¹ Siis Issand ütles Moosesele: 'Mine vaarao juurde, sest ma olen teinud kõvaks tema südame ja ta sulaste südamed, et teha tema juures oma imetegusid,

² ja selleks, et sa saaksid jutustada oma poja ja pojapoja kuuldes, kuidas ma olen näidanud egiptlastele oma jõudu, ja mu imetegudest, mis ma neile olen teinud, et te teaksite, et mina olen Issand!'

³ Siis Mooses ja Aaron läksid vaarao juurde ning ütlesid temale: 'Nõnda ütleb Issand, heebrealaste Jumal: Kui kaua sa tõrgud alistumast mu ees? Lase mu rahvas minna ja mind teenida!

⁴ Sest kui sa keelad mu rahvast minemast, vaata, siis ma toon homme su maale rohutirtsud.

⁵ Need katavad maapinna, nõnda et maad pole näha, ja nad söövad jäänused säilinust, mis teile rahest üle jäi, ja nad söövad ära kõik puud, mis teil väljal kasvavad.

⁶ Ja nad täidavad su kojad ja kõik su sulaste kojad ja kõik egiptlaste kojad, mida ei ole näinud su isad ja su isade isad oma maa peale tuleku päevast tänini.' Ja ta pöördus ümber ning läks ära vaarao juurest.

⁷ Siis vaarao sulased ütlesid temale: 'Kui kaua on see meile püüniseks? Lase mehed minna, et nad teeniksid Issandat, oma Jumalat! Kas sa veelgi ei mõista, et Egiptus hukkub?'

⁸ Siis toodi Mooses ja Aaron tagasi vaarao juurde ja tema ütles neile: 'Minge teenige Issandat, oma Jumalat! Aga kes need minejad õieti on?'

⁹ Ja Mooses vastas: 'Me läheme oma noorte ja vanadega, oma poegade ja tütardega, me läheme oma lammaste, kitsede ja veistega, sest meil on Issanda püha.'

¹⁰ Tema aga ütles neile: 'Issand olevat siis teie juures, kui ma lasen ära teid ja teie väetid lapsed! Te näete ka ise, et teil on kuri nõu.

¹¹ Nõnda ei sünni! Mingu ainult mehed ja teenigu Issandat, sest te olete ju seda nõudnud!' Ja nad aeti vaarao eest ära.

¹² Siis Issand ütles Moosesele: 'Siruta oma käsi Egiptusemaa kohale rohutirtsude pärast, et need tuleksid Egiptusemaale ja sööksid ära kõik maa rohu, kõik, mis rahe on alles jätnud!'

¹³ Ja Mooses sirutas oma kepi välja Egiptusemaa kohale ning Issand saatis maale idatuule kogu selle päeva ja kogu selle öö; kui hommik tuli, tõi idatuul kaasa rohutirtsud.

¹⁴ Rohutirtsud tulid kogu Egiptusemaale ja laskusid väga suurel hulgal kõigisse Egiptuse paigusse; enne seda ei ole rohutirtse sel määral olnud ega ole neid olnud ka enam pärast seda.

¹⁵ Need katsid kogu maapinna, nõnda et maa mustas; nad sõid ära kõik maa rohu ja kõik puude vilja, mis rahe oli üle jätnud. Ja kogu Egiptusemaal ei jäänud üle midagi haljast puudel ega väljarohtudel.

¹⁶ Siis vaarao kutsus kiiresti Moosese ja Aaroni ning ütles: 'Ma olen pattu teinud Issanda, teie Jumala, ja teie vastu.

¹⁷ Nüüd aga andke mu patt veel seekord andeks ja paluge Issandat, oma Jumalat, et ta ometi võtaks minult selle surma!'

¹⁸ Ja ta läks ära vaarao juurest ning palus Issandat.

¹⁹ Siis Issand pööras tuule väga kangeks läänetuuleks, see tõstis rohutirtsud üles ja ajas need Kõrkjamerre; ühtainsatki rohutirtsu ei jäänud alles kogu Egiptuse maa-alale.

²⁰ Aga Issand tegi kõvaks vaarao südame ja too ei lasknud Iisraeli lapsi minna.

²¹ Siis Issand ütles Moosesele: 'Siruta oma käsi taeva poole, siis tuleb Egiptusemaale niisugune pimedus, et katsu või käega!'

²² Ja Mooses sirutas oma käe taeva poole ning kogu Egiptusemaale tuli kolmeks päevaks pilkane pimedus:

²³ üks ei näinud teist ja ükski ei liikunud paigast kolmel päeval. Aga kõigil Iisraeli lastel oli oma asupaikades valge.

²⁴ Siis vaarao kutsus Moosese ning ütles: 'Minge teenige Issandat! Ainult teie lambad, kitsed ja veised jäägu paigale. Ka teie väetid lapsed mingu koos teiega!'

²⁵ Aga Mooses vastas: 'Sina pead meile kaasa andma ka tapa- ja põletusohvrid, et saaksime neid tuua Issandale, oma Jumalale!

²⁶ Meie karigi peab tulema koos meiega, sõrgagi ei tohi maha jääda, sest sellest me ju võtame Issanda, oma Jumala teenimiseks. Me ei tea isegi, millega peame teenima Issandat, enne kui jõuame sinna.'

²⁷ Aga Issand tegi kõvaks vaarao südame, nõnda et ta ei tahtnud neid ära lasta.

²⁸ Ja vaarao ütles temale: 'Mine ära mu juurest! Hoia, et sa enam ei ilmu mu palge ette! Sest päeval, mil sa ilmud mu palge ette, sa sured!'

²⁹ Ja Mooses vastas: 'Õigesti oled rääkinud! Enam ma ei ilmu su palge ette!'

¹ The word which came to Jeremiah from Yahweh, saying,

² Arise, and go down to the potter's house, and there I will cause you to hear my words.

³ Then I went down to the potter's house, and behold, he was making a work on the wheels.

⁴ When the vessel that he made of the clay was marred in the hand of the potter, he made it again another vessel, as seemed good to the potter to make it.

⁵ Then the word of Yahweh came to me, saying,

⁶ House of Israel, can't I do with you as this potter? says Yahweh. Behold, as the clay in the potter's hand, so are you in my hand, House of Israel.

⁷ At what instant I shall speak concerning a nation, and concerning a kingdom, to pluck up and to break down and to destroy it;

⁸ if that nation, concerning which I have spoken, turn from their evil, I will repent of the evil that I thought to do to them.

⁹ At what instant I shall speak concerning a nation, and concerning a kingdom, to build and to plant it;

¹⁰ if they do that which is evil in my sight, that they not obey my voice, then I will repent of the good, with which I said I would benefit them.

¹¹ Now therefore, speak to the men of Judah, and to the inhabitants of Jerusalem, saying, Thus says Yahweh: Behold, I frame evil against you, and devise a device against you: return you now everyone from his evil way, and amend your ways and your doings.

¹² But they say, It is in vain; for we will walk after our own devices, and we will do everyone after the stubbornness of his evil heart.

¹³ Therefore thus says Yahweh: Ask now among the nations, who has heard such things; the virgin of Israel has done a very horrible thing.

¹⁴ Shall the snow of Lebanon fail from the rock of the field? [or] shall the cold waters that flow down from afar be dried up?

¹⁵ For my people have forgotten me, they have burned incense to false [gods]; and they have been made to stumble in their ways, in the ancient paths, to walk in byways, in a way not built up;

¹⁶ to make their land an astonishment, and a perpetual hissing; everyone who passes thereby shall be astonished, and shake his head.

¹⁷ I will scatter them as with an east wind before the enemy; I will show them the back, and not the face, in the day of their calamity.

¹⁸ Then they said, Come, and let us devise devices against Jeremiah; for the law shall not perish from the priest, nor counsel from the wise, nor the word from the prophet. Come, and let us strike him with the tongue, and let us not give heed to any of his words.

¹⁹ Give heed to me, Yahweh, and listen to the voice of those who contend with me.

²⁰ Shall evil be recompensed for good? for they have dug a pit for my soul. Remember how I stood before you to speak good for them, to turn away your wrath from them.

²¹ Therefore deliver up their children to the famine, and give them over to the power of the sword; and let their wives become childless, and widows; and let their men be slain of death, [and] their young men struck of the sword in battle.

²² Let a cry be heard from their houses, when you shall bring a troop suddenly on them; for they have dug a pit to take me, and hid snares for my feet.

²³ Yet, Yahweh, you know all their counsel against me to kill me; don't forgive their iniquity, neither blot out their sin from your sight; but let them be overthrown before you; deal you with them in the time of your anger.