¹ Sel ajal, ütleb Issand, olen ma kõigi Iisraeli suguvõsade Jumal ja nemad on mu rahvas.

² Nõnda ütleb Issand: Rahvas, mõõgast pääsenud, on kõrbes leidnud armu: Iisrael läheb oma rahupaika.

³ Issand ilmutas ennast mulle kaugelt: Ma olen sind armastanud igavese armastusega, seepärast jääb mu osadus sinuga.

⁴ Mina ehitan sind jälle, et sa oleksid üles ehitatud, Iisraeli neitsi. Sa ehid ennast jälle trummidega ja lähed rõõmsatega tantsima.

⁵ Sa istutad jälle viinapuuaedu Samaaria mägedele; need, kes istutavad, saavad ka kasutada.

⁶ Sest tuleb päev, kui vahimehed hüüavad Efraimi mäestikus: 'Tõuske, mingem üles Siionisse Issanda, meie Jumala juurde!'

⁷ Sest nõnda ütleb Issand: Hõisake ilutsedes Jaakobi pärast ja tundke rõõmu rahvaste peast; kuulutage, kiitke ja öelge: 'Issand, päästa oma rahvas, Iisraeli jääk!'

⁸ Vaata, ma toon nad põhjamaalt ja kogun nad maa viimastest äärtest; nende hulgas on ka pimedaid ja jalutuid, rasedaid ja sünnitajaid: suure hulgana tulevad nad siia tagasi.

⁹ Nad tulevad nuttes ja ma toon neid anudes; ma viin nad veeojade äärde tasasel teel, kus nad ei komista; sest ma olen Iisraeli isa ja Efraim on mu esmasündinu.

¹⁰ Rahvad, kuulge Issanda sõna ja kuulutage kaugetel saartel ning öelge: 'Tema, kes pillutas Iisraeli, kogub ja hoiab teda nagu karjane oma karja!'

¹¹ Sest Issand lunastab Jaakobi ja vabastab tema selle käest, kes on temast vägevam.

¹² Ja nad tulevad ning hõiskavad Siioni kõrgendikul, nad säravad rõõmust Issanda headuse pärast, vilja ja veini ja õli pärast, noorte lammaste, kitsede ja veiste pärast; nende hing on nagu kastetud rohuaed ja nad ei närbu enam.

¹³ Siis neitsid rõõmutsevad tantsides ning noorukid ja raugad üheskoos; ma muudan nende leina rõõmuks, ma trööstin ja rõõmustan neid pärast kurvastust.

¹⁴ Ja ma kosutan preestrite südameid rasvaga ning mu rahvas küllastub mu headusest, ütleb Issand.

¹⁵ Nõnda ütleb Issand: Raamast kuuldakse häält, halinat, kibedat nuttu: Raahel nutab oma poegi. Ta ei lase ennast trööstida oma poegade pärast, sest neid ei ole enam.

¹⁶ Nõnda ütleb Issand: Keela oma häält nutmast ja silmi pisaraid valamast, sest su teol on tasu, ütleb Issand, ja nad tulevad tagasi vaenlase maalt.

¹⁷ Sul on lootust tulevikuks, ütleb Issand, su lapsed tulevad tagasi oma maale.

¹⁸ Ma olen küll kuulnud, et Efraim haletseb iseennast: 'Sina oled mind karistanud ja ma olen saanud karistuse nagu tõrges härjavärss. Too mind tagasi, et saaksin pöörduda, sest sina oled Issand, mu Jumal!

¹⁹ Sest pärast taganemist ma kahetsen, ja pärast mõistuseletoomist ma löön enesele vastu puusa; ma häbenen ja tunnen piinlikkust, sest ma kannan oma noorpõlve teotust.'

²⁰ Eks ole Efraim mulle kalliks pojaks ja lemmiklapseks? Sest iga kord, kui ma räägin tema vastu, mõtlen ma ikka temale; seetõttu on mu süda tema pärast rahutu: ma tahan tõesti halastada tema peale, ütleb Issand.

²¹ Püstita enesele märgikivid, aseta teeviidad, pea meeles maanteed, rada, mida oled käinud! Tule tagasi, Iisraeli neitsi, tule tagasi oma linnadesse!

²² Kui kaua sa kõhkled, taganenud tütar? Sest Issand loob maal midagi uut: naine kaitseb meest.

²³ Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Veel kõneldakse Juudamaal ja selle linnades, kui ma pööran nende vangipõlve, seda sõna: 'Issand õnnistagu sind, sa õigluse eluase, sa püha mägi!'

²⁴ Seal elavad üheskoos Juuda ja kõik ta linnad, põllumehed ja rändavad karjased.

²⁵ Sest ma kosutan väsinud hinge ja täidan iga nälginud hinge.'

²⁶ Seepeale ma ärkasin ja vaatasin, ja mul oli olnud magus uni.

²⁷ 'Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma külvan Iisraeli soole ja Juuda soole inimeste seemet ja loomade seemet.

²⁸ Ja nõnda nagu ma valvasin neid, et kitkuda ja maha kiskuda, purustada, hävitada ja tuua õnnetust, nõnda ma valvan neid, et üles ehitada ja istutada, ütleb Issand.

²⁹ Neil päevil ei öelda enam: 'Isad sõid tooreid viinamarju, aga laste hambad on hellad',

³⁰ vaid igaüks sureb oma süü pärast: igal inimesel, kes sööb tooreid viinamarju, lähevad ta oma hambad hellaks.

³¹ Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu:

³² mitte selle lepingu sarnase, mille ma tegin nende vanematega sel päeval, kui ma võtsin nad kättpidi, et viia nad välja Egiptusemaalt - selle mu lepingu nad murdsid, kuigi ma olin nad võtnud enese omaks, ütleb Issand -,

³³ vaid leping, mille ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi, ütleb Issand, on niisugune: ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks.

³⁴ Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda, öeldes: 'Tunne Issandat!', sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisikesed kui suured, ütleb Issand; sest ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu.

³⁵ Nõnda ütleb Issand, kes on pannud päikese valguseks päeval, kuu ja tähtede korrad valguseks öösel, kes liigutab merd, paneb selle lained kohama - vägede Issand on tema nimi:

³⁶ Kui need korrad nihkuksid mu palge eest, ütleb Issand, siis lakkaks ka Iisraeli sugu alatiseks olemast rahvas mu palge ees.

³⁷ Nõnda ütleb Issand: Kui peaks saama mõõta taevast ülal ja uurida maa aluseid all, siis hülgaksin ka mina kogu Iisraeli soo kõige selle pärast, mis nad on teinud, ütleb Issand.

³⁸ Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil linn Issandale üles ehitatakse Hananeli tornist Nurgaväravani.

³⁹ Ja mõõdunöör läheb veel edasi otse üle Gaarebi künka ning käändub Goa suunas.

⁴⁰ Ja kogu surnukehade ja tuha org, ja kõik põllud kuni Kidroni jõeni, Hobuvärava nurgani ida suunas, on pühendatud Issandale. Iialgi enam ei kitkuta seda välja ega kista maha.'