Bible

 

Genesis 47

Studie

   

1 Ja Joosep läks ja teatas vaaraole ning ütles: 'Mu isa ja vennad ja nende lambad, kitsed ja veised ja kõik, mis neil oli, on tulnud Kaananimaalt, ja vaata, nad on Gooseni maakonnas.'

2 Ja ta võttis oma vendade hulgast viis meest ja tõi need vaarao ette.

3 Ja vaarao küsis tema vendadelt: 'Mis teie amet on?' Ja nad vastasid vaaraole: 'Su sulased on lambakarjased, niihästi meie ise kui meie isad.'

4 Ja nad ütlesid vaaraole: 'Me oleme maale tulnud võõrastena elama, sest su sulaste karjale ei olnud sööta, kuna Kaananimaal on kange nälg. Luba siis nüüd oma sulaseid elada Gooseni maakonnas!'

5 Ja vaarao rääkis Joosepiga, öeldes: 'Sinu isa ja vennad on su juurde tulnud.

6 Egiptusemaa on su ees lahti, pane oma isa ja vennad elama parimasse maakonda. Elagu nad Gooseni maakonnas, ja kui sa tunned nende hulgast tublisid mehi, siis pane need mu karja ülevaatajaiks!'

7 Siis Joosep tõi sisse oma isa Jaakobi ja pani seisma vaarao ette; ja Jaakob õnnistas vaaraod.

8 Ja vaarao küsis Jaakobilt: 'Kui palju sul eluaastaid on?'

9 Ja Jaakob vastas vaaraole: 'Aastaid, mis ma võõrana olen elanud, on sada kolmkümmend aastat. Piskud ja kurjad on olnud mu eluaastad ja need ei ulatu mu isade eluaastateni nende võõrsiloleku ajal.'

10 Siis Jaakob õnnistas vaaraod ja läks ära vaarao juurest.

11 Ja Joosep paigutas oma isa ja vennad elama ja andis neile maaomandi Egiptusemaal kõige paremas maakonnas, Raamsese maakonnas, nagu vaarao oli käskinud.

12 Ja Joosep hoolitses leivaga oma isa ja vendade ja kogu isa pere eest, vastavalt nende väetite laste suudele.

13 Aga kogu maal ei olnud leiba, sest näljahäda oli väga kange, ja Egiptusemaa ja Kaananimaa olid näljast nõrkemas.

14 Ja Joosep kogus kokku kõik Egiptusemaal ja Kaananimaal leiduva raha vilja eest, mida osteti; ja Joosep viis raha vaarao kotta.

15 Kui raha oli lõppenud Egiptusemaalt ja Kaananimaalt, siis tulid kõik egiptlased Joosepi juurde, öeldes: 'Anna meile leiba! Kas peame su silma ees surema, sellepärast et raha on otsas?'

16 Ja Joosep vastas: 'Andke oma loomad ja mina annan teile nende eest, kui raha on otsas.'

17 Ja nad tõid oma loomad Joosepile ja Joosep andis neile leiba hobuste, lamba- ja kitsekarjade, veisekarjade ja eeslite eest; nõnda muretses ta neile sel aastal leiba kõigi nende loomade eest.

18 Kui see aasta lõppes, siis järgmisel aastal tulid nad tema juurde ja ütlesid temale: 'Me ei saa oma isandale salata, et raha on otsas ja loomakarjad on meie isanda käes. Meil ei ole isanda ees muud üle jäänud kui ainult meie ihud ja põllumaa.

19 Kas peame su silma ees surema, niihästi me ise kui meie põllud? Osta meid ja meie põllud leiva eest, et me oma põldudega saaksime vaaraole orjadeks! Anna meile seemet, et jääksime elama ega sureks ja et põllud ei jääks tühjaks!'

20 Siis Joosep ostis vaaraole kogu Egiptuse põllumaa, sest egiptlased müüsid igaüks oma põllu, sellepärast et nälg ahistas neid. Nõnda sai maa vaarao omaks.

21 Ja ta tegi rahva tema orjaks, Egiptuse ühest äärest teiseni.

22 Ainult preestrite põldusid ta ei ostnud, sest preestritel oli sissetulek vaaraolt ja nemad elatusid sissetulekust, mida vaarao neile andis; seepärast nemad ei müünud oma põldusid.

23 Ja Joosep ütles rahvale: 'Vaata, ma olen nüüd ostnud teid ja teie põllud vaaraole. Näe, siin on teile seemet, külvake see põldudele!

24 Aga saagist peate andma viiendiku vaaraole, kuna neli osa jäägu teie kätte teile põlluseemneks, samuti toiduks teile ja neile, kes teie peredes on, ja toiduks teie väetitele lastele.'

25 Ja nad vastasid: 'Sina oled meid elus hoidnud! Kui leiame armu oma isanda silmis, siis jääme vaaraole orjadeks.'

26 Ja Joosep tegi selle seaduseks Egiptuse põllumaa kohta tänapäevani, et vaaraole saab viiendik; ainult preestrite põllud ei saanud vaarao omaks.

27 Ja Iisrael jäi elama Egiptusemaale Gooseni maakonda; nad jäid sinna paigale, olid viljakad ja neid sai väga palju.

28 Ja Jaakob elas Egiptusemaal seitseteist aastat, ja Jaakobi päevi, tema eluaastaid, oli sada nelikümmend seitse aastat.

29 Kui Iisraeli surmapäev ligines, siis ta kutsus oma poja Joosepi ning ütles temale: 'Kui ma nüüd olen su silmis armu leidnud, siis pane oma käsi mu puusa alla ja osuta mulle heldust ja truudust: ära mata mind Egiptusesse,

30 sest ma tahan magada oma vanemate juures. Vii mind Egiptusest ära ja mata nende hauda!' Ja ta vastas: 'Ma teen su sõna järgi!'

31 Ja tema ütles: 'Vannu mulle!' Ja ta vandus temale. Siis Iisrael kummardas voodi peatsi poole.

   

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 2916

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

2916. That 'give me possession of a grave among you' means that they were able to be regenerated is clear from the meaning of 'a grave'. In the internal sense of the Word 'a grave' means life, which is heaven, and in the contrary sense death, which is hell. The reason it means life or heaven is that angels, who possess the internal sense of the Word, have no other concept of a grave, because they have no other concept of death. Consequently instead of a grave they perceive nothing else than the continuation of life, and so resurrection. For man rises again as to the spirit and is buried as to the body, see 1854. Now because 'burial' means resurrection, it also means regeneration, since regeneration is the primary resurrection of man, for when regenerated he dies as regards his former self and rises again as regards the new. It is through regeneration that from being a dead man he becomes a living man, and it is from this that the meaning of 'a grave' is derived in the internal sense. When the idea of a grave presents itself the idea of regeneration comes to mind with angels, as is also evident from what has been told about young children in 2299.

[2] The reason 'a grave' in the contrary sense means death or hell is that the evil do not rise again to life but to death. When therefore the evil are referred to and a grave is mentioned, no other idea comes to mind with angels than that of hell; and this also is the reason why hell in the Word is called the grave.

[3] That 'a grave' means resurrection and also regeneration is evident in Ezekiel,

Therefore prophesy and say to them, Thus says the Lord Jehovih, Behold, I will open your graves, and cause you to come up out of your graves, O My people, and I will bring you to the land of Israel, and you will know that I am Jehovah when I open your graves and cause you to come up out of your graves, O My people. And I will put My spirit within you and you will live, and I will place you on your own land. Ezekiel 37:12-14.

Here the prophet refers to bones that have been made to live, and in the internal sense to regeneration. Its being a reference to regeneration is quite evident, for it is said, 'when I will put My spirit within you and you will live, and I will place you on your own land'. Here 'graves' stands for the former self and its evils and falsities, while the opening of them and the coming up from them means being regenerated. Thus the idea of a grave perishes and so to speak is discarded when the idea of regeneration or new life enters instead.

[4] The description in Matthew 27:52-53, about graves being opened and many bodies of the saints who were sleeping being raised, coming out of their graves after the Lord's resurrection, entering the holy city, and appearing to many, embodies the same idea, that is to say, a resurrection taking place as a result of the Lord's resurrection, and in the inner sense every individual resurrection. The Lord's raising of Lazarus from the dead, John 11:1 and following verses, likewise embodies the re-establishment of the Church from among gentiles; for all the miracles that the Lord performed, because they were Divine, embodied the states of His Church. Something similar is also meant by the man who, having been cast into the grave of Elisha, came to life again on touching the prophet's bones, 2 Kings 13:20-21, for Elisha represented the Lord.

[5] As 'burial' meant resurrection in general and every individual resurrection, the ancients were therefore particularly concerned about their burials and about the places where they were to be buried - Abraham, for example, was to be buried in Hebron in the land of Canaan, as were Isaac and Jacob, together with their wives, Genesis 47:29-31; 49:30-32; Joseph's bones were to be carried up out of Egypt into the land of Canaan, Genesis 50:25; Exodus 13:19; Joshua 24:32; David and subsequent kings were to be buried in Zion, 1 Kings 2:10; 11:43; 14:31; 15:8, 24; 22:50; 2 Kings 8:24; 12:21; 14:20; 15:7, 38; 16:20, the reason being that the land of Canaan and also Zion represented and meant the Lord's kingdom, while burial meant resurrection. But it may become clear to anyone that the place itself does not contribute anything towards resurrection.

[6] The truth that 'burial' means resurrection to life is also evident from other representatives, such as the requirement that the wicked were not to be lamented or buried, but cast aside, Jeremiah 8:2; 14:16; 16:4, 6; 20:6; 22:19; 25:33; 2 Kings 9:10; Revelation 11:9; and that the wicked buried already were to be cast out of their graves, Jeremiah 8:1-2; 2 Kings 23:16-18. But as regards 'a grave' in the contrary sense meaning death or hell, see Isaiah 14:19-21; Ezekiel 32:21-23, 25-26; Psalms 88:4-5, 10-11; Numbers 19:16, 18-19.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.