some of you to be put to death.

¹⁷ You will be hated by all men for my name's sake.

¹⁸ And not a hair of your head will perish.

¹⁹ "By your endurance you will win your lives.

²⁰ "But when you see Jerusalem surrounded by armies, then know that its desolation is at hand.

²¹ Then let those who are in Judea flee to the mountains. Let those who are in the midst of her depart. Let those who are in the country not enter therein.

²² For these are days of vengeance, that all things which are written may be fulfilled.

²³ Woe to those who are pregnant and to those who nurse infants in those days! For there will be great distress in the land, and wrath to this people.

²⁴ They will fall by the edge of the sword, and will be led captive into all the nations. Jerusalem will be trampled down by the Gentiles, until the times of the Gentiles are fulfilled.

²⁵ There will be signs in the sun, moon, and stars; and on the earth anxiety of nations, in perplexity for the roaring of the sea and the waves;

²⁶ men fainting for fear, and for expectation of the things which are coming on the world: for the powers of the heavens will be shaken.

²⁷ Then they will see the Son of Man coming in a cloud with power and great glory.

²⁸ But when these things begin to happen, look up, and lift up your heads, because your redemption is near."

²⁹ He told them a parable. "See the fig tree, and all the trees.

³⁰ When they are already budding, you see it and know by your own selves that the summer is already near.

³¹ Even so you also, when you see these things happening, know that the Kingdom of God is near.

³² Most certainly I tell you, this generation will not pass away until all things are accomplished.

³³ Heaven and earth will pass away, but my words will by no means pass away.

³⁴ "So be careful, or your hearts will be loaded down with carousing, drunkenness, and cares of this life, and that day will come on you suddenly.

³⁵ For it will come like a snare on all those who dwell on the surface of all the earth.

³⁶ Therefore be watchful all the time, praying that you may be counted worthy to escape all these things that will happen, and to stand before the Son of Man."

³⁷ Every day Jesus was teaching in the temple, and every night he would go out and spend the night on the mountain that is called Olivet.

³⁸ All the people came early in the morning to him in the temple to hear him.