Bible

 

Genesis 31

Studie

   

1 Aga ta kuulis Laabani poegade kõnelusi, kes ütlesid: 'Jaakob on ära võtnud kõik, mis oli meie isa päralt. Sellest, mis oli meie isa päralt, on ta enesele soetanud kõik selle rikkuse.'

2 Ja Jaakob nägi Laabani palet, ja vaata, see ei olnud enam ta vastu nagu enne.

3 Siis Issand ütles Jaakobile: 'Mine tagasi oma isade maale ja oma sugulaste seltsi. Mina olen sinuga!'

4 Ja Jaakob läkitas sõna ning käskis kutsuda oma karja juurde väljale Raaheli ja Lea

5 ning ütles neile: 'Ma näen teie isa palgest, et ta ei ole enam mu vastu nagu enne. Aga mu isa Jumal oli mu juures.

6 Te ju teate, et ma olen teeninud teie isa kõigest väest.

7 Kuid teie isa narritas mind ja muutis mu palka kümme korda. Jumal aga ei ole lubanud teda mulle kurja teha.

8 Kui ta ütles nõnda: Tähnilised saagu sinule palgaks, siis kõik lambad ja kitsed poegisid tähnilisi. Ja kui ta ütles nõnda: Vöödilised saagu sinule palgaks, siis kõik loomad poegisid vöödilisi.

9 Nõnda võttis Jumal teie isa karja ja andis mulle.

10 Lammaste ja kitsede innaajal tõstsin ma oma silmad üles ja nägin unes, vaata, et isased, kes kargasid emaseid, olid vöödilised, tähnilised ja laigulised.

11 Ja Jumala ingel ütles mulle unes: Jaakob! Ja ma vastasin: Siin ma olen!

12 Siis ta ütles: Tõsta ometi oma silmad üles ja vaata: kõik isased, kes kargavad emaseid, on vöödilised, tähnilised ja laigulised, sest ma olen näinud kõike, mis Laaban sulle teeb!

13 Mina olen Peeteli Jumal, kus sa võidsid samba, kus sa andsid mulle tõotuse. Võta nüüd kätte, lahku siit maalt ja mine tagasi oma sünnimaale!'

14 Siis Raahel ja Lea vastasid ning ütlesid temale: 'Kas meil ongi enam osa või omandit meie isakojas?

15 Eks ta ole pidanud meid võõraks, kuna ta meid müüs ja ise muidugi ka meie hinna ära sõi!

16 Jah, kõik see rikkus, mille Jumal meie isalt ära võttis, on meie ja meie laste oma. Ja nüüd tee kõik, mis Jumal sulle on öelnud!'

17 Ja Jaakob võttis kätte, tõstis oma lapsed ja naised kaamelite selga

18 ja saatis teele kogu oma karja ja kõik oma varanduse, mis ta oli kogunud, oma karjavaranduse, mis ta Mesopotaamias oli soetanud, et minna oma isa Iisaki juurde Kaananimaale.

19 Aga Laaban oli läinud lambaid niitma. Ja Raahel varastas oma isa teeravikujud.

20 Jaakob kasutas süürlase Laabani teadmatust ega andnud temale märku, et ta põgeneb.

21 Nõnda ta siis põgenes koos kõigega, mis tal oli, võttis kätte ja läks üle jõe ning siirdus Gileadi mäestiku poole.

22 Aga kolmandal päeval anti Laabanile teada, et Jaakob oli põgenenud.

23 Tema võttis siis enesega kaasa oma suguvennad ja ajas teda taga seitse päevateekonda ning jõudis Gileadi mäestikus temale järele.

24 Kuid Jumal tuli süürlase Laabani juurde öösel unes ja ütles temale: 'Hoia, et sa Jaakobile ei ütle head ega halba!'

25 Kui Laaban Jaakobile järele jõudis, oli Jaakob mäestikus telgi üles löönud, ja Laabangi suguvendadega lõi telgi üles Gileadi mäestikku.

26 Ja Laaban ütles Jaakobile: 'Mis sa oled teinud? Sa kasutasid mu teadmatust ja viisid ära mu tütred, nagu oleksid nad olnud mõõga abil vangistatud.

27 Miks sa põgenesid salaja ja vargsel viisil ega teatanud mulle, et oleksin saanud sind rõõmsasti ära saata laulude, trummi ja kandlega?

28 Sa ei lasknud mind suudelda oma poegi ja tütreid! Sa oled nüüd talitanud mõistmatult.

29 Mul oleks meelevald teha teile kurja. Aga teie isa Jumal rääkis minuga eile öösel, öeldes: Hoia, et sa Jaakobile ei ütle head ega halba!

30 Nüüd oled sa küll läinud oma teed, sellepärast et sa igatsesid nii väga oma isakoja järele. Aga mispärast sa varastasid mu jumalad?'

31 Ja Jaakob vastas ning ütles Laabanile: 'Sellepärast et ma kartsin. Sest ma mõtlesin, et sa röövid minult oma tütred.

32 See, kelle juurest sa leiad oma jumalad, ärgu jäägu elama! Meie suguvendade ees otsi läbi, mis mul kaasas on, ja võta ära, mis on sinu!' Aga Jaakob ei teadnud, et Raahel oli need varastanud.

33 Ja Laaban läks Jaakobi telki ja Lea telki ja mõlema teenija telki, aga ei leidnud midagi; ja Lea telgist välja tulnud, läks ta Raaheli telki.

34 Kuid Raahel oli võtnud teeravid ja oli pannud need kaameli sadula tasku ning istus ise nende peal. Ja Laaban kompas läbi kogu telgi, aga ei leidnud midagi.

35 Ja Raahel ütles oma isale: 'Ärgu süttigu viha mu isanda silmis, et ma ei saa su ees üles tõusta, sest mul on naiste asjad!' Nõnda ta otsis läbi, aga teeraveid ta ei leidnud.

36 Siis Jaakob vihastus ja riidles Laabaniga. Ja Jaakob kostis ning ütles Laabanile: 'Milles seisneb mu üleastumine? Mis on mu patt, et oled mind nii tulisi jalu taga ajanud?

37 Kuna sa oled läbi otsinud kogu mu kraami, siis missuguse oma koja riista oled sa leidnud? Pane siia minu suguvendade ja oma suguvendade ette, et nad võiksid õigust mõista meie mõlema vahel!

38 Ma olin sinu juures kakskümmend aastat. Su lambad ja kitsed ei heitnud loodet ja jäärasid su karjast ma ei söönud.

39 Murtut ma sulle ei toonud, ma pidin selle hüvitama. Sa nõudsid minult niihästi päeval kui öösel varastatut.

40 Päeval piinas mind palavus ja öösel külm, ja uni põgenes mu silmist.

41 Nüüd ma olen olnud su kojas kakskümmend aastat. Neliteist aastat ma teenisin sind su kahe tütre pärast ja kuus aastat lammaste ja kitsede pärast, ja sa muutsid mu palka kümme korda.

42 Kui minuga ei oleks olnud mu isa Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Kartus, siis oleksid sa mind nüüd tühje käsi ära saatnud. Jumal on näinud mu häda ja mu kätevaeva ja on eile öösel teinud otsuse.'

43 Siis Laaban kostis ja ütles Jaakobile: 'Tütred on minu Tütred ja pojad on minu pojad ja kari on minu kari, ja kõik, mis sa näed, on minu! Aga mida ma saaksin praegu teha oma tütarde heaks või nende poegade heaks, keda nad on ilmale toonud?

44 Aga tule nüüd, tehkem leping, mina ja sina, ja see olgu tunnistajaks minu ja sinu vahel!'

45 Siis Jaakob võttis ühe kivi ja pani sambaks püsti.

46 Ja Jaakob ütles oma suguvendadele: 'Korjake kive!' Ja need võtsid kive ning kuhjasid kivikangru; ja nad sõid seal kivikangru peal.

47 Ja Laaban pani sellele nimeks Jegar-Sahaduuta; Jaakob aga nimetas selle Galeediks.

48 Ja Laaban ütles: 'See kivikangur olgu täna tunnistajaks minu ja sinu vahel!' Seepärast ta pani sellele nimeks Galeed

49 ja Mispa, sest ta ütles: 'Issand valvab minu ja sinu vahel, kui me teineteist enam ei näe.

50 Kui sa kohtled mu tütreid halvasti või võtad mu tütarde kõrvale teisi naisi, ilma et ükski inimene oleks meie juures, vaata, siis on Jumal ometi tunnistajaks minu ja sinu vahel.'

51 Siis ütles Laaban Jaakobile: 'Vaata, see kivikangur, ja vaata, see sammas, mille ma püstitasin enese ja sinu vahele, -

52 see kivikangur olgu tunnistajaks, samuti olgu see sammas tunnistajaks, et mina ei tohi tulla sellest kivikangrust mööda sinu juurde ja et sina ei tohi tulla sellest kivikangrust ja sambast mööda minu juurde kurja tegema!

53 Aabrahami Jumal ja Naahori Jumal, nende vanemate Jumal, see mõistku kohut meie vahel!' Ja Jaakob vandus oma isa Iisaki Kartuse juures.

54 Ja Jaakob ohverdas mäe peal tapaohvri ning kutsus oma suguvennad leiba võtma. Ja nad võtsid leiba ning jäid ööseks mäele.

   

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 4096

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

4096. 'Rachel answered, and Leah, and they said to him' means a reciprocation by the affections for truth. This is clear from the meaning of 'answering', when assent is being given, as that which is reciprocal, dealt with in 2919, and as receptivity, 2941, 2957; and from the representation of 'Rachel' as the affection for interior truth, and of 'Leah' as the affection for external truth, dealt with in 3758, 3782, 3793, 3819. In the sections previous to this the subject in the internal sense has been the good of the natural meant by 'Jacob' when it was being separated from intermediate good meant by 'Laban', and how that good of the natural linked to itself the affections for truth which are meant by 'Rachel and Leah'.

[2] The subject now is the reciprocal application to good of those affections for truth. This application is contained in the internal sense of the words which Rachel and Leah utter now. But these matters are such that they do not come within the range of anyone's understanding unless he has been informed about them and takes delight in knowing about such things, and consequently has the discernment of spiritual matters as his end in view. All others have no interest at all in such matters and cannot even direct their minds towards them. For having worldly and earthly things as their end in view all others cannot detach their thoughts and feelings from those things; and if they did detach them they would not take any delight in doing so, for in that case they would be departing from and removing themselves from the things which they have as their end in view, that is, which they love. Let anybody like this put himself to the test, to see whether he has any wish to know how good links itself to affections for truth and how affections for truth apply themselves to that good, and whether knowing this irritates him or not. He will then say that such items of knowledge are of no use to him, and also that he does not get anything out of them.

[3] But if someone discusses with him the kind of things that are connected with his business in the world, no matter how very complex these matters may be, and he is told where another's affections lie and also how he can use these to draw that person to himself by bending his own mind and words in his direction, he not only grasps what he is told but also perceives further ideas within it. It is similar with one who desires and strives to investigate the abstruse areas of knowledge. He loves to look at, and does look at, more complicated things than those within what is told to the person just mentioned above. But when spiritual good and truth are referred to he finds it a bore and also turns away from it. These things have been stated so that people may know what the member of the Church is like at the present day.

[4] But the whole idea of good linking itself to truths by means of affections, and of truths applying themselves to good, is less clear when imagination or thought is focused on good and on truth than when it is focused on the communities of spirits and angels through which good and truth flow in. For as stated in 4067, that which man wills and thinks originates in these, that is, it flows in from them, and appears as if it existed within him. To know the part played by those communities of spirits and angels in this case is to know the actual causes; and to know the part played by the heaven of angels is to know the ends behind these causes. There are also the historical details which are added to illustrate the matter and so enable it to be seen more plainly.

[5] In the internal sense the subject is the linking of good to truths, and the application of those truths to good within the natural. For as has often been stated, 'Jacob' is the good in the natural, and 'his wives' affections for truth. Good which is the good of love and charity flows in from the Lord, doing so through the angels present with man. It does not flow into anything else with man than the cognitions discerned by him. And good being established in these, thought is concentrated on the truths thus known to him, and from these further things are aroused which are related to them and harmonize with them. And this activity continues until the person thinks that a thing is true and from affection wills it because it is true. When this point is reached the good joins itself to the truths and the truths apply themselves in freedom; for all affection leads to freedom, 2870, 2875, 3158, 4031.

[6] But even when this point is reached, the spirits who have become linked to that person arouse doubts, and sometimes even denials. But insofar as affection prevails he is brought to an affirmative attitude and is at the same time confirmed in truths through those very doubts and denials. When good enters in this manner there is no perception of its doing so through angels, since it enters by such an interior way and passes into the parts of his mind that are darkened by worldly and bodily interests. But it should be realized that good does not flow in from angels but through them from the Lord. This all the angels also confess, and for that reason never claim that anything good is theirs; indeed they are angry when anyone attributes it to them. From all that has been said then, as from causes themselves, some idea may be had of what happens when good is linked to truths, and when these apply themselves to good, the subject at this point in the internal sense.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.