Bible

 

Genesis 26

Studie

   

1 Aga maal oli nälg pärast seda eelmist nälga, mis Aabrahami päevil oli olnud. Ja Iisak läks vilistite kuninga Abimeleki juurde Gerarisse.

2 Ja Issand ilmutas ennast temale ning ütles: 'Ära mine alla Egiptusesse! Jää maale, kuhu ma sind käsin!

3 Ela võõrana siin maal, ja ma olen sinuga ning õnnistan sind, sest sinule ja sinu soole ma annan kõik need maad ning pean vannet, mille ma olen vandunud su isale Aabrahamile.

4 Ja ma teen su soo paljuks nagu taevatähed ja annan su soole kõik need maad, ja sinu soo nimel õnnistavad endid kõik maailma rahvad,

5 sellepärast et Aabraham kuulas mu sõna ja pidas, mis ma käskisin pidada - mu käske, seadlusi ja õpetusi.'

6 Ja Iisak jäi elama Gerarisse.

7 Kui kohalikud mehed küsisid tema naise kohta, siis ta ütles: 'See on mu õde.' Sest ta kartis öelda: 'Mu naine', mõeldes ise: 'Muidu kohalikud mehed tapavad mu Rebeka pärast, sest ta on ilusa välimusega.'

8 Aga kui ta seal pikemat aega oli viibinud, vaatas Abimelek, vilistite kuningas, kord aknast välja ja nägi, et Iisak hellitas oma naist Rebekat.

9 Siis Abimelek kutsus Iisaki ja ütles: 'Vaata, ta on tõepoolest su naine! Kuidas sa siis võisid öelda: Ta on mu õde?' Ja Iisak vastas temale: 'Ma mõtlesin, et muidu ma ehk pean tema pärast surema.'

10 Aga Abimelek ütles: 'Miks sa meile seda tegid? Kui kergesti oleks võinud keegi rahva hulgast magada su naisega ja sa oleksid meie peale toonud süü!'

11 Ja Abimelek andis käsu kogu rahvale, öeldes: 'Kes puudutab seda meest ja tema naist, peab surema!'

12 Ja Iisak külvas seal maal ja sai sel aastal sajakordselt, sest Issand õnnistas teda.

13 Ja mees läks rikkaks, läks üha rikkamaks, kuni ta oli läinud väga rikkaks.

14 Ja temal oli lamba- ja kitsekarju ja veisekarju ja palju peret, nõnda et vilistid teda kadestasid.

15 Ja vilistid matsid kinni ja täitsid mullaga kõik kaevud, mis tema isa sulased olid kaevanud tema isa Aabrahami päevil.

16 Ja Abimelek ütles Iisakile: 'Mine ära meie juurest, sest sa oled saanud meist palju vägevamaks!'

17 Siis Iisak läks sealt ära ja lõi oma telgid üles Gerari orgu ning elas seal.

18 Ja Iisak kaevas uuesti need veekaevud, mis tema isa Aabrahami päevil olid kaevatud ja mis vilistid pärast Aabrahami surma olid kinni matnud; ja ta pani neile needsamad nimed, mis tema isa neile oli pannud.

19 Aga kui Iisaki sulased kaevasid orus ja leidsid seal voolava veega kaevu,

20 siis Gerari karjased riidlesid Iisaki karjastega, öeldes: 'Vesi on meie oma!' Ta pani siis kaevule nimeks Eesek, sellepärast et nad temaga olid tülitsenud.

21 Siis nad kaevasid teise kaevu, ja selle pärast riidlesid nad ka; ja sellele ta pani nimeks Sitna.

22 Sealt ta siirdus edasi ja kaevas veel ühe kaevu, aga selle pärast nad ei riielnud; ja sellele ta pani nimeks Rehobot ning ütles: 'Nüüd on Issand andnud meile avarust, et võiksime siin maal olla viljakad.'

23 Ja sealt ta läks üles Beer-Sebasse.

24 Ja Issand ilmutas ennast temale selsamal ööl ning ütles: 'Mina olen su isa Aabrahami Jumal. Ära karda, sest ma olen sinuga ja õnnistan sind! Ma teen su soo paljuks oma sulase Aabrahami pärast.'

25 Siis ta ehitas sinna altari, hüüdis appi Issanda nime ja lõi sinna oma telgi üles; ja Iisaki sulased kaevasid sinna kaevu.

26 Ja Abimelek tuli Gerarist tema juurde ühes oma sõbra Ahusati ja väepealik Piikoliga.

27 Aga Iisak ütles neile: 'Miks tulete minu juurde? Te ju vihkate mind ja olete mind eneste juurest ära saatnud!'

28 Ja nemad vastasid: 'Me näeme selgesti, et Issand on sinuga. Seepärast me ütleme: Olgu meie vahel vanne, meie ja sinu vahel, ja me teeme sinuga lepingu,

29 et sa meile kurja ei tee, nõnda nagu me sinusse ei ole puutunud, vaid oleme sulle ainult head teinud ja sind rahuga ära saatnud. Sina oled ju nüüd Issanda õnnistatu!'

30 Siis ta tegi neile võõruspeo ning nad sõid ja jõid.

31 Ja nad tõusid hommikul vara ning andsid üksteisele vande. Siis Iisak saatis nad ära ja nad läksid ta juurest rahuga.

32 Ja selsamal päeval tulid Iisaki sulased ning teatasid temale kaevust, mille nad olid kaevanud, ja ütlesid temale: 'Me leidsime vett.'

33 Siis ta nimetas selle Sibaks; seepärast on linna nimeks tänapäevani Beer-Seba.

34 Kui Eesav oli nelikümmend aastat vana, võttis ta naiseks Juuditi, hett Beeri tütre, ja Baasmati, hett Eeloni tütre.

35 Aga need olid meelehärmiks Iisakile ja Rebekale.

   

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 3412

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

3412. 'All the wells which his father's servants had dug in the days of Abraham his father, the Philistines stopped them up' means that people who possessed knowledge of cognitions did not wish to know interior truths that came from the Divine and so effaced them. This is clear from the meaning of 'wells' as truths, dealt with in 2702, 3096, here interior truths coming from the Divine since the wells, which mean truths, are said to have been dug by 'his father's servants in the days of Abraham his father' - 'Abraham' representing the Lord's Divine itself, 2011, 2833, 2836, 3251, 3305 (end); from the meaning of 'stopping up' as not wishing to know and so effacing; and from the representation of 'the Philistines' as people who possess no more than a knowledge of cognitions, dealt with in 1197, 1198.

[2] The subject at this point is the appearances of truth that belong to the lower degree, which are able to exist with those who possess a knowledge of cognitions and whom 'the Philistines' are used to mean here. With regard to the interior truths that come from the Divine and are effaced by those called the Philistines, the position is that in the Ancient Church and after it the name Philistines was used for those who gave little thought to life and very much to doctrine, and who in course of time even rejected matters of life and acknowledged matters of faith - which faith was separated from life - as being the essential element of the Church. As a consequence they attached no importance at all to matters of doctrine concerning charity which in the Ancient Church constituted the all of doctrine, and so they effaced it. Instead they proclaimed matters of doctrine concerning faith and centred the whole of their religion in these. And since in this way they departed from the life of charity, that is, from charity as the sum and substance of life, they more than all others were called 'the uncircumcised'. For by 'the uncircumcised' were meant all in whom charity was not present, no matter how much doctrine they knew, 2049 (end).

[3] Because such people departed from charity they also removed themselves from wisdom and intelligence, for no one can have a wise and intelligent discernment of what truth is unless good, that is, charity, reigns in him. Indeed all truth originates in good and has regard to good, so that anyone who is devoid of good is unable to have an intelligent discernment of truth, and does not even wish to know it. When such people in the next life are far away from heaven, light bright as snow is sometimes seen to be with them. But that light is like the light in wintertime which, being devoid of warmth, is unproductive. This also explains why, when such persons draw near to heaven, their light is converted into utter darkness, and their minds into something akin to that darkness, which is stupidity. From these considerations it may now be seen what is meant by the statement that people who possessed no more than a knowledge of cognitions did not wish to know interior truths that came from the Divine and so effaced them.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.