Bible

 

Genesis 37

Studie

   

1 Aga Jaakob elas maal, kus ta isa oli võõrana elanud, Kaananimaal.

2 Need on Jaakobi suguvõsa lood: Kui Joosep oli seitsmeteistkümneaastane, siis oli ta koos oma vendadega lammaste ja kitsede karjane; tema oli abilisena oma isa naiste Billa ja Silpa poegade juures. Ja Joosep kandis isale ette nende halva kuulsuse.

3 Iisrael armastas Joosepit enam kui kõiki oma poegi, sest ta oli tema vana ea poeg, ja ta tegi temale kirju kuue.

4 Kui ta vennad nägid, et nende isa armastas teda enam kui kõiki tema vendi, siis nad vihkasid teda ega suutnud rääkida temaga sõbralikult.

5 Kord nägi Joosep unenäo ja jutustas selle oma vendadele; seejärel hakkasid need teda veel enam vihkama.

6 Ta nimelt ütles neile: 'Kuulge ometi seda unenägu, mis ma unes nägin!

7 Jah, vaadake, me olime väljal vihke sidumas, ja ennäe, minu vihk tõusis üles ning jäigi püsti seisma. Aga vaata, teie vihud ümbritsesid seda ja kummardasid minu vihu ees.'

8 Siis ta vennad ütlesid temale: 'Kas sina tahad saada meile kuningaks ja hakata meie üle valitsema?' Ja nad vihkasid teda veelgi enam tema unenägude ja kõnede pärast.

9 Ja ta nägi veel teise unenäo, jutustas selle oma vendadele ja ütles: 'Vaata, ma nägin veel ühe unenäo, ja ennäe, päike, kuu ja üksteist tähte kummardasid minu ees.'

10 Aga kui ta seda jutustas oma isale ja vendadele, siis ta isa sõitles teda ning ütles temale: 'Mis unenägu see küll on, mis sa nägid! Kas mina ja su ema ja vennad tõesti peame tulema ja sinu ees maani kummardama?'

11 Ta vennad said temale kadedaks, aga ta isa pidas meeles selle loo.

12 Kord olid ta vennad läinud Sekemisse oma isa karja hoidma.

13 Ja Iisrael ütles Joosepile: 'Eks ole su vennad Sekemis karja hoidmas? Tule, ma läkitan sind nende juurde!' Ja tema vastas: 'Siin ma olen!'

14 Siis ta ütles temale: 'Mine ometi vaatama, kas su vendade käsi käib hästi ja kas kari on korras, ja too mulle sõna!' Ta läkitas teda Hebroni orust ja ta tuli Sekemisse.

15 Ja üks mees kohtas teda, kui ta oli väljal ümber ekslemas. Ja mees küsis temalt, öeldes: 'Mida sa otsid?'

16 Ja tema vastas: 'Ma otsin oma vendi. Ütle mulle ometi, kus nad karja hoiavad?'

17 Ja mees ütles: 'Nad on siit edasi läinud, sest ma kuulsin neid ütlevat: Läki Dotanisse!' Ja Joosep läks järele oma vendadele ning leidis nad Dotanis.

18 Aga nad nägid teda kaugelt ja enne kui ta jõudis nende juurde, võtsid nad õelalt nõuks ta tappa.

19 Nad ütlesid üksteisele: 'Näe, sealt tuleb see unenägude sepitseja!

20 Tulgem nüüd, tapkem ta ära, visakem ta mõnda kaevu ja öelgem, et kuri loom sõi tema ära! Siis saame näha, mis ta unenäod tähendavad!'

21 Kui Ruuben seda kuulis, siis ta tahtis teda nende käest päästa ja ütles: 'Ärgem võtkem temalt hinge!'

22 Ja Ruuben ütles neile: 'Ärge valage verd, visake ta siia kõrbes olevasse kaevu, aga ärge pange oma kätt tema külge!' Sest ta tahtis tema päästa nende käest ja saata tagasi isa juurde.

23 Ja kui Joosep tuli oma vendade juurde, siis kiskusid need Joosepil kuue seljast, kirju kuue, mis tal seljas oli,

24 ning võtsid ja viskasid ta kaevu; aga kaev oli tühi, selles ei olnud vett.

25 Seejärel nad istusid leiba võtma. Ja kui nad oma silmad üles tõstsid ja vaatasid, ennäe, siis tuli ismaeliitide karavan Gileadist. Nende kaamelid kandsid mitmesugust vaiku, palsamit ja lõhnaainest, ja nad olid sellega teel alla Egiptusesse.

26 Ja Juuda ütles oma vendadele: 'Mis kasu sellest on, kui me tapame oma venna ja katame kinni tema vere?

27 Tulge, müüme tema ismaeliitidele, aga meie käed ärgu puudutagu teda, sest ta on meie lihane vend!' Ja ta vennad kuulasid teda.

28 Kui siis Midjani mehed, kaupmehed, mööda läksid, tõmbasid nad Joosepi kaevust välja ja müüsid Joosepi kahekümne hõbetüki eest ismaeliitidele; ja need viisid Joosepi Egiptusesse.

29 Kui Ruuben tuli tagasi kaevu juurde, vaata, siis ei olnud Joosepit enam kaevus. Siis ta käristas oma riided lõhki

30 ja läks tagasi oma vendade juurde ning ütles: 'Poissi ei ole enam! Ja mina, kuhu ma nüüd lähen?'

31 Siis nad võtsid Joosepi kuue ja tapsid ühe siku ning kastsid kuue verre.

32 Ja nad saatsid kirju kuue, tulid oma isa juurde ning ütlesid: 'Selle me leidsime! Tunnista nüüd, kas see on su poja kuub või mitte?'

33 Ja ta tundis selle ära ning ütles: 'See on mu poja kuub! Kuri loom on ta ära söönud, Joosep on tõesti maha murtud!'

34 Ja Jaakob käristas oma riided lõhki, kinnitas kotiriide niuete ümber ja leinas oma poega kaua aega.

35 Kõik ta pojad ja tütred püüdsid teda trööstida, kuid ta ei lasknud ennast trööstida, vaid ütles: 'Ma lähen tõesti leinates oma poja juurde hauda!' Ja tema isa nuttis teda taga.

36 Aga midjanlased müüsid tema Egiptuses Pootifarile, vaarao hoovkondlasele, ta ihukaitse pealikule.

   

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 4721

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

4721. 'And Joseph went to his brothers, and found them in Dothan' means that they were steeped in the specific details belonging to false assumptions. This is clear from the representation of 'Joseph' as the Lord as regards Divine Truth, dealt with in 4669; from the representation of 'his brothers' as the Church which turns aside from charity to faith, and at length to faith separated from charity, dealt with in 4665, 4671, 4679, 4680, 4690; and from the meaning of 'Dothan' as the specific details belonging to false assumptions' deals with immediately above in 4720. From this it is evident that the words used here mean that he found them steeped in the specific details belonging to false assumptions.

[2] So that anyone can know what 'specific details belonging to false assumptions' is used to mean, let some of the ideas taught by the Church making and acknowledging faith alone as its basic assumption serve to illustrate that phrase. That is to say, the ideas that a person is justified by faith alone; that in this case all sins are wiped away from him; that by faith alone he is saved even in the last hour of his life; that salvation is simply being admitted by grace into heaven; that even young children are saved through faith; that because they do not possess that faith gentiles are not saved; besides many other ideas that are taught. These ideas and others like them are the specific details belonging to the basic assumption made regarding faith alone. But if the Church were to make and acknowledge the life of faith as its basic assumption it would acknowledge charity towards the neighbour and love to the Lord, and consequently the works of charity and love. Then all those specific details that have just been mentioned would fall to the ground. Instead of justification the Church would acknowledge regeneration, of which the Lord speaks in John,

Unless anyone is born again he cannot see the kingdom of God. John 3:3.

It would also acknowledge that regeneration is effected by means of the life of faith, not by faith separated from charity. It would not acknowledge that all sins are in that case wiped away from a person, but that in the Lord's mercy he is withheld from them and maintained in good and from this in truth; so the Church would acknowledge that all good originates in the Lord and all evil in oneself. Nor would it acknowledge that a person is saved through faith even in the last hour of his life but through his life of faith which awaits his arrival [in heaven]. It would not acknowledge either that salvation is simply being admitted by grace into heaven, for heaven is refused to none by the Lord, but that if his life is not the kind that enables him to exist together with angels he is impelled to flee from it, 4674. Nor would the Church acknowledge that young children are saved through faith, but that in the next life they are taught about the good deeds of charity and about the truths of faith by the Lord and in this way are accepted into heaven, 2289-2308. Nor also would it acknowledge that because they do not possess faith gentiles are not saved, but that the life they have led awaits their arrival in heaven, and that those who have led charitable lives with one another are taught about the good deeds of faith and are equally accepted in heaven. Those who lead a good life also desire the same and believe in it, see 2589-2604. And so on with many other specific ideas.

[3] The Church which makes and acknowledges faith alone as its basic assumption cannot possibly know what charity is, not even what the neighbour is, and so cannot know what heaven is. It will be astonished whenever anyone says that the happiness of the life after death and the joy in heaven consist in the Divine which flows into desiring and doing for others that which is good, and that the happiness resulting from this, and the bliss, surpass one's entire ability to perceive them. It will be astonished to learn that the reception of that influx from the Divine is by no means possible with anyone who has not been leading the life of faith, that is, with whom the good of charity has not been present. That the life of faith is what saves a person is also explicitly taught by the Lord in Matthew 25:31-end. The same teaching is found in many other places, and that too is why the Creed, called the Athanasian, states towards the end of it,

Everyone will give an account of his works: he who has done well will go into eternal life, but he who has done wickedly into eternal fire.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.