Bible

 

Deuteronoomia 8

Studie

   

1 Pidage hoolsasti kõiki käske, mis ma täna sulle annan, et te jääksite elama ja paljuneksite ning läheksite ja päriksite maa, mille Issand on vandega tõotanud teie vanemaile!

2 Ja tuleta meelde kogu teekonda, mida Issand, su Jumal, sind on lasknud käia need nelikümmend aastat kõrbes, et sind alandada, et sind proovile panna, et teada saada, mis on su südames: kas sa pead tema käske või mitte!

3 Tema alandas sind ja laskis sind nälgida, ja ta söötis sind mannaga, mida ei tundnud sina ega su vanemad, et teha sulle teatavaks, et inimene ei ela üksnes leivast, vaid inimene elab kõigest, mis lähtub Issanda suust.

4 Su riided ei kulunud seljas ega paistetanud su jalg need nelikümmend aastat.

5 Sa pead tundma oma südames, et nagu mees karistab oma poega, nõnda karistab sind Issand, su Jumal.

6 Pea Issanda, oma Jumala käske, käies tema teedel ja kartes teda!

7 Sest Issand, su Jumal, viib sind heale maale, veeojade, allikate ja sügavate vete maale, mis voolavad orgudes ja mägedes,

8 nisu, odra, viinapuude, viigipuude, granaatõunapuude, õlipuude ja mee maale,

9 maale, kus sa ei söö leiba kehvuses, kus sul midagi ei puudu, maale, mille kivid on raud ja mille mägedest sa saad raiuda vaske.

10 Kui sa sööd ja su kõht saab täis, siis kiida Issandat, oma Jumalat, hea maa pärast, mille ta sulle andis!

11 Hoia, et sa ei unusta Issandat, oma Jumalat, jättes pidamata tema käsud, seadlused ja määrused, mis ma täna sulle annan,

12 et kui sa sööd ja su kõht saab täis, ja sa ehitad ilusad kojad ning elad neis,

13 kui su veised, lambad ja kitsed sigivad, su hõbe ja kuld rohkeneb ja kõik, mis sul on, kasvab,

14 et su süda siis ei lähe suureliseks ja sa ei unusta Issandat, oma Jumalat, kes tõi sind välja Egiptusemaalt orjusekojast,

15 kes juhtis sind suures ja kardetavas mürkmadudega ja skorpionidega kõrbes, põuases paigas, kus ei olnud vett, kes laskis sulle vett voolata ränikivikaljust,

16 kes söötis sind kõrbes mannaga, mida su vanemad ei tundnud, et sind alandada ja proovile panna, et viimaks teha sulle head!

17 Ja ära ütle oma südames: Mu oma jõud ja mu käe ramm on soetanud mulle selle varanduse,

18 vaid tuleta meelde Issandat, oma Jumalat, et see on tema, kes annab sulle jõu varanduse soetamiseks, et kinnitada lepingut, mille ta vandudes tegi su vanematega, mis nüüd ongi teostunud!

19 Aga kui sa unustad Issanda, oma Jumala, ja käid teiste jumalate järel ja teenid neid ning kummardad nende ees, siis ma tunnistan täna teile, et te tõesti hukkute.

20 Nagu rahvad, keda Issand teie eest hävitab, nõnda hävite ka teie, kui te ei võta kuulda Issanda, oma Jumala häält.

   

Ze Swedenborgových děl

 

True Christianity # 709

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 853  
  

709. From all that has just been said, you can see what the Lord's flesh and blood and the bread and the wine symbolize in their threefold meaning - their earthly, spiritual, and heavenly meaning.

All people within Christianity who are at all involved in their religion should know, and if they do not know, should find out, that in addition to physical nourishment, there is such a thing as spiritual nourishment. Physical nourishment affects the body; spiritual nourishment affects the soul. For instance, Jehovah the Lord says in Moses, "Humankind does not live by bread alone, but by everything that comes from the mouth of Jehovah" (Deuteronomy 8:3).

Now, since the body dies and the soul lives on after death, it follows that spiritual nourishment exists to serve our eternal well-being. Surely everyone can see, then, that these two types of nourishment should not in any way be confused with each other.

[2] If we do confuse the two, the ideas we form about the Lord's flesh and blood and the [sacramental] bread and wine will inevitably be earthly, sensory, and even materialistic, bodily, and carnal; and these types of ideas suffocate any appropriately spiritual idea we might have of this most holy sacrament.

If some people are so extremely simple that they are incapable of developing any mental concept beyond what they can see with their own eyes, I urge them, when they take the bread and the wine and hear the Lord's flesh and blood mentioned, to think of the Holy Supper as the most holy act of worship and remember Christ's suffering and the love that drove him to save humankind. As he says, "Do this in remembrance of me" (Luke 22:19). "The Son of Humankind came to give his life as a ransom for many" (Matthew 20:28; Mark 10:45). "I lay down my life for the sheep" (John 10:15, 17; 15:13).

  
/ 853  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.