Bible

 

Genesis 47

Studie

   

1 Ja Joosep läks ja teatas vaaraole ning ütles: 'Mu isa ja vennad ja nende lambad, kitsed ja veised ja kõik, mis neil oli, on tulnud Kaananimaalt, ja vaata, nad on Gooseni maakonnas.'

2 Ja ta võttis oma vendade hulgast viis meest ja tõi need vaarao ette.

3 Ja vaarao küsis tema vendadelt: 'Mis teie amet on?' Ja nad vastasid vaaraole: 'Su sulased on lambakarjased, niihästi meie ise kui meie isad.'

4 Ja nad ütlesid vaaraole: 'Me oleme maale tulnud võõrastena elama, sest su sulaste karjale ei olnud sööta, kuna Kaananimaal on kange nälg. Luba siis nüüd oma sulaseid elada Gooseni maakonnas!'

5 Ja vaarao rääkis Joosepiga, öeldes: 'Sinu isa ja vennad on su juurde tulnud.

6 Egiptusemaa on su ees lahti, pane oma isa ja vennad elama parimasse maakonda. Elagu nad Gooseni maakonnas, ja kui sa tunned nende hulgast tublisid mehi, siis pane need mu karja ülevaatajaiks!'

7 Siis Joosep tõi sisse oma isa Jaakobi ja pani seisma vaarao ette; ja Jaakob õnnistas vaaraod.

8 Ja vaarao küsis Jaakobilt: 'Kui palju sul eluaastaid on?'

9 Ja Jaakob vastas vaaraole: 'Aastaid, mis ma võõrana olen elanud, on sada kolmkümmend aastat. Piskud ja kurjad on olnud mu eluaastad ja need ei ulatu mu isade eluaastateni nende võõrsiloleku ajal.'

10 Siis Jaakob õnnistas vaaraod ja läks ära vaarao juurest.

11 Ja Joosep paigutas oma isa ja vennad elama ja andis neile maaomandi Egiptusemaal kõige paremas maakonnas, Raamsese maakonnas, nagu vaarao oli käskinud.

12 Ja Joosep hoolitses leivaga oma isa ja vendade ja kogu isa pere eest, vastavalt nende väetite laste suudele.

13 Aga kogu maal ei olnud leiba, sest näljahäda oli väga kange, ja Egiptusemaa ja Kaananimaa olid näljast nõrkemas.

14 Ja Joosep kogus kokku kõik Egiptusemaal ja Kaananimaal leiduva raha vilja eest, mida osteti; ja Joosep viis raha vaarao kotta.

15 Kui raha oli lõppenud Egiptusemaalt ja Kaananimaalt, siis tulid kõik egiptlased Joosepi juurde, öeldes: 'Anna meile leiba! Kas peame su silma ees surema, sellepärast et raha on otsas?'

16 Ja Joosep vastas: 'Andke oma loomad ja mina annan teile nende eest, kui raha on otsas.'

17 Ja nad tõid oma loomad Joosepile ja Joosep andis neile leiba hobuste, lamba- ja kitsekarjade, veisekarjade ja eeslite eest; nõnda muretses ta neile sel aastal leiba kõigi nende loomade eest.

18 Kui see aasta lõppes, siis järgmisel aastal tulid nad tema juurde ja ütlesid temale: 'Me ei saa oma isandale salata, et raha on otsas ja loomakarjad on meie isanda käes. Meil ei ole isanda ees muud üle jäänud kui ainult meie ihud ja põllumaa.

19 Kas peame su silma ees surema, niihästi me ise kui meie põllud? Osta meid ja meie põllud leiva eest, et me oma põldudega saaksime vaaraole orjadeks! Anna meile seemet, et jääksime elama ega sureks ja et põllud ei jääks tühjaks!'

20 Siis Joosep ostis vaaraole kogu Egiptuse põllumaa, sest egiptlased müüsid igaüks oma põllu, sellepärast et nälg ahistas neid. Nõnda sai maa vaarao omaks.

21 Ja ta tegi rahva tema orjaks, Egiptuse ühest äärest teiseni.

22 Ainult preestrite põldusid ta ei ostnud, sest preestritel oli sissetulek vaaraolt ja nemad elatusid sissetulekust, mida vaarao neile andis; seepärast nemad ei müünud oma põldusid.

23 Ja Joosep ütles rahvale: 'Vaata, ma olen nüüd ostnud teid ja teie põllud vaaraole. Näe, siin on teile seemet, külvake see põldudele!

24 Aga saagist peate andma viiendiku vaaraole, kuna neli osa jäägu teie kätte teile põlluseemneks, samuti toiduks teile ja neile, kes teie peredes on, ja toiduks teie väetitele lastele.'

25 Ja nad vastasid: 'Sina oled meid elus hoidnud! Kui leiame armu oma isanda silmis, siis jääme vaaraole orjadeks.'

26 Ja Joosep tegi selle seaduseks Egiptuse põllumaa kohta tänapäevani, et vaaraole saab viiendik; ainult preestrite põllud ei saanud vaarao omaks.

27 Ja Iisrael jäi elama Egiptusemaale Gooseni maakonda; nad jäid sinna paigale, olid viljakad ja neid sai väga palju.

28 Ja Jaakob elas Egiptusemaal seitseteist aastat, ja Jaakobi päevi, tema eluaastaid, oli sada nelikümmend seitse aastat.

29 Kui Iisraeli surmapäev ligines, siis ta kutsus oma poja Joosepi ning ütles temale: 'Kui ma nüüd olen su silmis armu leidnud, siis pane oma käsi mu puusa alla ja osuta mulle heldust ja truudust: ära mata mind Egiptusesse,

30 sest ma tahan magada oma vanemate juures. Vii mind Egiptusest ära ja mata nende hauda!' Ja ta vastas: 'Ma teen su sõna järgi!'

31 Ja tema ütles: 'Vannu mulle!' Ja ta vandus temale. Siis Iisrael kummardas voodi peatsi poole.

   

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 4287

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

4287. 'For as a prince you have contended with God and with men, and have prevailed' means repeated victories in conflicts over truths and goods. This is clear from the meaning of 'contending as a prince' as overcoming in conflicts, in this case conflicts that accompany temptations since these are the subject at present; and from the meaning of 'with God and with men' as conflicts over truths and goods, to be dealt with below.

[2] The subject in the highest sense being the Lord, it is He who is meant in that sense by 'one contending as a prince with God and with men', for by His own power He suffered all temptations and through them overcame the hells. Indeed He allowed into Himself all the hells in their order, and even the angels, as will be explained later on. In so doing he brought into order everything in the heavens and in the hells, and at length glorified Himself, that is, made the Human within Him Divine.

[3] From this it is evident that in the highest sense the Lord is meant by Jacob and Israel, as shown immediately above in 4286. Not only has He Himself 'contended as a prince', that is, has suffered all the conflicts brought about by temptations and has overcome in them, but also He suffers them in every individual human being. But see what has been stated many times already on these matters in the following references,

The Lord suffered the severest temptations, greater than anybody else has done, 1663, 1668, 1787, 2776, 2786, 2795, 2816.

Unlike any others the Lord fought out of Divine love, 1690, 1691 (end), 1789, 1812, 1813, 1820.

The Lord fought against hereditary evil from the mother, so that at length He was not her son; even so, no evil of His own doing was attached to Him, 1444, 1573, 2025, 2574, 2649, 3318 (end).

Through the conflicts brought about by temptations and through repeated victories the Lord arranged all things into the form which heaven possesses, 1928.

And through repeated victories in conflicts brought about by temptations He united the Divine Essence to the Human Essence, 1616, 1737, 1813, 1921, 2025, 2026, 2500, 2523, 2632, 2776.

The Lord suffers the temptations that take place in man, subduing evil and the hells, 987, 1661, 1692 (end).

[4] The arcanum that 'contending with God and with men' means being tempted over truths and over goods is one that is not open to view in the letter. It is clear to anyone, and will also be evident from the explanation given below, that it was not God with whom Jacob contended, for it cannot be said of anyone that he contends with God and prevails. But the internal sense teaches what 'God' and 'men' mean here - that 'God' means truth, and 'men' good. The reason for this is that 'God' in the internal sense means truth, and therefore whenever truth is dealt with the name God is used, 2586, 2769, 2807, 2822, whereas the term 'man' is used to mean good. And 'man' means good because the Lord is the only Man and anyone else is called such by virtue of Him, 49, 288, 565, 1894. A further reason is that by virtue of Him heaven is man and is called the Grand Man, 684, 1276, 3624-3649, 3741-3750. And this also was why the Most Ancient Church which was governed by celestial good was referred to as Man, 478.

[5] Therefore whenever good is dealt with in the Word, 'man' (homo) means good, as in Isaiah,

I will make the male person (vir homo) more rare than gold, and man (homo) than the gold of Ophir. Isaiah 13:12.

In the same prophet,

The inhabitants of the land will be scorched and few male persons (vir homo) left. Isaiah 24:6.

'Male persons' stands for spiritual good or the good of truth. 'Man' stands for good. In the same prophet, The highways have been laid waste, the wayfarer has ceased. He has broken the covenant, he has despised the cities, he has no regard for the male person (vir homo). Isaiah 33:8.

In Jeremiah,

I looked to the earth, and behold, that which is void and empty, and towards the heavens, and they had no light I looked, and behold, there was no man; and all the birds of the air had flown away. Jeremiah 4:23, 25.

In the same prophet, behold, the days are coming, said Jehovah, in which I will sow the house of Israel and the house of Judah with the seed of man and the seed of beast. Jeremiah 31:27.

In Ezekiel,

Your merchants [traded] in the souls of men and vessels of bronze, giving these for your merchandise. Ezekiel 27:13.

In the same prophet, You, O my flock, the flock of My pasture, you are men; I am your God. Ezekiel 34:31.

In the same prophet, They will be cities laid waste, filled with the flock of mankind. Ezekiel 36:38.

In these places 'man' (homo) stands for people who are governed by good, and so stands for good, since good is what causes anyone to be 'man'. Truth however which is grounded in good is referred to in the Word as 'a male person' (vir homo) and also as 'the son of man'.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.