Bible

 

Exodus 32

Studie

   

1 Kui rahvas nägi, et Mooses viivitas mäelt tulekuga, siis rahvas kogunes Aaroni ümber ja ütles temale: 'Võta kätte ja tee meile jumalaid, kes käiksid meie ees, sest me ei tea, mis on juhtunud Moosesega, selle mehega, kes tõi meid Egiptusemaalt välja!'

2 Siis Aaron ütles neile: 'Rebige ära kuldrõngad, mis on kõrvus teie naistel, poegadel ja tütardel, ja tooge need mulle!'

3 Ja kogu rahvas rebis ära kuldrõngad, mis neil kõrvus olid, ja tõi need Aaronile.

4 Tema võttis need vastu nende käest, töötles lõikeriistaga ja valmistas valatud vasika. Siis nad ütlesid: 'See on su jumal, Iisrael, kes tõi sind Egiptusemaalt välja!'

5 Kui Aaron seda nägi, siis ta ehitas selle ette altari; ja Aaron hüüdis ning ütles: 'Homme on Issanda püha!'

6 Järgmisel päeval tõusid nad vara ning ohverdasid põletusohvreid ja tõid tänuohvreid; ja rahvas istus maha sööma ja jooma ning tõusis üles mängima.

7 Siis Issand rääkis Moosesega: 'Mine astu alla, sest su rahvas, kelle sa tõid Egiptusemaalt välja, on teinud pahasti!

8 Nad on kähku pöördunud teelt, mida ma neil käskisin käia. Nad on enestele teinud valatud vasika. Nad on seda kummardanud ja sellele ohverdanud, ja nad on öelnud: See on su jumal, Iisrael, kes tõi sind Egiptusemaalt välja.'

9 Ja Issand ütles Moosesele: 'Ma olen näinud seda rahvast, ja vaata, see on kangekaelne rahvas.

10 Jäta nüüd mind üksi, et mu viha saaks süttida põlema nende vastu ja ma saaksin nad hävitada! Aga sind ma teen suureks rahvaks.'

11 Mooses aga anus Issanda, oma Jumala ees ja ütles: 'Issand, miks süttib su viha põlema oma rahva vastu, kelle sa tõid Egiptusemaalt välja oma suure võimsuse ja vägeva käega?

12 Miks peaksid egiptlased rääkima ja ütlema: Kurja kavatsusega viis ta nad välja, et neid mägedes tappa ja maa pealt hävitada. Pöördu oma tulisest vihast ja kahetse kurja, mida sa kavatsed teha oma rahvale!

13 Meenuta oma sulaseid Aabrahami, Iisakit ja Iisraeli, kellele sa oled iseenese juures vandunud ja öelnud: Ma teen teie soo nõnda paljuks nagu tähti taevas; ja kogu selle maa, millest ma olen rääkinud, annan ma teie soole ja nad pärivad selle igaveseks.'

14 Ja Issand kahetses kurja, mida ta oli ähvardanud teha oma rahvale.

15 Ja Mooses pöördus ning astus mäelt alla, ja tal oli käes kaks tunnistuslauda, lauad, mille mõlema poole peale oli kirjutatud; neile oli kirjutatud nii ühe kui teise külje peale.

16 Lauad olid Jumala tehtud ja Jumala kirjutatud oli kiri, mis laudadesse oli uurendatud.

17 Kui Joosua kuulis rahva häält, valju karjumist, siis ta ütles Moosesele: 'Leeris on sõjakisa!'

18 Aga tema vastas: 'Ei see ole võiduhüüd, ei see ole kaotusekisa - mina kuulen lauluhäält.'

19 Ja kui Mooses ligines leerile ja nägi vasikat ning ringtantsu, siis ta viha süttis põlema ja ta viskas lauad käest ning purustas need mäejalamil.

20 Seejärel ta võttis vasika, mille nad olid teinud, ja põletas seda tules ning jahvatas, kuni see sai peeneks; siis ta puistas selle vette ja andis Iisraeli lastele juua.

21 Ja Mooses ütles Aaronile: 'Mida see rahvas sulle on teinud, et sa oled nende peale toonud nii suure patu?'

22 Aaron vastas: 'Ärgu süttigu mu isanda viha põlema! Sina ise tead, et see rahvas on paha.

23 Nad ütlesid mulle: Tee meile jumalad, kes käiksid meie ees, sest me ei tea, mis on juhtunud Moosesega, selle mehega, kes tõi meid Egiptusemaalt välja!

24 Ja mina ütlesin neile: Kellel on kulda, rebigu ära! Ja nad andsid selle minule, mina viskasin tulle ja välja tuli see vasikas.'

25 Kui Mooses nägi, et rahvas oli ohjest valla, sest Aaron oli ta valla päästnud kahjurõõmuks nende vaenlastele,

26 siis Mooses astus leeri väravasse ja ütles: 'Kes on Issanda poolt, tulgu minu juurde!' Ja tema juurde kogunesid kõik Leevi pojad.

27 Ja ta ütles neile: 'Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Igaüks pangu oma mõõk vööle! Käige edasi ja tagasi leeri väravast väravani ja tapke igaüks, olgu see ka oma vend, sõber või sugulane!'

28 Ja Leevi pojad tegid, nagu Mooses käskis; ja sel päeval langes rahva seast ligi kolm tuhat meest.

29 Ja Mooses ütles: 'Nad täitsid täna oma käed Issandale, sest igaüks oli oma poja ja venna vastu, selleks et teile täna õnnistus antaks!'

30 Ja järgmisel päeval ütles Mooses rahvale: 'Te olete teinud väga suurt pattu. Aga ma lähen nüüd üles Issanda juurde, vahest saan lepitada teie patu.'

31 Ja Mooses läks jälle Issanda juurde ning ütles: 'Oh häda! See rahvas on teinud suurt pattu ja on enesele valmistanud kuldjumalad.

32 Kui sa nüüd siiski annaksid andeks nende patu! Aga kui mitte, siis kustuta mind oma raamatust, mille oled kirjutanud!'

33 Aga Issand vastas Moosesele: 'Kes minu vastu on pattu teinud, selle ma kustutan oma raamatust.

34 Nüüd aga mine, juhi rahvas sinna paika, millest ma sulle olen rääkinud! Vaata, minu ingel käib su eel. Oma karistuspäeval ma karistan neid nende patu pärast.'

35 Ja Issand lõi rahvast, sellepärast et nad olid teinud vasika, mille Aaron valmistas.

   

Ze Swedenborgových děl

 

True Christian Religion # 226

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 853  
  

226. (i) THE WORD IS NOT TO BE UNDERSTOOD WITHOUT DOCTRINE.

This is because the Word in its literal sense is composed of nothing but correspondences, in order that it should simultaneously hold spiritual and celestial meanings; and every single word is a container and support for these. That is why in the literal sense the Divine truths are rarely uncovered, but are clothed. They are then called appearances of truth, and in many cases are made suitable to be understood by the simple, who do not lift their gaze above what is in front of their eyes. Some appear to be contradictions, when in fact there is no contradiction, if the Word is looked at by its own spiritual light. Moreover in some passages of the Prophets there are collections of place-names and personal names, from which no sort of sense can be extracted. Seeing that the Word is like this in its literal sense, it can easily be established that it could not be understood without doctrine.

The Word is not to be understood without doctrine. Doctrine is to be drawn from the literal sense of the Word. But Divine truth, on which doctrine is based, is not visible to any but those who are enlightened by the Lord.

[2] But let us take examples to illustrate this. It is said that Jehovah regrets (Exodus 32:12, 14; Jonah 3:9; 4:2); and also that Jehovah does not regret (Numbers 23:19; 1 Samuel 15:29). These statements cannot be reconciled without doctrine. It is said that Jehovah visits the wickedness of the fathers upon the sons, to the third or fourth generation (Numbers 14:18); and also that a father shall not die on account of his son, nor a son on account of his father, but each in his own sin (Deuteronomy 24:16). Doctrine can show that these statements do not conflict, but are in harmony.

[3] Jesus says:

Ask and it shall be given you; seek and you shall find. To him that knocks, the door shall be opened, Matthew 7:7-8; 21:21-22.

Without doctrine one might believe that each will receive what he asks for; but we know from doctrine that whatever a person asks from the Lord, that is granted. For this too is what the Lord teaches:

If you remain in me and my words remain in you, ask whatever you will, and it will be done for you, John 15:7.

[4] The Lord says:

Blessed are the poor, for theirs is the kingdom of God, Luke 6:20.

Without doctrine one might think that heaven was for the poor and not the rich; but doctrine instructs us that the poor in spirit are meant, for the Lord says:

Blessed are the poor in spirit, for theirs is the kingdom of the heavens, Matthew 5:3.

[5] The Lord says further:

Do not judge, so that you are not judged; with whatever judgment you judge, so will you be judged, Matthew 7:1-2; Luke 6:37.

Without doctrine anyone could be induced to assert that we must not judge wicked people to be wicked; but doctrine tells us we may judge, so long as we do so justly. For the Lord says:

Give just judgments, John 7:24.

[6] Jesus says:

Do not have yourselves called teacher, for you have one teacher, Christ. Do not call anyone on earth your father, for you have one father in the heavens. And do not have yourselves called master, for you have one master, Christ, Matthew 23:8-10.

Without doctrine this would mean that we are not to call anyone teacher, father or master; but doctrine tells us that we may do so in the natural sense, but not in the spiritual.

[7] Jesus said to the disciples:

When the Son of Man sits on the throne of His glory, you too will sit on twelve thrones judging the twelve tribes of Israel, Matthew 19:28.

One might infer from these words that the Lord's disciples too are to act as judges, though in fact they can judge no one. Doctrine therefore will reveal the mystery by the fact that the Lord alone, who is omniscient, and knows the hearts of all, can and will be judge. His twelve disciples mean the church in respect of all its truths and all its kinds of good, which are given to it by the Lord by means of the Word. Doctrine infers from this that it is the truths and kinds of good which will judge everyone, as the Lord said in John (John 3:17-18; 12:47-48). There are many more passages like this in the Word, which show plainly that the Word cannot be understood without doctrine.

  
/ 853  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.