¹ Ja Issand ütles Moosesele: 'Vaata, ma panen sind vaaraole jumalaks ja su vend Aaron olgu sulle prohvetiks.

² Sina räägi kõik, mida ma sind käsin, ja su vend Aaron rääkigu vaaraole, et ta laseks Iisraeli lapsed oma maalt ära minna.

³ Aga mina teen kõvaks vaarao südame ja teen palju imetegusid ja tunnustähti Egiptusemaal.

⁴ Vaarao ei kuula teid, aga mina panen oma käe Egiptuse vastu ja viin oma väehulgad, oma rahva, Iisraeli lapsed Egiptusemaalt välja suurte nuhtluste abil.

⁵ Ja Egiptus peab tundma, et mina olen Issand, kui ma sirutan oma käe Egiptuse kohale ja viin Iisraeli lapsed nende keskelt välja!'

⁶ Ja Mooses ja Aaron tegid nõnda; nagu Issand neid oli käskinud, nõnda nad tegid.

⁷ Mooses oli kaheksakümmend aastat vana ja Aaron oli kaheksakümmend kolm aastat vana, kui nad vaaraoga rääkisid.

⁸ Ja Issand rääkis Moosese ja Aaroniga, öeldes:

⁹ 'Kui vaarao räägib teiega ja ütleb: Tehke mõni tunnustäht!, siis ütle Aaronile: Võta oma kepp ja viska vaarao ette, siis see muutub maoks!'

¹⁰ Siis Mooses ja Aaron läksid vaarao juurde ja tegid nõnda, nagu Issand oli käskinud. Aaron viskas oma kepi vaarao ja ta sulaste ette ja see muutus maoks.

¹¹ Aga vaaraogi kutsus targad ja nõiad, ja Egiptuse võlurid tegid oma salakunstidega ka sedasama:

¹² igaüks neist viskas oma kepi maha ja need muutusid madudeks; aga Aaroni kepp neelas nende kepid ära.

¹³ Ja vaarao süda jäi kõvaks ja ta ei kuulanud neid, nagu Issand oli öelnud.

¹⁴ Siis Issand ütles Moosesele: 'Vaarao süda on kalk, ta keeldub rahvast ära laskmast.

¹⁵ Mine hommikul vaarao juurde, kui ta läheb vee äärde, ja astu temale vastu Niiluse jõe ääres. Võta kätte kepp, mis muutus maoks,

¹⁶ ja ütle temale: Issand, heebrealaste Jumal, on mind läkitanud sinu juurde, et ma ütleksin: Lase mu rahvas minna ja mind kõrbes teenida! Aga vaata, sa ei ole senini kuulda võtnud.

¹⁷ Seepärast ütleb Issand nõnda: Sellest sa tunned, et mina olen Issand: vaata, ma löön kepiga, mis mul käes on, jõe vett, ja see muutub vereks.

¹⁸ Kalad jões surevad ja jõgi hakkab haisema, nõnda et egiptlased jõest vett juues tunnevad tülgastust.'

¹⁹ Ja Issand ütles Moosesele: 'Ütle Aaronile: Võta oma kepp ja siruta käsi egiptlaste vete kohale, nende jõgede, kanalite, tiikide ja kõigi veekogude kohale, et need muutuksid vereks. Siis on kogu Egiptusemaal veri, niihästi puu- kui kiviastjais.'

²⁰ Ja Mooses ja Aaron tegid nõnda, nagu Issand oli käskinud. Ta tõstis kepi üles ning lõi Niiluse jõe vett vaarao ja ta sulaste silma ees, ja kõik vesi jões muutus vereks.

²¹ Ja kalad jões surid, jõgi haises ja egiptlased ei saanud jõest vett juua; ja veri oli kogu Egiptusemaal.

²² Aga Egiptuse võlurid tegid oma salakunstidega sedasama. Ja vaarao süda jäi kõvaks ning ta ei kuulanud neid, nagu Issand oli öelnud.

²³ Ja vaarao pöördus ümber ning läks oma kotta ega võtnud ka seda südamesse.

²⁴ Aga kõik egiptlased kaevasid Niiluse jõe ümbruses joogivett otsides, sest nad ei saanud jõe vett juua.

²⁵ Möödus seitse päeva Niiluse jõe löömisest Issanda poolt.

¹ Abraham traveled from there toward the land of the South, and lived between Kadesh and Shur. He lived as a foreigner in Gerar.

² Abraham said about Sarah his wife, "She is my sister." Abimelech king of Gerar sent, and took Sarah.

³ But God came to Abimelech in a dream of the night, and said to him, "Behold, you are a dead man, because of the woman whom you have taken. For she is a man's wife."

⁴ Now Abimelech had not come near her. He said, "Lord, will you kill even a righteous nation?

⁵ Didn't he tell me, 'She is my sister?' She, even she herself, said, 'He is my brother.' In the integrity of my heart and the innocence of my hands have I done this."

⁶ God said to him in the dream, "Yes, I know that in the integrity of your heart you have done this, and I also withheld you from sinning against me. Therefore I didn't allow you to touch her.

⁷ Now therefore, restore the man's wife. For he is a prophet, and he will pray for you, and you will live. If you don't restore her, know for sure that you will die, you, and all who are yours."

⁸ Abimelech rose early in the morning, and called all his servants, and told all these things in their ear. The men were very scared.

⁹ Then Abimelech called Abraham, and said to him, "What have you done to us? How have I sinned against you, that you have brought on me and on my kingdom a great sin? You have done deeds to me that ought not to be done!"

¹⁰ Abimelech said to Abraham, "What did you see, that you have done this thing?"

¹¹ Abraham said, "Because I thought, 'Surely the fear of God is not in this place. They will kill me for my wife's sake.'

¹² Besides, she is indeed my sister, the daughter of my father, but not the daughter of my mother; and she became my wife.

¹³ It happened, when God caused me to wander from my father's house, that I said to her, 'This is your kindness which you shall show to me. Everywhere that we go, say of me, "He is my brother."'"

¹⁴ Abimelech took sheep and cattle, male servants and female servants, and gave them to Abraham, and restored Sarah, his wife, to him.

¹⁵ Abimelech said, "Behold, my land is before you. Dwell where it pleases you."

¹⁶ To Sarah he said, "Behold, I have given your brother a thousand pieces of silver. Behold, it is for you a covering of the eyes to all that are with you. In front of all you are vindicated."

¹⁷ Abraham prayed to God. God healed Abimelech, and his wife, and his female servants, and they bore children.

¹⁸ For Yahweh had closed up tight all the wombs of the house of Abimelech, because of Sarah, Abraham's wife.