¹ Siis Vaim tõstis minu üles ja viis mu Issanda koja Idaväravasse, mis on ida poole; ja vaata, värava suus oli kakskümmend viis meest ja ma nägin nende keskel Jaasanjat, Assuri poega, ja Pelatjat, Benaja poega, rahva ülemaid.

² Ja ta ütles mulle: 'Inimesepoeg, need on mehed, kes kavatsevad nurjatust ja peavad kurja nõu selle linna vastu;

³ nad ütlevad: 'Aeg ei ole käes, et ehitada kodasid. See linn on pott ja meie oleme liha.'

⁴ Seepärast kuuluta neile prohvetlikult, kuuluta prohvetlikult, inimesepoeg!'

⁵ Siis langes mu peale Issanda Vaim ja ütles mulle: 'Räägi: Nõnda ütleb Issand: Nii te ütlete, Iisraeli sugu, ja mis teil mõttes on, seda ma tean!

⁶ Palju on teie poolt mahalööduid selles linnas ja te olete mahalöödutega täitnud selle tänavad.

⁷ Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Teie mahalöödud, keda te olete pannud selle keskele, on liha, ja see linn on pott, aga ma viin teid sellest välja.

⁸ Mõõka te kardate, aga mina toon mõõga teie kallale, ütleb Issand Jumal.

⁹ Ma viin teid välja selle keskelt ja annan teid võõraste kätte; otsused teie kohta viin ma täide.

¹⁰ Te langete mõõga läbi, Iisraeli piiril mõistan ma kohut teie üle ja te saate tunda, et mina olen Issand.

¹¹ See linn ei ole teile potiks ja teie ei ole lihaks selle sees: Iisraeli piiril mõistan ma kohut teie üle.

¹² Ja te saate tunda, et mina olen Issand, sest te ei ole käinud mu määruste järgi ega ole teinud mu seaduste järgi, vaid olete teinud nende paganate seaduste järgi, kes asuvad teil ümberkaudu.'

¹³ Aga kui ma prohvetlikult kuulutasin, suri Pelatja, Benaja poeg; siis ma langesin silmili ja kisendasin suure häälega ning ütlesin: 'Oh Issand Jumal! Kas sa teed lõpu Iisraeli jäägile?'

¹⁴ Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:

¹⁵ 'Inimesepoeg, su vennad, su vennad, sugulased ja kogu Iisraeli sugu üheskoos on need, kelle kohta Jeruusalemma elanikud ütlevad: 'Nad on Issandast kaugel, maa on antud omandiks meile!'

¹⁶ Seepärast ütle: Nõnda ütleb Issand Jumal: Kuigi ma olen nad viinud kaugele paganate sekka ja kuigi ma olen nad pillutanud mööda maid, olen ma siiski pisut olnud neile pühamuks maades, kuhu nad on sattunud.

¹⁷ Seepärast ütle: Nõnda ütleb Issand Jumal: Mina kogun teid rahvaste seast ja korjan teid maadest, kuhu teid on pillutatud, ja ma annan teile Iisraeli maa.

¹⁸ Siis nad tulevad sinna ja kõrvaldavad sealt kõik selle põlastusväärsused ja kõik selle jäledused.

¹⁹ Mina annan neile ühesuguse südame ja annan nende sisse uue vaimu: ma kõrvaldan nende ihust kivise südame ja annan neile lihase südame,

²⁰ et nad käiksid mu määruste järgi ning peaksid mu seadusi ja täidaksid neid; siis on nad mulle rahvaks ja mina olen neile Jumalaks.

²¹ Aga kelle süda käib nende põlastusväärsuste ja nende jäleduste meele järgi, nende eluviisid panen ma nende oma pea peale, ütleb Issand Jumal.'

²² Siis tõstsid keerubid oma tiivad ja üheaegselt nendega tõusid rattad ning ülal nende kohal oli Iisraeli Jumala auhiilgus.

²³ Ja Issanda auhiilgus tõusis üles linna keskelt ning jäi seisma mäele, mis on ida pool linna.

²⁴ Aga Vaim tõstis mind üles ja viis mind Kaldeasse vangide juurde nägemuses, Jumala Vaimus; siis kadus mul nägemus, mida ma olin näinud.

²⁵ Ja ma jutustasin vangidele kõigist Issanda sõnadest, mis ta mulle oli ilmutanud.

¹ Mu poeg, kui oled hakanud käendajaks oma ligimesele, kui oled löönud kätt võõra heaks,

² kui oled oma suu sõnade pärast võrku mässitud, oma suu sõnade pärast kinni püütud,

³ siis tee ometi, mu poeg, enese päästmiseks nõnda, sest sa oled ju sattunud oma ligimese võimusesse: mine, alanda ennast ja anu oma ligimest!

⁴ Ära anna und oma silmadele ega suikumist laugudele!

⁵ Päästa end gasellina lõksu eest või otsekui lind püüdja käest!

⁶ Mine sipelga juurde, sina laisk, vaatle tema viise ja saa targaks!

⁷ Kuigi tal ei ole pealikut, ülevaatajat ega valitsejat,

⁸ valmistab ta siiski suvel oma leiva ja kogub lõikusajal oma toiduse.

⁹ Kui kaua sa, laisk, magad, millal sa ärkad unest?

¹⁰ Veel pisut und, pisut tukkumist, pisut pikutamist ristis kätega,

¹¹ siis tuleb vaesus sulle kallale otsekui röövel ja puudus nagu relvastatud mees.

¹² Kõlvatu inimene, nurjatu mees, käib, vale suus,

¹³ pilgutab silmi, annab jalaga märku, viitab sõrmedega,

¹⁴ tal on kavalus südames, ta kavatseb kurja, ta külvab alati riidu.

¹⁵ Seepärast tuleb tema õnnetus äkitselt, ta murtakse silmapilkselt ja abi ei ole.

¹⁶ Neid kuut asja vihkab Issand, jah, seitse on tema hingele jäledad:

¹⁷ ülbed silmad, valelik keel, käed, mis valavad süütut verd,

¹⁸ süda, mis sepitseb nurjatuid kavatsusi, jalad, mis kiiresti jooksevad kurja poole,

¹⁹ valetunnistaja, kes väidab valet, ja see, kes külvab riidu vendade vahel.

²⁰ Pea, mu poeg, oma isa käsku ja ära hülga oma ema juhatust!

²¹ Seo need alatiseks oma südame külge, mähi need enesele ümber kaela!

²² Need juhtigu sind, kui sa kõnnid, valvaku sind, kui sa magad, ja kõnelgu sinuga, kui sa ärkad!

²³ Sest käsk on lamp ja õpetus on valgus, ja korralekutsuvad manitsused on elutee,

²⁴ et sind hoida halva naise eest, võõramaa naise libeda keele eest.

²⁵ Ära himusta oma südames tema ilu ja ära lase ennast kütkestada tema silmalaugudest!

²⁶ Sest hooranaise jaoks jätkub pätsist leivast, aga teise mehe naine püüab kallist hinge.

²⁷ Kas keegi võib kanda põues tuld, ilma et ta riided põleksid?

²⁸ Kas keegi võib käia tuliste süte peal, ilma et ta jalad kõrbeksid?

²⁹ Nõnda on sellega, kes läheb oma ligimese naise juurde: ei jää karistamata ükski, kes puutub temasse!

³⁰ Eks põlata varast, isegi kui ta varastab, et oma kõhtu täita, kui tal on nälg?

³¹ Ja tabamise korral peab ta tasuma seitsmekordselt, ära andma kogu oma koja varanduse.

³² Kes abielunaisega abielu rikub, on meeletu; seda teeb ainult see, kes oma hinge tahab hävitada.

³³ Teda tabab nuhtlus ning häbi ja tema teotust ei saa ära pühkida.

³⁴ Sest armukadedusest tekib mehe viha ja ta ei halasta kättemaksupäeval.

³⁵ Ta ei hooli mingist lepitushinnast ega rahuldu, kuigi sa lisaksid kingitusi.