Bible

 

Deuteronoomia 32

Studie

   

1 'Pange tähele, taevad, sest mina räägin, ja kuule, maa, mu suu kõnesid!

2 Mu õpetus voolaku vihmana, mu kõne nõrgugu kastena, nagu haljusele vihmasagar ja rohule vihmapiisad!

3 Sest ma kuulutan Issanda nime, andke au meie Jumalale!

4 Tema on kalju, tema töö on täiuslik, sest kõik tema teed on õiged. Jumal on ustav ja temas pole väärust, tema on õige ja õiglane.

5 Pahasti on tehtud temaga - need ei ole tema lapsed: häbiplekk, nurjatu ja pöörane sugupõlv.

6 Kas te nõnda tasute Issandale, rumal ja tarkuseta rahvas? Eks ta ole su isa, sinu looja? Tema on sind teinud ja valmistanud.

7 Meenuta muistseid päevi, pane tähele aastaid põlvest põlve! Küsi oma isalt, et ta jutustaks sulle, oma vanadelt, et nad räägiksid sulle!

8 Kui Kõigekõrgem andis rahvaile pärisosa, kui ta jaotas inimlapsi, siis ta määras kindlaks rahvaste piirid vastavalt Iisraeli laste arvule,

9 sest Issanda omand on tema rahvas, tema mõõdetud pärisosa on Jaakob.

10 Ta leidis tema kõrbemaalt, tühjast paigast, uluvast kõrbest; ta võttis tema oma kaitse alla, hoolitses tema eest, ta hoidis teda nagu oma silmatera.

11 Nõnda nagu kotkas oma pesakonda lendu ergutades hõljub kaitstes oma poegade kohal, nõnda laotas ta oma tiivad, võttis tema ja kandis teda oma tiivasulgedel.

12 Issand üksi juhtis teda, ükski võõras jumal ei olnud koos temaga.

13 Ta sõidutas teda üle maa kõrgendike ja tema sõi väljade vilju: ta imetas teda meega kaljust ja õliga ränikivist.

14 Võid veistelt ning piima lammastelt ja kitsedelt, juures tallede ja jäärade rasv; Baasani härgi ja sikke, lisaks nisu, otsekui neerurasv. Ja viinamarjaverest sa jõid veini.

15 Ja Jesurun rasvus, aga muutus tõrksaks - sa läksid lihavaks, paksuks, täidlaseks - ta hülgas Jumala, oma looja, ja põlgas oma päästekaljut.

16 Nad ärritasid teda võõraste jumalatega, nad vihastasid teda oma jäledustega.

17 Nad ohverdasid haldjaile, kes ei ole jumalad, jumalaile, keda nad ei tundnud, kes olid uued, äsja tulnud, kellest teie vanemad ei teadnud.

18 Sa ei mäletanud kaljut, kes sinu sünnitas, ja unustasid Jumala, kes andis sulle elu.

19 Kui Issand seda nägi, siis ta põlastas neid tusast oma poegade ja tütarde pärast.

20 Ta ütles: Ma peidan oma palge nende eest ja vaatan, milline on nende lõpp, sest nad on pöörane sugu, lapsed, kelles ei ole truudust.

21 Nad on mind ärritanud nendega, kes ei ole jumalad, on mind vihastanud oma tühisustega. Aga mina ärritan neid rahvaga, kes ei ole rahvas: ma vihastan neid mõistmatute paganatega.

22 Sest mu vihatuli on süttinud põlema ja lõõmab hauasügavuseni; see hävitab maa koos saagiga ja põletab mägede alused.

23 Ma kuhjan nende peale õnnetusi, ma raiskan nende vastu kõik oma nooled.

24 Neid peab kurnama nälg, purema palavikutaud ja pahatõbi; ma saadan nende kallale metsaliste hambad ja põrmus roomajate mürgi.

25 Väljas laastab neid mõõk ja sees hirm, niihästi noormehi kui neidusid, imikuid koos hallipäiste meestega.

26 Ma oleksin ütelnud: Ma hajutan nad, ma kaotan nende mälestuse inimeste hulgast,

27 kui ma poleks pidanud kartma vaenlase pilget, et nende vastased seda mõistmata ei ütleks: 'Meie käsi on olnud võidukas, ega Issand ole kõike seda teinud!'

28 Sest see on rahvas, kes on kaotanud arukuse - neil ei ole taipu.

29 Kui nad oleksid targad, siis nad taipaksid seda, nad mõistaksid oma lõppu.

30 Kuidas võis üksainus jälitada tuhandet ja kaks kihutada põgenema kümme tuhat, kui mitte nende kalju ei oleks neid müünud ja Issand nad loovutanud?

31 Sest nende kalju ei ole meie kalju sarnane: seda võivad otsustada meie vaenlasedki.

32 Tõesti, nende viinapuu on Soodoma viinapuust ja Gomorra väljadelt; nende marjad on mürgised marjad, neil on kibedad kobarad.

33 Nende vein on lohemürk, rästikute ohtlik mürk.

34 Eks see ole talletatud minu juures, pitseriga suletud minu varakambris?

35 Minu käes on kättemaks ja tasumine ajaks, mil nende jalg vääratab. Jah, nende õnnetuse päev on ligidal ja mis neile on valmistatud, tõttab tulema.

36 Sest Issand tahab mõista õigust oma rahvale ja halastada oma sulaste peale, kui ta näeb, et nende jõud on kadunud ja pole jäänud orja ega vaba.

37 Siis ta ütleb: Kus on nende jumalad, kalju, mille peal nad pelgupaika otsisid,

38 kes sõid nende tapaohvrite rasva ja jõid nende joogiohvrite veini? Tõusku nad nüüd üles ja aidaku teid, olgu nad teile varjupaigaks!

39 Nähke nüüd, et see olen mina, ainult mina, ega ole ühtki jumalat minu kõrval! Mina surman ja teen elavaks, mina purustan ja mina parandan ega ole kedagi, kes päästaks minu käest.

40 Sest ma tõstan oma käe taeva poole ja ütlen: Nii tõesti, kui ma igavesti elan:

41 kui ma olen ihunud oma välkuva mõõga ja mu käsi hakkab kohut pidama, siis ma maksan kätte oma vaenlastele ja tasun neile, kes mind vihkavad.

42 Ma lasen oma nooled joobuda verest ja mu mõõk hakkab õgima liha, mahalöödute ja vangide verd, vaenlaspealikute päid.

43 Ülistage, paganad, tema rahvast! Sest ta maksab kätte oma sulaste vere eest, tasub oma vastastele ja toimetab lepitust oma maale, oma rahvale.'

44 Ja Mooses tuli ning rääkis kõik selle laulu sõnad rahva kuuldes, tema ja Joosua, Nuuni poeg.

45 Kui Mooses oli rääkinud kõik need sõnad kogu Iisraelile,

46 siis ta ütles neile: 'Võtke südamesse kõik need sõnad, mis ma täna teile kordan, mis te peate andma käsuna oma lastele, et nad teeksid hoolsasti selle Seaduse kõigi sõnade järgi!

47 Sest see ei ole tühine sõna, mis teile korda ei lähe, vaid see on teie elu, ja selle sõna läbi te pikendate oma päevi sellel maal, kuhu te lähete üle Jordani, et seda pärida.'

48 Ja Issand rääkis Moosesega veel selsamal päeval, öeldes:

49 'Mine üles siia Abarimi mäele, Nebo mäele, mis on Moabimaal Jeeriko kohal, ja vaata Kaananimaad, mille ma annan Iisraeli lastele päranduseks!

50 Siis sa sured seal mäe peal, kuhu sa üles lähed, ja sind koristatakse oma rahva juurde, nagu suri su vend Aaron Hoori mäel ja koristati oma rahva juurde,

51 sellepärast et te ei olnud truud minule Iisraeli laste keskel Meriba vee juures Kaadesis, Siini kõrbes, sellepärast et te mind ei pidanud pühaks Iisraeli laste keskel.

52 Sa näed küll eemalt seda maad, aga sa ei pääse sinna, maale, mille ma annan Iisraeli lastele.'

   

Ze Swedenborgových děl

 

Apocalypse Explained # 38

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 1232  
  

38. And they who pierced him. That this signifies that they also will see Him who are in falsities from evil, is evident from the signification of piercing, or of they who pierce, as being those who altogether deny the Lord, for such kill and pierce Him in themselves. These also are meant by the soldier who pierced His side (John 19:34-37). By a soldier, and soldiers, are meant those who belong to the church, and who would fight for the Lord. But those of the Jewish Church, in particular, are there meant, and, in general, all who belong to the church who are in falsities from evil. And because these were signified by the soldiers, therefore they divided the Lord's garments, and cast lots upon His vesture; which means, that the Jewish Church dispersed the Divine truths of the literal sense of the Word, but that they could not do so with the interior truths, or the truths of the internal sense. (For garments signify truths in ultimates, see Arcana Coelestia 2576, 5248, 6918, 9158, 9212; to divide signifies to dissipate and disperse, see n. 4424, 6360, 6361, 9093; and the vesture interior truths, n. 9049, 9212, 9216, 9826.)

  
/ 1232  
  

Translation by Isaiah Tansley. Many thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 5639

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

5639. 'And Joseph saw Benjamin with them' means the discernment by the celestial of the spiritual that the spiritual intermediary was present with the truths. This is clear from the meaning of 'seeing' as understanding and discerning, dealt with in 2150, 2807, 3764, 4567, 4723, 5400; from the representation of the ten sons of Jacob - to whom 'with them', that is, the ones whom Joseph saw Benjamin with, refers - as the truths within the natural, dealt with in 5403, 5419, 5427, 5458, 5512; and from the representation of 'Benjamin' as the intermediary, dealt with in 5411, 5413, 5443. The reason the expression 'spiritual intermediary' is used here is that the truths which are represented by 'the ten sons of Jacob' had now to be joined to truth from the Divine, which was 'Joseph'; but that joining together does not take place except through an intermediary that is a spiritual one. Therefore immediately after that intermediary had been recognized, Joseph told the man over his house, 'Bring the men to the house, and slaughter and prepare [an animal]; for the men will eat with me at midday', meaning that they would be brought in and joined to him because they were accompanied by the intermediary.

[2] A further brief statement needs to be made about what the spiritual compared with the natural is since the majority living in the Christian world do not know what the spiritual is. They are so ignorant of what it is that when they hear the term they are at a loss, saying to themselves, What the spiritual is, no one knows. Essentially the spiritual existing with a person is his actual affection for what is good and true, loved for its own sake and not for any selfish reason, as well as an affection for what is right and fair, likewise loved for its own sake and not for any selfish reason. When a person has inward feelings of delight and pleasure, and more so if feelings of blessedness and bliss flow from them, they constitute the spiritual present with him, which does not come to him from the natural world but from the spiritual world or heaven, that is, from the Lord by way of heaven. This then is the spiritual which, when it reigns in a person, influences and so to speak gives colour to everything he thinks, wills, or does, and which causes his thoughts and acts of will to partake of what is spiritual, till at length these too become spiritual qualities present with him when he passes from the natural world into the spiritual world. In short, the spiritual consists in an affection stirred by charity and faith, that is, an affection for what is good and true, and in the delight and pleasure, and even more so in the blessedness and bliss that flow from them, which are feelings residing with a person inwardly and making him someone truly Christian.

[3] The majority in the Christian world are ignorant of what the spiritual is for the reason that they make faith, not charity, the essential virtue in the Church. Consequently, since the few who do bother about faith give little if any thought at all to charity or know what charity is, and since therefore they have no knowledge or any perception of the affection characteristic of charity, an affection that is not present in them, they cannot possibly know what the spiritual is. This is especially so at the present day when scarcely any charity exists with anyone, for now is the final period of the Church. But it should be recognized that in a general sense the spiritual means an affection both for what is good and for what is true, which is why heaven is called the spiritual world and the internal sense of the Word is called the spiritual sense. But more specifically what is essentially an affection for good is called the celestial, while that which is essentially an affection for truth is called the spiritual.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.