Bible

 

Genesis 19

Studie

   

1 Ja need kaks inglit jõudsid õhtul Soodomasse. Lott istus parajasti Soodoma väravas. Kui Lott neid nägi, siis ta tõusis neile vastu, kummardas silmili maha

2 ja ütles: 'Ennäe mu isandaid! Astuge ometi oma sulase kotta, jääge öömajale ja peske oma jalad! Hommikul võite vara üles tõusta ja oma teekonda jätkata!' Kuid nad vastasid: 'Ei, me jääme ööseks välja.'

3 Aga ta käis neile väga peale. Siis nad põikasid tema juurde ning tulid ta kotta. Ja ta valmistas neile pidusöögi, küpsetas hapnemata leibu ja nad sõid.

4 Nad ei olnud veel magama heitnud, kui linna mehed, Soodoma mehed, niihästi noored kui vanad, kogu rahvas viimseni, ümbritsesid koja

5 ja hüüdsid Lotti ning ütlesid temale: 'Kus on mehed, kes öösel tulid sinu juurde? Too nad välja meie kätte, et saaksime neid katsuda!'

6 Siis Lott läks välja nende juurde ukse ette, sulges ukse enese järel

7 ja ütles: 'Mu vennad, ärge ometi tehke kurja!

8 Vaadake, mul on kaks tütart, kes mehest veel midagi ei tea. Ma toon need välja teie kätte ja talitage nendega, nagu teie silmis hea on. Neile meestele ärge tehke midagi, sest nad on tulnud varjule minu katuse alla!'

9 Kuid nad vastasid: 'Käi minema!' Ja nad ütlesid: 'Ise on tulnud võõrana elama, aga tahab olla kohtumõistjaks! Nüüd me kohtleme sind halvemini kui neid!' Ja nad kippusid väga mehe, Loti kallale ning asusid ust maha murdma.

10 Siis mehed sirutasid käed välja, tõmbasid Loti enese juurde kotta ja sulgesid ukse.

11 Aga mehi, kes koja ukse taga olid, lõid nad pimestusega, niihästi väikesi kui suuri, nõnda et need väsisid ust otsimast.

12 Ja mehed ütlesid Lotile: 'Kes sul veel siin on, väimees ja pojad ja tütred ja kõik, kes sul linnas on, vii siit paigast ära,

13 sest me hävitame selle paiga, kuna hädakisa nende pärast on Issanda ees suur; ja Issand on meid läkitanud seda hävitama!'

14 Siis Lott läks välja ja kõneles oma väimeestega, kes pidid võtma ta tütred, ning ütles: 'Tõuske, minge siit paigast ära, sest Issand hävitab selle linna!' Aga oma väimeeste meelest heitis ta nalja.

15 Ja kui hakkas koitma, kiirustasid inglid Lotti, öeldes: 'Tõuse, võta oma naine ja kaks tütart, kes siin on, et sa ei hukkuks linna süü pärast!'

16 Ja kui ta veel kõhkles, siis haarasid mehed kinni ta käest, ja ta naise käest ja ta mõlema tütre käest, sest Issand tahtis teda säästa; ja nad viisid ta ära ning jätsid väljapoole linna.

17 Ja neid välja viies nad ütlesid: 'Päästa oma hing! Ära vaata selja taha ja ära peatu mitte kuskil ümbruskonnas! Põgene mäestikku, et sa ei hukkuks!'

18 Ja Lott vastas neile: 'Muidugi mitte, mu isand!

19 Vaata, su sulane on küll sinu silmis armu leidnud ja suur on su heldus, mida sa oled mulle osutanud, jättes mu hinge elama. Aga ma ei suuda põgeneda mäestikku, et õnnetus mind ei tabaks ja ma ei sureks.

20 Vaata, see linn taamal on nii ligidal, et sinna võiks põgeneda, ja on pisitilluke. Kui ma ometi sinna pääseksin - eks ole, see on ju pisitilluke? -, siis võiks mu hing jääda elama!'

21 Ja ta vastas temale: 'Vaata, ma võtan sind kuulda ka selles asjas ega paiska segi linna, millest sa räägid.

22 Tõtta, põgene sinna, sest ma ei või midagi teha enne, kui sa sinna oled jõudnud!' Seepärast pandi sellele linnale nimeks Soar.

23 Päike oli just tõusnud maa kohale, kui Lott jõudis Soari.

24 Ja Issand laskis sadada Soodoma ja Gomorra peale väävlit ja tuld Issanda juurest taevast

25 ning hävitas need linnad ja kogu ümbruskonna, kõik linnade elanikud ja maa taimestiku.

26 Aga Loti naine, kes ta järel käis, vaatas tagasi ja muutus soolasambaks.

27 Ja Aabraham läks hommikul vara paika, kus ta Issanda ees oli seisnud,

28 heitis pilgu alla Soodoma ja Gomorra poole ja kogu ümbruskonna maapinnale, vaatas, ja ennäe, maast tõusis suits otsekui sulatusahju suits.

29 Kui Jumal oli segi paisanud ümbruskonna linnad, mõtles Jumal Aabrahamile ja saatis Loti ära selle hävituse keskelt, millega ta segi paiskas need linnad, kus Lott oli elanud.

30 Ja Lott läks Soarist üles ning elas mäestikus koos oma kahe tütrega, sest ta kartis elada Soaris; ta elas ühes koopas, tema ise ja ta mõlemad tütred.

31 Kord ütles vanem nooremale: 'Meie isa on vana ja maal pole ühtegi meest, kes tuleks Meie juurde kogu maailma kombe järgi.

32 Tule, joodame oma isa veiniga ja magame temaga, et saaksime oma isalt järeltulija!'

33 Ja nad jootsid oma isa sel ööl veiniga ja vanem läks ning magas oma isaga; see ei märganudki, millal too maha heitis või üles tõusis.

34 Ja järgmisel päeval ütles vanem nooremale: 'Vaata, ma magasin eile oma isaga. Joodame ka sel ööl teda veiniga, siis mine maga sina temaga, et saaksime oma isalt järeltulija!'

35 Ja nad jootsid ka sel ööl oma isa veiniga ja noorem läks ning magas temaga; see ei märganudki, millal too maha heitis või üles tõusis.

36 Ja Loti mõlemad tütred jäid oma isast lapseootele.

37 Ja vanem sünnitas poja ning pani temale nimeks Moab; see on moabide isa tänapäevani.

38 Ja noorem sünnitas ka poja ning pani temale nimeks Ben-Ammi; see on ammonlaste isa tänapäevani.

   

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 2335

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

2335. For we will pass the night in the street. That this signifies that he was as it were desirous to judge from truth, may be seen from the signification of a “street,” and from the signification of “passing the night.” A “street” is often named in the Word, and in the internal sense signifies the same as a “way,” namely, truth-for a street is a way in a city-as will be evident from the passages that will soon follow. That “to pass the night” is here to judge, may be seen from the signification of “night.” It was shown above (n. 2323) that “evening” signifies the state of the church before the last, when there begins to be no faith; and also the visitation which precedes the Judgment. From this it is evident that “night,” which succeeds, is the last state, when there is no faith; also that it is the Judgment. It is clear from this that to “pass the night in the street,” in the internal sense denotes to judge from truth.

[2] As regards Judgment it is twofold, namely, from good and from truth. The faithful are judged from good, but the unfaithful from truth. That the faithful are judged from good, is plainly evident in Matthew (Matthew 25:34-40), and that the unfaithful are judged from truth (Matthew 25:41-46). To be judged from good is to be saved because they have received it; but to be judged from truth is to be condemned because they have rejected good. Good is the Lord’s, and they who acknowledge this in life and faith are the Lord’s, and therefore are saved; but they who do not acknowledge it in life, and consequently not in faith, cannot be the Lord’s, and therefore cannot be saved. They are therefore judged according to the acts of their life and according to their thoughts and ends; and when they are judged according to these, they cannot but be condemned; for it is a truth that of himself a man does, thinks, and intends nothing but evil, and of himself rushes to hell insofar as he is not withheld therefrom by the Lord.

[3] But as regards judgment from truth the case is this: The Lord never judges anyone except from good; for He desires to raise all into heaven, however many they may be, and indeed, if it were possible, even to Himself; for the Lord is mercy itself and good itself. Mercy itself and good itself can never condemn anyone; but it is the man who condemns himself, because he rejects good. As in the life of the body he had shunned good, so does he shun it in the other life; consequently he shuns heaven and the Lord, for the Lord cannot be in anything except good. He is likewise in truth, but not in truth separated from good. That the Lord condemns no one, nor judges any to hell, He says in John:

God sent not His Son into the world to judge the world, but that the world through Him might be saved. This is the judgment, that the light is come into the world, but men loved the darkness rather than the light, because their works were evil (John 3:17, 19).

And in the same:

If any one hear My words, and believe not, I judge him not; for I came not to judge the world, but to save the world (John 12:47).

(See also what has been said on the subject before, n. 223, 245, 592, 696, 1093, 1683, 1874, 2258)

[4] Where Judgment was treated of above (n. 2320, 2321), it was shown that all Judgment belongs to the Lord’s Divine Human and Holy proceeding, according to His words in John:

The Father judgeth not anyone, but hath given all judgment unto the Son (John 5:22);

and yet it is now said that the Lord does not judge by condemning anyone. From this it is evident what is the nature of the Word in the letter: that unless it were understood from another sense, namely, from the internal sense, it would not be comprehended. From the internal sense alone is it manifest how the case is with Judgment.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.