Bible

 

Genesis 47

Studie

   

1 Ja Joosep läks ja teatas vaaraole ning ütles: 'Mu isa ja vennad ja nende lambad, kitsed ja veised ja kõik, mis neil oli, on tulnud Kaananimaalt, ja vaata, nad on Gooseni maakonnas.'

2 Ja ta võttis oma vendade hulgast viis meest ja tõi need vaarao ette.

3 Ja vaarao küsis tema vendadelt: 'Mis teie amet on?' Ja nad vastasid vaaraole: 'Su sulased on lambakarjased, niihästi meie ise kui meie isad.'

4 Ja nad ütlesid vaaraole: 'Me oleme maale tulnud võõrastena elama, sest su sulaste karjale ei olnud sööta, kuna Kaananimaal on kange nälg. Luba siis nüüd oma sulaseid elada Gooseni maakonnas!'

5 Ja vaarao rääkis Joosepiga, öeldes: 'Sinu isa ja vennad on su juurde tulnud.

6 Egiptusemaa on su ees lahti, pane oma isa ja vennad elama parimasse maakonda. Elagu nad Gooseni maakonnas, ja kui sa tunned nende hulgast tublisid mehi, siis pane need mu karja ülevaatajaiks!'

7 Siis Joosep tõi sisse oma isa Jaakobi ja pani seisma vaarao ette; ja Jaakob õnnistas vaaraod.

8 Ja vaarao küsis Jaakobilt: 'Kui palju sul eluaastaid on?'

9 Ja Jaakob vastas vaaraole: 'Aastaid, mis ma võõrana olen elanud, on sada kolmkümmend aastat. Piskud ja kurjad on olnud mu eluaastad ja need ei ulatu mu isade eluaastateni nende võõrsiloleku ajal.'

10 Siis Jaakob õnnistas vaaraod ja läks ära vaarao juurest.

11 Ja Joosep paigutas oma isa ja vennad elama ja andis neile maaomandi Egiptusemaal kõige paremas maakonnas, Raamsese maakonnas, nagu vaarao oli käskinud.

12 Ja Joosep hoolitses leivaga oma isa ja vendade ja kogu isa pere eest, vastavalt nende väetite laste suudele.

13 Aga kogu maal ei olnud leiba, sest näljahäda oli väga kange, ja Egiptusemaa ja Kaananimaa olid näljast nõrkemas.

14 Ja Joosep kogus kokku kõik Egiptusemaal ja Kaananimaal leiduva raha vilja eest, mida osteti; ja Joosep viis raha vaarao kotta.

15 Kui raha oli lõppenud Egiptusemaalt ja Kaananimaalt, siis tulid kõik egiptlased Joosepi juurde, öeldes: 'Anna meile leiba! Kas peame su silma ees surema, sellepärast et raha on otsas?'

16 Ja Joosep vastas: 'Andke oma loomad ja mina annan teile nende eest, kui raha on otsas.'

17 Ja nad tõid oma loomad Joosepile ja Joosep andis neile leiba hobuste, lamba- ja kitsekarjade, veisekarjade ja eeslite eest; nõnda muretses ta neile sel aastal leiba kõigi nende loomade eest.

18 Kui see aasta lõppes, siis järgmisel aastal tulid nad tema juurde ja ütlesid temale: 'Me ei saa oma isandale salata, et raha on otsas ja loomakarjad on meie isanda käes. Meil ei ole isanda ees muud üle jäänud kui ainult meie ihud ja põllumaa.

19 Kas peame su silma ees surema, niihästi me ise kui meie põllud? Osta meid ja meie põllud leiva eest, et me oma põldudega saaksime vaaraole orjadeks! Anna meile seemet, et jääksime elama ega sureks ja et põllud ei jääks tühjaks!'

20 Siis Joosep ostis vaaraole kogu Egiptuse põllumaa, sest egiptlased müüsid igaüks oma põllu, sellepärast et nälg ahistas neid. Nõnda sai maa vaarao omaks.

21 Ja ta tegi rahva tema orjaks, Egiptuse ühest äärest teiseni.

22 Ainult preestrite põldusid ta ei ostnud, sest preestritel oli sissetulek vaaraolt ja nemad elatusid sissetulekust, mida vaarao neile andis; seepärast nemad ei müünud oma põldusid.

23 Ja Joosep ütles rahvale: 'Vaata, ma olen nüüd ostnud teid ja teie põllud vaaraole. Näe, siin on teile seemet, külvake see põldudele!

24 Aga saagist peate andma viiendiku vaaraole, kuna neli osa jäägu teie kätte teile põlluseemneks, samuti toiduks teile ja neile, kes teie peredes on, ja toiduks teie väetitele lastele.'

25 Ja nad vastasid: 'Sina oled meid elus hoidnud! Kui leiame armu oma isanda silmis, siis jääme vaaraole orjadeks.'

26 Ja Joosep tegi selle seaduseks Egiptuse põllumaa kohta tänapäevani, et vaaraole saab viiendik; ainult preestrite põllud ei saanud vaarao omaks.

27 Ja Iisrael jäi elama Egiptusemaale Gooseni maakonda; nad jäid sinna paigale, olid viljakad ja neid sai väga palju.

28 Ja Jaakob elas Egiptusemaal seitseteist aastat, ja Jaakobi päevi, tema eluaastaid, oli sada nelikümmend seitse aastat.

29 Kui Iisraeli surmapäev ligines, siis ta kutsus oma poja Joosepi ning ütles temale: 'Kui ma nüüd olen su silmis armu leidnud, siis pane oma käsi mu puusa alla ja osuta mulle heldust ja truudust: ära mata mind Egiptusesse,

30 sest ma tahan magada oma vanemate juures. Vii mind Egiptusest ära ja mata nende hauda!' Ja ta vastas: 'Ma teen su sõna järgi!'

31 Ja tema ütles: 'Vannu mulle!' Ja ta vandus temale. Siis Iisrael kummardas voodi peatsi poole.

   

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 6141

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

6141. 'And the ground may not become a waste' means that the mind must be cultivated with facts known to the Church. This is clear from the meaning of 'the ground' as the receptacle of truth, as above in 6135-6137, the actual receptacle being the mind, in this instance the natural mind since it is the ground of Egypt; and from the meaning of 'being laid waste' as a situation in which there is no truth to be seen, at this point no facts known to the Church, for 'the Egyptians' means the facts known to the Church, 4749, 4964, 4966, 6004, which are also the truths present in the natural. 'The land of Egypt' means the natural mind where factual knowledge resides, see 5276, 5278, 5280, 5288, 5701, and therefore 'the ground of Egypt' means that mind specifically. This now explains why 'the ground may not become a waste' means that the mind must be cultivated with facts [known to the Church].

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 3212

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

3212. 'And Isaac was comforted after [the death of] his mother' means a new state. This becomes clear from the meaning of 'receiving comfort' as a new state, for a state of comfort is a new state, which, following the previous one, is meant by 'after his mother'. The new state is a state of glorification of the Rational; already so as to good, it now became glorified as to truth. The Rational was glorified when it became Divine as regards both good and truth.

[2] As to the Human the Lord was made new, that is, was glorified, or what amounts to the same, was made Divine; but nobody can possibly grasp this, nor thus believe it, who is immersed in worldly and bodily loves. He has no knowledge at all of what spiritual or celestial is, and does not even wish to know. But anyone who is not immersed in worldly and bodily loves can perceive it, for he believes that the Lord is one with the Father, that everything holy comes from Him, and consequently that He is Divine even as regards the Human. And anyone who believes this perceives it in his own way.

[3] The state of the Lord's glorification can be grasped to some extent from the state of man's regeneration, for man's regeneration is an image of the Lord's glorification, 3043, 3138. When a person is being regenerated he becomes completely different from before and is made new. Once he has been regenerated therefore he is called one who has been born again and created anew. At that point a person's face and speech remain the same, but not so his mind. Once he is regenerate his mind is open towards heaven, and love to the Lord and charity towards the neighbour, together with faith, reside in it. It is the mind that makes him a person who is different and new. Change of state cannot be discerned in a person's body, only in his spirit. The body is merely the covering for his spirit. When he lays aside the former his spirit is seen, and indeed in a form altogether different if he has been regenerated. In this case it is a visible form of love and charity that possesses beauty beyond description, 553, replacing the previous form, which had been a visible form of hatred and cruelty possessing ugliness also beyond description. From this it may become clear what a regenerate person is, that is, one born again or created anew, namely one who is altogether different from before and who is new.

[4] From this image one can have some conception of the Lord's glorification. He was not regenerated as man is but was made Divine, being made so from Divine love itself, for He was made Divine love itself. The nature of His form at that time was shown to Peter, James, and John when they were allowed to see Him not with their physical eyes but with those of the spirit, that is to say, on the occasion when His face shone like the sun, Matthew 17:2. This was His Divine Human, as is clear from the voice which at that time declared from the cloud, 'This is My beloved Son', Matthew 17:5 - 'the Son' being the Divine Human, see 2628.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.