Bible

 

Exodus 8

Studie

   

1 Ja Issand ütles Moosesele: 'Ütle Aaronile: Siruta oma käsi kepiga välja jõgede, kanalite ja tiikide kohale, ja lase tulla konni Egiptusemaale!'

2 Ja Aaron sirutas oma käe Egiptuse vete kohale ning konnad ronisid üles ja katsid Egiptusemaa.

3 Aga võlurid tegid oma salakunstidega sedasama ja lasksid tulla konni Egiptusemaale.

4 Siis vaarao kutsus Moosese ja Aaroni ning ütles: 'Paluge Issandat, et ta võtaks ära konnad minu ja mu rahva kallalt, siis ma lasen rahva minna Issandale ohverdama!'

5 Aga Mooses vastas vaaraole: 'Osuta mulle seda au: millal ma pean palvetama sinu ja su sulaste ning su rahva pärast, et konnad kaotataks sinu ja su kodade kallalt, et nad jääksid üksnes jõkke?'

6 Ja tema vastas: 'Homme.' Siis ütles Mooses: 'Sinu sõna peale! Et sa teaksid, et keegi ei ole niisugune nagu Issand, meie Jumal.

7 Konnad eemaldatakse sinu ja su kodade, su sulaste ja su rahva kallalt. Nad jäävad üksnes jõkke.'

8 Siis Mooses läks koos Aaroniga vaarao juurest välja. Ja Mooses hüüdis Issanda poole konnade pärast, keda ta oli vaaraole saatnud.

9 Ja Issand tegi Moosese sõna järgi ning konnad surid kodadest, õuedest ja põldudelt,

10 neid kuhjati hunnikute viisi ja maa hakkas haisema.

11 Kui vaarao nägi, et ta oli saanud kergendust, siis ta tegi oma südame kõvaks ega kuulanud neid - nagu Issand oli öelnud.

12 Siis Issand ütles Moosesele: 'Ütle Aaronile: Siruta oma kepp välja ja löö maa põrmu, et sellest tuleks sääski kogu Egiptusemaale!'

13 Ja nad tegid nõnda. Aaron sirutas oma käe kepiga välja ja lõi maa põrmu; siis tulid sääsed inimeste ja loomade kallale; kõik maa põrm muutus sääskedeks kogu Egiptusemaal.

14 Ka võlurid tegid oma salakunstidega sedasama, et tekitada sääski, aga ei suutnud; ja sääsed olid inimeste ja loomade kallal.

15 Siis võlurid ütlesid vaaraole: 'See on Jumala sõrm!' Aga vaarao süda jäi kõvaks ja ta ei kuulanud neid - nagu Issand oli öelnud.

16 Ja Issand ütles Moosesele: 'Tõuse hommikul vara ja astu vaarao ette, kui ta läheb vee äärde, ja ütle temale: Nõnda ütleb Issand: Lase mu rahvas minna ja mind teenida!

17 Sest kui sa ei lase mu rahvast minna, vaata, siis ma läkitan parmud sinu ja su sulaste ja su rahva kallale ning su kodadesse. Egiptlaste kojad täituvad parmudega, nõndasamuti ka maapind, millel need on.

18 Aga ma eraldan sel päeval Gooseni maakonna, kus asub mu rahvas, nõnda et parme ei tule sinna, selleks et sa teaksid, et mina olen Issand keset seda maad.

19 Ma teen vahe oma rahva ja sinu rahva vahele. Homme sünnib see imetegu.'

20 Ja Issand tegi nõnda: parme tuli rängasti vaarao kotta ja tema sulaste kodadesse; ja kogu Egiptusemaal kannatas maa parmude tõttu.

21 Siis vaarao kutsus Moosese ja Aaroni ning ütles: 'Minge ohverdage oma Jumalale siin maal!'

22 Aga Mooses vastas: 'Ei ole sünnis nõnda teha, sest see, mis me ohverdame Issandale, oma Jumalale, on egiptlastele vastik. Vaata, kui me ohverdame seda, mis egiptlaste meelest on vastik, nende silme ees, eks nad viska meid siis kividega?

23 Me tahame minna kolme päeva tee kõrbesse ja ohverdada Issandale, oma Jumalale, nagu tema meid on käskinud.'

24 Ja vaarao ütles: 'Ma lasen teid minna ja ohverdada Issandale, teie Jumalale kõrbes. Ainult ärge minge väga kaugele. Palvetage minu eest!'

25 Siis ütles Mooses: 'Vaata, ma lähen su juurest ja palun Issandat, et parmud homme kaoksid vaarao, ta sulaste ja rahva kallalt. Ainult ärgu vaarao enam petku, laskmata rahvast minna Issandale ohverdama!'

26 Ja Mooses läks ära vaarao juurest ning palus Issandat.

27 Ja Issand tegi Moosese sõna järgi ning kaotas parmud vaarao, ta sulaste ja rahva kallalt; ühtainsatki ei jäänud alles.

28 Aga vaarao tegi oma südame kõvaks ka seekord ega lasknud rahvast minna.

   

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 7396

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

7396. Till when shall I supplicate for thee, and for thy servants, and for thy people? That this signifies intercession for those who are in falsities and infest, is evident from the signification of “supplicating” because for another, as being intercession; and from the representation of Pharaoh, as being those who are in falsities and infest (n. 7107, 7110, 7126, 7142, 7317); and as when his servants and his people are also added, these are represented by Pharaoh, then all and each are meant, for “servants” denote those who are of a lower sort and minister, and “people” denote the individuals. Empires and kingdoms are represented in heaven as a man, and the societies therein as the members of that man; but the king as the head. This representation has its ground in the fact that the universal heaven represents one man, and the societies therein his members, and this according to their functions. This shows how beautiful and delightful would be the representation of an empire, kingdom, and society in heaven, if they in like manner were conjoined among themselves by charity and faith. Moreover, wherever possible the Lord joins societies together in this way, for the Divine truth itself which proceeds from the Lord introduces this order wherever it is received, and this is the source of this order in heaven. It exists also on earth, but the societies which constitute it are scattered through the whole world, and are those who are in love to Him and in charity toward the neighbor. But these scattered societies have been gathered together by the Lord in order that they also, like the societies in heaven, may represent one man. These societies are not only within the church, but also outside of it, and taken together are called the Lord’s Church scattered and gathered from the good in the universal world, which is also called a communion. This communion, that is, this church, is the Lord’s kingdom on earth conjoined with the Lord’s kingdom in the heavens, and thus is conjoined with the Lord Himself.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.