¹ Ja Issand rääkis Moosese ja Aaroniga Egiptusemaal, öeldes:

² 'See kuu olgu teil esimeseks kuuks; see olgu teil aasta esimeseks kuuks.

³ Rääkige kogu Iisraeli kogudusega ja öelge: Selle kuu kümnendal päeval võtku iga perevanem tall, igale perele tall.

⁴ Aga kui pere on talle jaoks väike, siis võtku tema ja ta naaber, kes ta kojale on lähemal, vastavalt hingede arvule; kui palju igaüks jõuab süüa, sellele vastavalt arvake neid talle kohta.

⁵ Tall olgu teil veatu, isane, üheaastane; võtke see lammastest või kitsedest.

⁶ Säilitage see enestele kuni selle kuu neljateistkümnenda päevani; siis kogu Iisraeli kogunenud kogudus tapku see õhtul!

⁷ Ja nad võtku verd ning võidku ukse mõlemat piitjalga ja pealispuud kodades, kus nad seda söövad.

⁸ Ja nad söögu liha selsamal ööl; tulel küpsetatult koos hapnemata leiva ja kibedate rohttaimedega söögu nad seda!

⁹ Te ei tohi seda süüa toorelt või vees keedetult, vaid ainult tulel küpsetatult pea, jalgade ja sisikonnaga.

¹⁰ Te ei tohi sellest midagi üle jätta hommikuks; mis aga sellest hommikuks üle jääb, põletage tulega!

¹¹ Ja sööge seda nõnda: teil olgu vöö vööl, jalatsid jalas ja kepp käes; ja sööge seda rutuga - see on paasatall Issanda auks!

¹² Siis käin mina selsamal ööl Egiptusemaa läbi ja löön maha kõik esmasündinud Egiptusemaal, niihästi inimesed kui loomad, ja ma mõistan kohut kõigi Egiptuse jumalate üle, mina, Issand.

¹³ Aga veri olgu teil tundemärgiks kodadel, kus te asute; kui ma näen verd, siis ma lähen teist mööda ja nuhtlus ei saa teile hukatuseks, kui ma löön Egiptusemaad.

¹⁴ See päev aga jäägu teile mälestuseks ja pühitsege seda Issanda pühana: oma sugupõlvede kaupa pühitsege seda igavese seadlusena!

¹⁵ Seitse päeva sööge hapnemata leiba; juba esimesel päeval kõrvaldage haputaigen oma kodadest, sest igaüks, kes esimesest päevast seitsmenda päevani sööb hapnenut, selle hing hävitatakse Iisraelist.

¹⁶ Esimesel päeval olgu teil pühalik kokkutulek, samuti olgu seitsmendal päeval pühalik kokkutulek: neil päevil ei tohi teha ühtki tööd, ainult mida iga hing sööb, üksnes seda valmistage!

¹⁷ Te peate pidama seda hapnemata leibade püha, sest just sel päeval ma viin teie väehulgad Egiptusemaalt välja; seepärast pidage seda päeva kui igavest seadlust teie sugupõlvedele!

¹⁸ Esimese kuu neljateistkümnenda päeva õhtul sööge hapnemata leiba kuni kuu kahekümne esimese päeva õhtuni.

¹⁹ Seitse päeva ärgu leidugu haputaignat teie kodades, sest igaüks, kes sööb hapnenut, selle hing tuleb hävitada Iisraeli kogudusest, olgu võõras või maa päriselanik.

²⁰ Midagi hapnenut ärge sööge, vaid kõigis oma asupaikades sööge hapnemata leiba!'

²¹ Ja Mooses kutsus kõik Iisraeli vanemad ning ütles neile: 'Minge ja võtke enestele suguvõsade kaupa talled ja tapke paasatall!

²² Ja võtke iisopikimbuke, kastke kausis olevasse verre ja määrige ukse pealispuud ning mõlemat piitjalga kausis oleva verega! Ja ükski teist ärgu väljugu hommikuni oma koja uksest,

²³ sest Issand läheb egiptlasi nuhtlema. Aga kui ta näeb verd ukse pealispuul ja mõlemal piitjalal, siis Issand ruttab sellest uksest mööda ega lase hävitajat tulla teie kodadesse nuhtlema.

²⁴ Pidage see asi meeles: see olgu igaveseks seadluseks sinule ja su lastele!

²⁵ Ja kui te tulete maale, mille Issand teile annab, nagu ta on öelnud, siis pidage seda teenistust!

²⁶ Ja kui teie lapsed teilt küsivad: Mis teenistus see teil on?,

²⁷ siis vastake: See on paasaohver Issanda auks, kes ruttas mööda Iisraeli laste kodadest Egiptuses, kui ta nuhtles egiptlasi ja päästis meie kojad.' Siis rahvas kummardas ning heitis silmili maha.

²⁸ Ja Iisraeli lapsed läksid ning tegid; nagu Issand oli Moosesele ja Aaronile käsu andnud, nõnda nad tegid.

²⁹ Ja see sündis keskööl, et Issand lõi maha kõik esmasündinud Egiptusemaal, aujärjel istuva vaarao esmasündinust alates kuni vangiurkas oleva vangi esmasündinuni, ja kõik kariloomade esmasündinud.

³⁰ Siis vaarao tõusis öösel üles, tema ja kõik ta sulased, ning kõik egiptlased, ja Egiptuses oli suur hädakisa, sest ei olnud ainsatki koda, kus ei olnud surnut.

³¹ Ja ta kutsus öösel Moosese ja Aaroni ning ütles: 'Võtke kätte ja minge ära mu rahva keskelt, niihästi teie kui ka Iisraeli lapsed, ja minge teenige Issandat, nagu te olete rääkinud!

³² Võtke ka niihästi oma lambad ja kitsed kui veised, nagu te olete rääkinud, ja minge! Ja õnnistage ka mind!'

³³ Ja egiptlased käisid rahvale peale, et nad kiiresti lahkuksid maalt, sest nad ütlesid: 'Me sureme kõik.'

³⁴ Ja rahvas viis ära oma taigna, enne kui see oli hapnenud; neil olid nende leivakünad üleriietesse seotuina õlal.

³⁵ Ja Iisraeli lapsed olid teinud Moosese sõna järgi ning olid palunud egiptlastelt hõbe- ja kuldriistu ning riideid.

³⁶ Issand oli rahvale armu andnud egiptlaste silmis ja need nõustusid; nii nad riisusid egiptlasi.

³⁷ Ja Iisraeli lapsed läksid teele Raamsesest Sukkotti, ligi kuussada tuhat jalameest, peale väetite laste.

³⁸ Ja ka hulk segarahvast läks koos nendega, ning lambaid, kitsi ja veiseid väga suur kari.

³⁹ Ja nad küpsetasid taignast, mis nad Egiptusest olid toonud, hapnemata leivakakkusid; see polnud ju hapnenud, sellepärast et nad Egiptusest välja aeti ja nad ei võinud viivitada, samuti mitte enestele teerooga valmistada.

⁴⁰ Iisraeli laste elamisaega, mis nad Egiptuses olid elanud, oli nelisada kolmkümmend aastat.

⁴¹ Kui need nelisada kolmkümmend aastat lõppesid, siis just selsamal päeval sündis see, et kõik Issanda väehulgad läksid Egiptusemaalt välja.

⁴² See oli valvamisöö Issandale, nende väljaviimiseks Egiptusemaalt; see on Issandale kuuluv öö, valvamiseks kõigile Iisraeli laste sugupõlvedele.

⁴³ Ja Issand ütles Moosesele ja Aaronile: 'See on paasatalle seadlus: ükski võõras ei tohi seda süüa!

⁴⁴ Aga raha eest ostetud iga sulane võib seda süüa siis, kui oled tema ümber lõiganud.

⁴⁵ Majaline ja palgaline ärgu seda söögu!

⁴⁶ Ühes ja samas kojas tuleb seda süüa, lihast ei tohi midagi viia kojast välja õue, ja luid ei tohi sellel murda!

⁴⁷ Kogu Iisraeli kogudus pidagu seda!

⁴⁸ Ja kui su juures viibib mõni võõras ning tahab valmistada Issandale paasatalle, siis tuleb kõik ta meesterahvad ümber lõigata; alles siis tohib ta ligi tulla seda valmistama ja on nagu maa päriselanik; aga ükski ümberlõikamatu ei tohi seda süüa!

⁴⁹ Seadlus on üks päriselanikule ja muulasele, kes võõrana teie keskel elab.'

⁵⁰ Ja kõik Iisraeli lapsed tegid, nagu Issand Moosest ja Aaronit oli käskinud; nõnda nad tegid.

⁵¹ Ja just selsamal päeval Issand viis Iisraeli lapsed väehulkadena Egiptusemaalt välja.

¹ Yahweh appeared to him by the oaks of Mamre, as he sat in the tent door in the heat of the day.

² He lifted up his eyes and looked, and saw that three men stood opposite him. When he saw them, he ran to meet them from the tent door, and bowed himself to the earth,

³ and said, "My lord, if now I have found favor in your sight, please don't go away from your servant.

⁴ Now let a little water be fetched, wash your feet, and rest yourselves under the tree.

⁵ I will get a morsel of bread so you can refresh your heart. After that you may go your way, now that you have come to your servant." They said, "Very well, do as you have said."

⁶ Abraham hurried into the tent to Sarah, and said, "Quickly prepare three measures of fine meal, knead it, and make cakes."

⁷ Abraham ran to the herd, and fetched a tender and good calf, and gave it to the servant. He hurried to dress it.

⁸ He took butter, milk, and the calf which he had dressed, and set it before them. He stood by them under the tree, and they ate.

⁹ They asked him, "Where is Sarah, your wife?" He said, "See, in the tent."

¹⁰ He said, "I will certainly return to you when the season comes round. Behold, Sarah your wife will have a son." Sarah heard in the tent door, which was behind him.

¹¹ Now Abraham and Sarah were old, well advanced in age. Sarah had passed the age of childbearing.

¹² Sarah laughed within herself, saying, "After I have grown old will I have pleasure, my lord being old also?"

¹³ Yahweh said to Abraham, "Why did Sarah laugh, saying, 'Will I really bear a child, yet I am old?'

¹⁴ Is anything too hard for Yahweh? At the set time I will return to you, when the season comes round, and Sarah will have a son."

¹⁵ Then Sarah denied, saying, "I didn't laugh," for she was afraid. He said, "No, but you did laugh."

¹⁶ The men rose up from there, and looked toward Sodom. Abraham went with them to see them on their way.

¹⁷ Yahweh said, "Will I hide from Abraham what I do,

¹⁸ since Abraham has surely become a great and mighty nation, and all the nations of the earth will be blessed in him?

¹⁹ For I have known him, to the end that he may command his children and his household after him, that they may keep the way of Yahweh, to do righteousness and justice; to the end that Yahweh may bring on Abraham that which he has spoken of him."

²⁰ Yahweh said, "Because the cry of Sodom and Gomorrah is great, and because their sin is very grievous,

²¹ I will go down now, and see whether their deeds are as bad as the reports which have come to me. If not, I will know."

²² The men turned from there, and went toward Sodom, but Abraham stood yet before Yahweh.

²³ Abraham drew near, and said, "Will you consume the righteous with the wicked?

²⁴ What if there are fifty righteous within the city? Will you consume and not spare the place for the fifty righteous who are in it?

²⁵ Be it far from you to do things like that, to kill the righteous with the wicked, so that the righteous should be like the wicked. May that be far from you. Shouldn't the Judge of all the earth do right?"

²⁶ Yahweh said, "If I find in Sodom fifty righteous within the city, then I will spare all the place for their sake."

²⁷ Abraham answered, "See now, I have taken it on myself to speak to the Lord, who am but dust and ashes.

²⁸ What if there will lack five of the fifty righteous? Will you destroy all the city for lack of five?" He said, "I will not destroy it, if I find forty-five there."

²⁹ He spoke to him yet again, and said, "What if there are forty found there?" He said, "I will not do it for the forty's sake."

³⁰ He said, "Oh don't let the Lord be angry, and I will speak. What if there are thirty found there?" He said, "I will not do it, if I find thirty there."

³¹ He said, "See now, I have taken it on myself to speak to the Lord. What if there are twenty found there?" He said, "I will not destroy it for the twenty's sake."

³² He said, "Oh don't let the Lord be angry, and I will speak just once more. What if ten are found there?" He said, "I will not destroy it for the ten's sake."

³³ Yahweh went his way, as soon as he had finished communing with Abraham, and Abraham returned to his place.