¹ Siis Joosep ei suutnud enam enese üle valitseda kõigi nende ees, kes ta juures seisid, ja ta hüüdis: 'Minge kõik mu juurest ära!' Ja ükski ei seisnud tema juures, kui Joosep ennast vendadele tunda andis.

² Ja ta puhkes valjusti nutma, nii et Egiptus seda kuulis ja kuulis vaarao koda.

³ Ja Joosep ütles oma vendadele: 'Mina olen Joosep! Kas mu isa veel elab?' Aga vennad ei suutnud temale vastata, nõnda hirmunud olid nad tema palge ees.

⁴ Siis ütles Joosep oma vendadele: 'Astuge ligemale!' Ja nad astusid ligemale ning ta ütles: 'Mina olen Joosep, teie vend, kelle te müüsite Egiptusesse.

⁵ Aga nüüd ärge kurvastage ja ärgu süttigu teil isekeskis viha, et müüsite mind siia, sest teie elu säilitamiseks läkitas Jumal mind eele.

⁶ Sest kaks aastat on olnud nüüd nälg maal ja on veel viis aastat, mil ei ole kündi ega lõikust.

⁷ Seepärast Jumal läkitas mind teie eele kindlustama teile järeltulijaid maa peal ja hoidma teid elus, pääsemiseks paljudele.

⁸ Niisiis ei ole teie mind läkitanud siia, vaid Jumal, ja tema on mind pannud vaaraole isaks ja isandaks kogu ta kojale ning valitsejaks kogu Egiptusemaale.

⁹ Tõtake ja minge mu isa juurde ning öelge temale: Nõnda ütleb su poeg Joosep: Jumal on mind pannud isandaks kogu Egiptusele. Tule minu juurde, ära viivita!

¹⁰ Sa võid elada Gooseni maakonnas ja olla mu läheduses, sina ja su pojad ja su poegade pojad, ja su lambad, kitsed ja veised ja kõik, mis sul on.

¹¹ Ma hoolitsen seal sinu eest, kuna veel viis aastat on näljahäda, et ei jääks vaeseks sina ega su pere ega keegi, kes sul on.

¹² Ja vaata, te näete oma silmaga, samuti näeb mu vend Benjamin oma silmaga, et ma tõepoolest ise teiega räägin.

¹³ Jutustage mu isale kõigest minu aust Egiptuses ja kõigest, mida olete näinud, ja tõtake ning tooge mu isa siia!'

¹⁴ Siis ta langes oma vennale Benjaminile kaela ja nuttis, ja Benjamin nuttis tema kaela ümber.

¹⁵ Ja ta andis suud kõigile oma vendadele ning nuttis üheskoos nendega; ja seejärel ta vennad rääkisid temaga.

¹⁶ Kuuldus kostis ka vaarao kotta, et Joosepi vennad olid tulnud, ja see oli hea vaarao silmis ja tema sulaste silmis.

¹⁷ Ja vaarao ütles Joosepile: 'Ütle oma vendadele: Tehke nõnda: koormake oma veoloomad ja minge Kaananimaale,

¹⁸ võtke oma isa ja oma pered ning tulge minu juurde, siis ma annan teile Egiptusemaa parimat ja te saate süüa maa rasva!

¹⁹ Ja sul tuleb anda käsk: Tehke nõnda - võtke endile Egiptusemaalt vankrid väetite laste ja naiste jaoks ja tooge oma isa ning tulge!

²⁰ Teie silm ärgu kurvastagu teie asjade pärast, sest parim kogu Egiptusemaal peab olema teie päralt!'

²¹ Ja Iisraeli pojad tegid nõnda ja Joosep andis neile vaarao käsu peale vankrid, samuti andis ta neile teemoona.

²² Ta andis neile kõigile peoriided, aga Benjaminile andis ta kolmsada hõbeseeklit ja viied peoriided.

²³ Samuti läkitas ta oma isale kümme eeslit, kes olid koormatud Egiptuse parimate kaupadega, ja kümme emaeeslit, kes kandsid vilja, leiba ja moona ta isale teekonna tarvis.

²⁴ Siis ta saatis oma vennad minema ja nad läksid. Ja ta ütles neile: 'Teel ärge riielge!'

²⁵ Ja nad läksid ära Egiptusest ning tulid Kaananimaale oma isa Jaakobi juurde.

²⁶ Ja nad jutustasid temale ning ütlesid: 'Joosep elab alles, ta on nimelt kogu Egiptusemaa valitseja!' Aga ta süda jäi külmaks, sest ta ei uskunud neid.

²⁷ Siis nad jutustasid temale kõigest, mis Joosep nendega oli rääkinud. Ja kui ta nägi vankreid, mis Joosep oli läkitanud teda ära tooma, siis nende isa Jaakobi vaim elustus taas.

²⁸ Ja Iisrael ütles: 'Küllalt! Mu poeg Joosep elab alles! Ma tahan minna ja teda näha, enne kui suren!'