Bible

 

Hesekiel 10

Studie

   

1 Siis ma vaatasin, ja ennäe, taevalaotuses, mis oli keerubite pea kohal, olid nagu safiirikivid; midagi, mis paistis aujärjena, nähti nende kohal.

2 Ja ta rääkis mehega, kellel olid linased riided seljas, ja ütles: 'Mine rataste vahele, mis on iga keerubi all, ja täida pihud tuliste sütega keerubite vahelt ning pillu need linna peale!' Ja mees läks sisse minu nähes.

3 Keerubid seisid kojas paremal pool, kui mees läks, ja pilv täitis sisemise õue.

4 Siis tõusis Issanda auhiilgus keerubi kohalt koja lävele, koda täitus pilvest ja õu täitus Issanda auhiilguse särast.

5 Ja keerubite tiibade kahinat kuuldus kuni välimise õueni nagu Kõigeväelise Jumala häält, kui ta kõneleb.

6 Ja kui ta käskis meest, kellel olid linased riided seljas, öeldes: 'Võta tuld rataste vahelt, keerubite vahelt!', siis läks see ja asetus ratta kõrvale.

7 Ja üks keerub pistis oma käe keerubite vahelt tule juurde, mis oli keerubite vahel, ja võttis seda ning andis linasesse riietatu pihkudesse; ja see võttis ning läks välja.

8 Keerubitel paistis tiibade all olevat otsekui inimese käsi.

9 Ja ma vaatasin, ja ennäe, keerubite kõrval oli neli ratast, iga keerubi kõrval oli ratas, ja rattad olid välimuselt nagu krüsoliidikivid.

10 Ja neil neljal oli ühesugune välimus, otsekui oleks ratas olnud ratta sees.

11 Kui nad liikusid, siis nad said minna iga nelja külje suunas, käigul pöördumata; sest sinna, kuhu oli pööratud esikülg, läksid nad selle järel; käigul nad ei pöördunud.

12 Ja kogu nende keha, seljad, käed, tiivad ja rattad olid ümberringi täis silmi; sel nelikul olid rattad

13 ja rattaid nimetati, nagu ma kuulsin, 'ratastikuks'.

14 Ja igaühel oli neli nägu: üks oli keerubi nägu, teine inimese nägu, kolmas lõvi nägu ja neljas kotka nägu.

15 Ja keerubid tõusid üles, need olid samad olevused, keda ma olin näinud Kebari jõe ääres.

16 Ja kui keerubid liikusid, siis liikusid rattad nende kõrval; ja kui keerubid tõstsid tiibu, et maa pealt üles tõusta, siis ei pöördunud ka rattad ära nende kõrvalt.

17 Kui ühed seisid, siis seisid ka teised, ja kui ühed tõusid üles, siis tõusid teised koos nendega, sest nende sees oli olevuse vaim.

18 Siis Issanda auhiilgus läks ära koja lävelt ja seisis keerubite kohal.

19 Ja minnes tõstsid keerubid oma tiibu ning tõusid maast üles mu silme all, ja nende rattad samuti nagu nad isegi; nad jäid seisma Issanda koja idapoolse värava suus ja Iisraeli Jumala auhiilgus oli ülal nende kohal.

20 Need olid needsamad olevused, keda ma olin näinud Iisraeli Jumala all Kebari jõe ääres; ja ma mõistsin, et need olid keerubid.

21 Igaühel oli neli nägu ja igaühel oli neli tiiba, ja neil olid otsekui inimese käed tiibade all.

22 Ja nende nägude kuju: need olid näod, mida ma olin näinud Kebari jõe ääres, nende välimus ja need ise; igaüks läks edasi omaette.

   

Komentář

 

Pot

  

Pots" and other large vessels in the Bible represent facts and factual ideas, which serve as containers for truth the same way pots serve as containers for water or wine. Pots fill their function because they are hard, strong and impervious; facts are also absolute and unchanging, filling their function the same way. And pots must be filled to serve any use, just as facts must be filled with truth to serve any purpose. To some extent this meaning also applies to cups, bowls and other smaller vessels, though it is a little more immediate. Generally you don't fill a cup so you can store a liquid; you fill it to drink it. Smaller vessels then often take more of their meaning from the substance they contain, and in many cases ("cup" and "wine" especially) actually mean the same thing.

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 7499

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

7499. 'Thus said Jehovah the God of the Hebrews' means a command from the Lord, who is the God of the Church. This is clear from the meaning of 'saying' as a command, dealt with in 7036, 7107, 7310; and from the meaning of 'the Hebrews' as those who belong to the Church, and so the Church itself, dealt with in 5136, 5236, 6675, 6684, 6738, 'Jehovah', when that name is used in the Word, being the Lord, see 1743, 1776, 2921, 3023, 3035, 5041, 5663, 6280, 6281, 6303, 6905, 6945, 6956. In the Word the Lord is called 'Jehovah' in respect of Divine Goodness, for Divine Goodness is the Divine itself, and the Lord is referred to as 'the Son of God' in respect of Divine Truth. For Divine Truth goes forth from Divine Goodness, as the Son does from the Father, and is also said to be born from it. But something more must be said to show what this implies. When the Lord was in the world He made the Human He had assumed Divine Truth, and at that time called Divine Goodness, which is Jehovah, His Father. He did so because, as has been stated, Divine Truth goes forth and is born from Divine Goodness. But after the Lord had fully glorified Himself, which was accomplished on the Cross when He underwent His last temptation of all, He then also made the Human He had assumed Divine Goodness, which is Jehovah, and it was from that Divine Goodness that Divine Truth itself went forth out of His Divine Human. This Divine Truth is what is called the Holy Spirit and is the holiness that goes forth from the Divine Human. This shows what the Lord's words in John are used to mean,

The Holy Spirit was not yet because Jesus was not yet glorified. John 7:39.

With regard to Divine Goodness and its being called 'the Father', and to Divine Truth and its being called 'the Son', see 3704.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.