Bible

 

Genesis 41

Studie

   

1 Ja kahe aasta pärast sündis, et vaarao nägi und, ja vaata, ta seisis Niiluse jõe ääres.

2 Ja näe, jõest tõusis seitse lehma, ilusad näha ja lihavad liha poolest, ja sõid roostikus.

3 Ja vaata, teist seitse lehma tõusis nende järel jõest, pahad näha ja lahjad liha poolest, ja need seisid teiste lehmade kõrval jõe kaldal.

4 Ja lehmad, kes olid pahad näha ja lahjad liha poolest, sõid ära need seitse lehma, kes olid ilusad näha ja lihavad. Siis vaarao ärkas üles.

5 Aga ta jäi magama ja nägi teist puhku und, ja vaata, seitse viljapead tõusis ühest kõrrest, jämedad ja head.

6 Ja vaata, seitse peenikest ja hommikutuulest kõrvetatud viljapead võrsus nende järel.

7 Ja peenikesed viljapead neelasid ära need seitse jämedat ja täit viljapead. Ja vaarao ärkas üles, ja vaata, see oli olnud unenägu!

8 Aga hommikul oli ta vaim rahutu ja ta läkitas järele ning kutsus kõik Egiptuse ennustajad ja targad, ja vaarao jutustas neile oma unenäo, aga ükski ei suutnud seda vaaraole seletada.

9 Siis rääkis joogikallajate ülem vaaraoga, öeldes: 'Täna meenub mulle mu patt.

10 Vaarao sai väga kurjaks oma sulaste peale ja pani mind vahi alla ihukaitsepealiku kotta, minu ja pagarite ülema.

11 Ja me nägime ühel ööl unenägu, mina ja tema, kumbki nägime unenäo, millel oli oma tähendus.

12 Ja sealsamas oli meiega heebrea noormees, ihukaitsepealiku sulane, ja me jutustasime temale ja tema seletas meile meie unenäod, kummalegi ta unenäo tähenduse.

13 Ja nõnda nagu ta meile seletas, nõnda sündis: mina sain tagasi oma ametisse ja teine poodi üles.'

14 Siis vaarao läkitas järele ja laskis kutsuda Joosepi; ja Joosep toodi kiiresti vangiurkast välja; ta ajas habeme, vahetas riided ja tuli vaarao juurde.

15 Ja vaarao ütles Joosepile: 'Ma nägin unenäo, kuid keegi ei oska seda seletada. Aga ma olen kuulnud sinust räägitavat, et kui sina unenägu kuuled, siis sa seletad selle.'

16 Ja Joosep vastas vaaraole, öeldes: 'Mitte mina! Küllap Jumal annab vaaraole õige vastuse!'

17 Ja vaarao jutustas Joosepile: 'Mu unenäos oli nõnda: vaata, ma seisin Niiluse jõe kaldal.

18 Ja näe, jõest tõusis seitse lehma, lihavad liha poolest ja ilusad näha, ja sõid roostikus.

19 Ja vaata, teist seitse lehma tõusis nende järel, väetid ja väga pahad näha ning lahjad liha poolest. Ei ole ma kogu Egiptusemaal näinud selliseid pahu.

20 Ja lahjad ning pahad lehmad sõid ära need seitse esimest lihavat lehma.

21 Ja need läksid nende kõhtu, aga ei olnud tundagi, et need olid läinud nende kõhtu ja nende välimus oli paha nagu ennegi. Ja ma ärkasin üles.

22 Siis ma nägin und, ja vaata, seitse viljapead tõusis ühest kõrrest, täis ja head.

23 Ja vaata, seitse kuiva, peenikest, hommikutuulest kõrvetatud viljapead võrsus nende järel.

24 Ja peenikesed viljapead neelasid ära need seitse head viljapead. Ma olen seda rääkinud oma ennustajaile, aga ükski ei oska mulle seletada.'

25 Ja Joosep ütles vaaraole: 'Vaarao unenäod tähendavad ühte ja sedasama. Jumal on vaaraole teada andnud, mida ta kavatseb teha.

26 Seitse head lehma on Seitse aastat ja Seitse head viljapead on Seitse aastat; unenägudel on sama tähendus.

27 Ja seitse lahjat ja paha lehma, kes tõusid nende järel, on seitse aastat, ja seitse peenikest, hommikutuulest kõrvetatud viljapead on seitse nälja-aastat.

28 See ongi see asi, mis ma vaaraole rääkisin: mida Jumal kavatseb teha, seda on ta vaaraole näidanud.

29 Vaata, tuleb seitse aastat, millal on suur küllus kogu Egiptusemaal.

30 Aga neile järgneb seitse nälja-aastat, mil Egiptusemaal ununeb kõik küllus ja näljahäda ulatub üle kogu maa.

31 Maal ei ole enam küllust tundagi nälja tõttu, mis tuleb selle järel, sest see on väga kange.

32 Ja kuna vaaraol on unenägu kaks korda kordunud, siis on see asi Jumala poolt kindel ja Jumal laseb selle varsti sündida.

33 Ja nüüd vaarao vaadaku välja üks mõistlik ja tark mees ja seadku Egiptusemaa üle.

34 Vaarao tehku nõnda: pangu ülevaatajad maale ja lasku Egiptusemaad maksta viiendikku neil seitsmel külluseaastal.

35 Ja kogutagu kõik nende tulevaste heade aastate toidus ja varutagu vilja linnadesse vaarao käe alla toiduseks ning säilitatagu seda.

36 See vili olgu maale tagavaraks seitsmeks nälja-aastaks, mis tulevad Egiptusemaale, et maad ei tabaks näljaajal hukatus.'

37 See kõne oli hea vaarao silmis ja kõigi ta sulaste silmis.

38 Ja vaarao ütles oma sulastele: 'Kas leiame veel sellise mehe, kelles on Jumala Vaim?'

39 Ja vaarao ütles Joosepile: 'Et Jumal on sulle kõike seda teada andnud, siis ei ole keegi nii mõistlik ja tark kui sina!

40 Sina pead olema mu koja üle ja kogu mu rahvas suudelgu sind suu peale. Ainult aujärje poolest tahan ma olla sinust suurem!'

41 Ja vaarao ütles Joosepile: 'Vaata, ma olen pannud su kogu Egiptusemaa üle!'

42 Ja vaarao võttis sõrmest pitserisõrmuse ning pani Joosepi sõrme; ja ta pani temale kallid linased riided selga ja riputas kuldkee kaela.

43 Ja ta laskis teda sõita oma teises tõllas, mis tal oli, ja hüüda tema ees: 'Põlvili!' Ja ta pani tema kogu Egiptusemaa üle.

44 Ja vaarao ütles Joosepile: 'Mina olen vaarao, aga ilma sinu tahtmata ei tohi keegi tõsta kätt ega jalga kogu Egiptusemaal.'

45 Ja vaarao pani Joosepile nimeks Safnat-Paneah ja andis temale naiseks Asnati, Ooni preestri Pooti-Fera tütre; ja Joosep läks välja Egiptusemaale.

46 Joosep oli kolmekümneaastane, kui ta astus vaarao, Egiptuse kuninga ette; ja Joosep läks ära vaarao juurest ning käis läbi kogu Egiptusemaa.

47 Ja maa kandis seitsmel külluseaastal ühest ivast peotäie.

48 Ja ta kogus kõik põllusaagi seitsmel aastal Egiptusemaal ja talletas selle linnadesse; igasse linna andis ta ümbruskonna põldude saagi.

49 Ja Joosep kuhjas väga palju vilja, nagu liiva mere ääres, kuni lakati seda mõõtmast, sest see ei olnud enam mõõdetav.

50 Ja Joosepile sündis enne nälja-aasta tulekut kaks poega. Need tõi temale ilmale Asnat, Ooni preestri Pooti-Fera tütar.

51 Ja Joosep pani esmasündinule nimeks Manasse, sest ta ütles: 'Jumal on mind lasknud unustada kõik mu vaeva ja kogu mu isakoja.'

52 Ja teisele ta pani nimeks Efraim, sest ta ütles: 'Jumal on mind teinud viljakaks mu viletsusemaal!'

53 Kui seitse külluseaastat, mis Egiptusemaale tulid, lõppesid,

54 siis hakkasid tulema seitse nälja-aastat, nõnda nagu Joosep oli öelnud; ja nälg oli kõigis maades, ent kogu Egiptusemaal oli leiba.

55 Aga kui kogu Egiptusemaa hakkas tundma nälga, siis rahvas kisendas vaarao poole leiva pärast; ja vaarao ütles kõigile egiptlastele: 'Minge Joosepi juurde! Mis tema teile ütleb, seda tehke!'

56 Ja nälg oli üle kogu maa ja Joosep avas kõik viljaaidad, mis olid nende juures, ning müüs egiptlastele vilja, sest nälg võttis Egiptusemaal võimust.

57 Ja kõigist maadest tuldi Egiptusesse Joosepilt vilja ostma, sest nälg oli võtnud võimust kõigis maades.

   

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 5351

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

5351. 'And Joseph called the name of the firstborn Manasseh' means a new area of will within the natural, and the essential nature of it. This is clear from the representation of 'Manasseh' in the Word as spiritual good within the natural, and so a new area of will there, dealt with below. This name also implies the essential nature of that good or new area of will. The fact that the name implies the essential nature of this may be recognized from the names given to other people. An explanation of the essential nature accompanies each name, like that given for Manasseh in the following words, For God has made me forget all my labour and all my father's house. These words describe the essential nature of what is meant by 'Manasseh'. What is more, when the phrase 'he called the name' is used, the meaning is that the actual name too contains that essential nature, since 'name' and 'calling the name' mean the essential nature, 144, 145, 1754, 1896, 2009, 2724, 3006, 3421.

[2] The reason why the firstborn who was given the name Manasseh means spiritual good within the natural, or a new area of will there, is that good is in actual fact the firstborn in the Church. That is, with someone who is in the process of becoming a Church, truth is not the firstborn, though it appears to be so, see 352, 367, 2435, 3325, 3494, 4925, 4926, 4928, 4930. The same may also be recognized from the consideration that a person's will takes precedence over his understanding; for the desires in a person's will are the primary constituents of his life, while the ideas in his understanding are secondary to them; and he acts in accordance with the desires of his will. What goes forth from the will is called good in the case of those who through regeneration have received from the Lord a new will; but it is called evil in the case of those who have had no wish to receive such. What goes forth from the understanding however is called truth in the case of the regenerate but falsity in the case of the unregenerate. But because no knowledge of a person's will is possible except through his understanding - for the understanding is the outward form that the will possesses or the outward form taken by the will which enables it to be known - people therefore imagine that truth which goes forth from the understanding is the firstborn. But this is nothing else than the appearance, for the reason that has been stated.

[3] This explains the controversy that existed in former times over whether the truth which is the essence of faith was the firstborn of the Church or whether good which is the essence of charity was such. Those who based their conclusions on the appearance said that truth was the firstborn, whereas those who did not base theirs on the appearance acknowledged that good was. This also explains why at the present day people make faith the primary and absolutely essential constituent of the Church, but charity the secondary and non-essential element. But by supposing that faith alone is what saves a person they have sunk into far deeper error than the ancients. (In the Church faith is used to mean all the truth of doctrine, while charity is used to mean all the good of life.) They do, it is true, call charity and the works of charity the fruits of faith. Yet does anyone believe that those fruits make any contribution to salvation when the belief exists that someone can be saved by faith in the final hour of his life, no matter what kind of life he led before then? More than this, does anyone believe that those fruits contribute in any way to salvation when people use doctrine to set faith apart from works that are the product of charity, saying that faith alone saves without good works, or that works which are matters of life contribute nothing to salvation? Dear, dear! What kind of faith is that, and what kind of Church is it when people cherish faith that is dead and reject faith that is living? For faith without charity is like a body without a soul. But a body without a soul is removed from sight and put away because it stinks, as everyone knows; and in the next life faith without charity is just like this. All who possessed faith so-called which was devoid of charity are in hell; but all who had charity are in heaven. For everyone's life remains with him, whereas doctrine does so only insofar as it draws on that life.

[4] It is less easy to show from other places in the Word that 'Manasseh' means a new area of will within the natural - or what amounts to the same, spiritual good there - than it is to show that 'Ephraim' means a new area of understanding within the natural, or spiritual truth there. Even so, inferences can be drawn regarding the meaning of 'Manasseh' from what is said about 'Ephraim', because in the Word when two are mentioned together in the way these are, one means good, the other truth. Therefore Manasseh's meaning - spiritual good within the natural, which is the essence of the new will there - will be seen in what follows shortly where Ephraim is the subject.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.