Bible

 

Genesis 24

Studie

   

1 Kui Aabraham oli vana ja elatanud ning Issand oli Aabrahami kõigiti õnnistanud,

2 siis ütles Aabraham vanimale sulasele oma peres, kes valitses kõige üle, mis tal oli: 'Pane nüüd oma käsi mu puusa alla!

3 Mina vannutan sind Issanda, taeva Jumala ja maa Jumala juures, et sa mu pojale ei võta naist kaananlaste tütreist, kelle keskel ma elan,

4 vaid et sa lähed minu maale ja mu sugulaste juurde ning võtad sealt naise mu pojale Iisakile!'

5 Aga sulane ütles temale: 'Võib-olla naine ei taha mulle järgneda siia maale. Kas ma siis tõesti pean su poja viima tagasi maale, kust sa oled ära tulnud?'

6 Siis ütles Aabraham temale: 'Hoia, et sa ei vii mu poega sinna tagasi!

7 Issand, taeva Jumal, kes minu võttis mu isakojast ja mu sünnimaalt ja kes mulle rääkis ning vandus, öeldes: Sinu soole ma annan selle maa! - tema ise läkitab oma ingli sinu ees, et saaksid sealt mu pojale naise võtta.

8 Aga kui naine ei taha sulle järgneda, siis oled sa sellest mu vandest vaba. Ainult ära vii mu poega sinna tagasi!'

9 Siis sulane pani käe oma isanda Aabrahami puusa alla ja vandus temale selle kõne kohaselt.

10 Ja sulane võttis oma isanda kaamelitest kümme kaamelit ning läks, ja tal oli oma isandalt kaasas kõiksugu kalleid asju; ta võttis kätte ja läks Mesopotaamiasse Naahori linna.

11 Seal laskis ta õhtul kaamelid põlvili heita väljaspool linna veekaevu juures sel ajal, kui veeviijad välja tulid,

12 ning ütles: 'Issand, minu isanda Aabrahami Jumal, lase ometi see mul täna korda minna ja tee head mu isandale Aabrahamile!

13 Vaata, ma seisan veeallika juures ja linnaelanike tütred tulevad vett viima.

14 Sündigu siis, et tütarlaps, kellele ma ütlen: Kalluta oma kruusi, et ma saaksin juua! ja kes vastab: Joo, ja ma joodan ka su kaameleid! - on see, kelle sa oled määranud oma sulasele Iisakile. Sellest ma siis tean, et sa mu isandale oled head teinud.'

15 Ja veel enne kui ta rääkimise oli lõpetanud, vaata, siis tuli välja Rebeka, kes oli sündinud Betuelile, Aabrahami venna Naahori naise Milka pojale; ja tal oli kruus õlal.

16 Ja tütarlaps oli väga ilusa välimusega, alles neitsi ja mehe poolt puutumata. Ta läks alla allika juurde, täitis kruusi ja tuli üles.

17 Siis jooksis sulane temale vastu ning ütles: 'Anna mulle oma kruusist pisut vett rüübata!'

18 Tema vastas: 'Joo, mu isand!' Ja ta tõstis kähku kruusi alla oma käele ning andis temale juua.

19 Ja olles temale juua andnud, ütles ta: 'Ma ammutan ka su kaamelitele, kuni needki on joonud.'

20 Ja ta tühjendas kähku oma kruusi künasse ning jooksis jälle kaevule vett ammutama ja ammutas kõigile ta kaamelitele.

21 Mees aga silmitses teda vaikides, et mõista, kas Issand oli ta teekonna lasknud korda minna või mitte.

22 Ja kui kaamelid olid joonud, võttis mees kuldrõnga, pooleseeklilise, ja kaks käevõru ta käte jaoks, kümme kuldseeklit väärt,

23 ning küsis: 'Kelle tütar sa oled? Ütle ometi mulle! On su isa kojas meile ööbimispaika?'

24 Ja ta vastas temale: 'Mina olen Betueli, Naahori ja Milka poja tütar.'

25 Ta ütles temale veel: 'Niihästi õlgi kui muud loomasööta on meil küllalt, ööbimispaikki on olemas.'

26 Siis mees kummardas ja heitis Issanda ette

27 ning ütles: 'Kiidetud olgu Issand, mu isanda Aabrahami Jumal, kes mu isandale ei ole keelanud oma heldust ja tõde! Issand on mind teekonnal juhtinud mu isanda vendade kotta!'

28 Aga tütarlaps jooksis ning teatas oma ema perele, mis oli sündinud.

29 Ja Rebekal oli vend, Laaban nimi; ja Laaban jooksis välja, mehe juurde allikale.

30 Sest kui ta nägi rõngast ja käevõrusid oma õe kätel, ja kui ta oli kuulnud oma õe Rebeka sõnu, kes ütles: 'Nõnda rääkis mulle see mees,' - siis ta läks selle mehe juurde, ja ennäe, see seisis kaamelite juures allikal.

31 Ja ta ütles: 'Tule sisse, Issanda õnnistatu! Miks sa väljas seisad? Ma olen korda seadnud koja ja kaamelite paiga.'

32 Mees tuli siis kotta ja Laaban päästis kaamelid lahti, andis õlgi ja toitu kaamelitele ning tõi vett tema ja temaga kaasas olevate meeste jalgade pesemiseks.

33 Siis pandi temale rooga ette. Aga ta ütles: 'Ma ei söö enne, kui ma oma asja olen rääkinud.' Ja talle vastati: 'Räägi!'

34 Siis ta ütles: 'Mina olen Aabrahami sulane.

35 Issand on mu isandat väga õnnistanud, nõnda et ta on jõukaks saanud: ta on temale andnud lambaid, kitsi ja veiseid, hõbedat ja kulda, sulaseid ja teenijaid, kaameleid ja eesleid.

36 Ja Saara, mu isanda naine, on vanas eas mu isandale poja ilmale toonud, ja sellele on ta andnud kõik, mis tal on.

37 Ja mu isand vannutas mind, öeldes: Sa ei tohi võtta mu pojale naist kaananlaste tütarde seast, kelle maal ma elan,

38 vaid sa pead minema mu isakotta ja mu suguvõsa juurde ning sealt võtma naise mu pojale!

39 Aga mina ütlesin oma isandale: Võib-olla naine ei tule minuga?

40 Siis ta vastas mulle: Issand, kelle palge ees ma olen käinud, läkitab oma ingli sinuga ja laseb su teekonna korda minna, et saad mu pojale naise võtta minu suguvõsast ja minu isakojast.

41 Mu vandest sa vabaned sel juhul, kui sa tuled mu suguvõsa juurde, aga nemad ei anna sulle, siis oled mu vandest vaba.

42 Ma jõudsin täna allika juurde ja ütlesin: Issand, mu isanda Aabrahami Jumal, kui sa nüüd tahad korda saata mu teekonna, mida ma käin,

43 siis vaata, ma seisan veeallika juures. Kui üks neitsi tuleb vett viima ja ma temale ütlen: Anna mulle oma kruusist pisut vett juua!

44 ja kui tema mulle vastab: Joo ise, ja ma ammutan ka su kaamelitele!, siis on tema see naine, kelle Issand on määranud mu isanda pojale.

45 Veel enne kui olin kõneluse iseenesega lõpetanud, vaata, siis tuli Rebeka, kruus õlal, ja läks alla allika juurde ning ammutas vett. Ja ma ütlesin temale: Anna mulle juua!

46 Siis ta tõstis kähku kruusi õlalt alla ning ütles: Joo, ja ma joodan ka su kaameleid! Ja mina jõin ning tema jootis mu kaameleid.

47 Ja ma küsisin temalt ning ütlesin: Kelle tütar sa oled? Ja tema vastas: Betueli, Naahori ja Milka poja tütar. Siis ma panin temale rõnga ninasse ja käevõrud kätele,

48 kummardasin ning heitsin Issanda ette ja kiitsin Issandat, oma isanda Aabrahami Jumalat, kes mind oli juhatanud õigele teele, et saaksin võtta oma isanda vennatütre ta pojale.

49 Ja kui te nüüd tahate osutada heldust ja truudust mu isandale, siis öelge mulle. Aga kui mitte, öelge sedagi mulle, ja ma pöördun siis kas paremat või vasakut kätt!'

50 Seepeale vastasid Laaban ja Betuel ning ütlesid: 'Issandalt on see asi alguse saanud. Me ei või sulle sõnagi lausuda, ei halba ega head.

51 Vaata, Rebeka on su ees, võta tema ja mine! Saagu ta naiseks su isanda pojale, nõnda nagu Issand on öelnud!'

52 Kui Aabrahami sulane kuulis nende sõnu, siis ta kummardas maani Issanda ees.

53 Ja sulane võttis välja hõbe- ja kuldriistad ja riided ning andis Rebekale; ka tema vennale ja emale andis ta kalleid asju.

54 Siis nad sõid ja jõid, tema ja mehed, kes koos temaga olid, ja nad ööbisid seal. Aga hommikul, kui nad olid tõusnud, ütles ta: 'Saatke mind nüüd mu isanda juurde!'

55 Aga tütarlapse vend ja ema vastasid: 'Jäägu tütarlaps veel mõneks ajaks, kas või kümneks päevakski meie juurde. Siis sa võid minna.'

56 Kuid tema ütles neile: 'Ärge mind viivitage, sest Issand on lasknud mu teekonna korda minna. Saatke mind teele, et saaksin minna oma isanda juurde!'

57 Siis nad ütlesid: 'Me kutsume tütarlapse ja küsime tema suust.'

58 Ja nad kutsusid Rebeka ning küsisid temalt: 'Kas tahad minna koos selle mehega?' Ja ta vastas: 'Ma lähen!'

59 Siis nad saatsid ära oma õe Rebeka ja tema imetaja, ja Aabrahami sulase ja tema mehed.

60 Ja nad õnnistasid Rebekat ning ütlesid temale: 'Õeke, sinust tulgu tuhat korda kümme tuhat, ja sinu sugu vallutagu oma vihameeste väravad!'

61 Siis Rebeka ja tema tüdrukud tõusid, istusid kaamelite selga ning järgnesid mehele. Nõnda võttis sulane Rebeka ja läks.

62 Iisak aga oli tulemas Lahhai-Roi kaevu poolt, sest ta elas Lõunamaal.

63 Ja Iisak oli vastu õhtut läinud väljale mõtisklema; ja kui ta oma silmad üles tõstis ja vaatas, ennäe, siis tulid kaamelid.

64 Kui Rebeka oma silmad üles tõstis ja nägi Iisakit, siis ta laskus kaameli seljast

65 ning küsis sulaselt: 'Kes on see mees, kes meile väljal vastu tuleb?' Ja sulane vastas: 'See on mu isand!' Siis Rebeka võttis loori ja kattis ennast.

66 Ja sulane jutustas Iisakile kõigest, mis ta oli teinud.

67 Ja Iisak viis Rebeka oma ema Saara telki; ja ta võttis Rebeka, see sai tema naiseks ja ta armastas teda. Nõnda leidis Iisak troosti pärast oma ema surma.

   

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 3131

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

3131. 'And Laban ran to the man outside, to the spring' means its inclination, that is to say, the inclination of the affection for good towards truth that was to be introduced into Divine truth. This is clear from the meaning of 'running' as some leaning or inclination towards, as above in 3127; from the representation of 'Laban' as the affection for good, dealt with immediately above in 3129, 3130; from the meaning of 'men' as truth, dealt with in 265, 749, 1007; and from the meaning of 'a spring' also as truth, here Divine truth, dealt with in 2702, 3096, and below in 3137.

[2] These considerations and everything else dealt with show the nature of the internal sense and what arcana exist there. Except from interior exploration of the Word and at the same time from revelation, how can anyone know that these words - 'Laban ran to the man outside, to the spring' - mean the inclination of the affection for good towards truth that was to be introduced into Divine truth? Yet these are the things that angels perceive when these words are read by man. Indeed such are the correspondences between man's ideas and an angel's ideas that while man understands these words according to the sense of the letter and has the idea of Laban running to the man outside, to the spring, an angel perceives the inclination of the affection for good towards truth that was to be introduced into Divine truth. With angels there is no idea of Laban, or of running, or of a spring, but spiritual ideas corresponding to these. The existence of such correspondence between natural things and ideas based on these and spiritual things and ideas may also be seen from what has been stated about correspondences in 1563, 1568, 2763, 2987-3003, 3021.

[3] As to the specific matter dealt with here - that truth was to be introduced into Divine truth - the situation is that at first truth in the natural man was not Divine truth but truth that had the appearance of being Divine. For no truth in its earliest stages is the actual truth but an appearance of truth. In the course of time however it sheds the cloak of appearance and puts on the real essence of truth. To make this intelligible it can be illustrated by examples, for the moment by this alone: It is a Divine truth that the Lord is never angry, never punishes anyone, let alone does evil to anyone, and that from the Lord nothing but good ever comes. Nevertheless in its earliest stages this truth declares that the Lord is angry when someone sins, and that the Lord therefore punishes; indeed with some people it declares that evil comes from the Lord. But as a person progresses from early childhood, grows up, and matures in judgement he casts away that which from the appearance seemed to him to be the truth and gradually takes up the truth itself, which is that the Lord is never angry and does not punish, let alone perform evil. Accordingly it is by means of apparent truth that a person is introduced into actual truth; for it is a general concept that enters first, which in itself is obscure, containing scarcely anything that is to be seen until it has been enlightened by means of particular ideas, and these in turn by specific details. And once it has been enlightened interior things are discernible. In this way the delusions and appearances which are truths at the time of ignorance are dispersed and banished.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.