¹ Teie olete Issanda, oma Jumala lapsed. Ärge lõigake märki oma ihusse ja ärge pügage endid otsa eest paljaks surnu pärast,

² sest sa oled Issandale, oma Jumalale pühitsetud rahvas ja sind on Issand välja valinud, et sa oleksid temale omandrahvaks kõigist rahvaist, kes maa peal on!

³ Ära söö midagi, mis on jäle!

⁴ Need on loomad, keda te võite süüa: härg, lammas, kits,

⁵ hirv, gasell, põder, kaljukits, antiloop, metslammas, metskits

⁶ ja kõik loomad, kellel on sõrad, täielikult kaheks lõhestatud sõrad; kes loomadest mäletsevad mälu, neid võite süüa.

⁷ Neid aga ärge sööge neist, kes mäletsevad mälu, ja neist, kellel on täielikult lõhestatud sõrad: kaamelit, jänest ja kaljumäkra, sest nad mäletsevad küll mälu, aga neil ei ole sõrgu, nad olgu teile roojased;

⁸ ja siga, sest tal on küll sõrad, aga ta ei mäletse, ta olgu teile roojane! Nende liha ärge sööge ja nende korjuseid ärge puudutage!

⁹ Kõigist vees elavaist võite süüa neid: kõiki, kellel on uimed ja soomused, võite süüa.

¹⁰ Aga ühtegi, kellel ei ole uimi ja soomuseid, ei või te süüa - ta olgu teile roojane!

¹¹ Kõiki puhtaid linde võite süüa.

¹² Aga keda te lindudest ei või süüa, on need: kotkas, lambakotkas, must raisakotkas,

¹³ harksabakull, raudkull oma liikidega,

¹⁴ kõik kaarnad oma liikidega,

¹⁵ jaanalind, kägu, kajakas, haugas oma liikidega,

¹⁶ kakuke, kassikakk, öökull,

¹⁷ puguhani, raisakull, kormoran,

¹⁸ toonekurg, haigur oma liikidega, vaenukägu ja nahkhiir.

¹⁹ Kõik tiivulised putukad olgu teile roojased, neid ärgu söödagu!

²⁰ Kõiki puhtaid linde võite süüa.

²¹ Ühtegi kärvanud looma ärge sööge! Võõrale, kes on su väravais, võid sa seda anda söömiseks, või müü see võõrale, sest sina oled Issandale, oma Jumalale, pühitsetud rahvas. Ära keeda sikutalle ta ema piimas!

²² Sa pead igal aastal andma kümnist kõigest oma külvi saagist, mis su põllul kasvab;

²³ ja söö Issanda, oma Jumala ees selles paigas, mille ta valib oma nimele eluasemeks, kümnist oma teraviljast, veinivirdest ja õlist ning esmasündinuid oma veistest, lammastest ja kitsedest, et sa õpiksid kartma Issandat, oma Jumalat, kogu oma eluaja.

²⁴ Aga kui sul on pikk tee, nõnda et sul ei ole võimalik viia seda sinna, sellepärast et sinust on kaugel see paik, mille Issand, su Jumal, valib, et sinna panna oma nime - kui Issand, su Jumal, sind on õnnistanud -,

²⁵ siis müü see raha eest, võta raha kaasa ja mine sinna paika, mille Issand, su Jumal, valib,

²⁶ ja osta raha eest kõike, mida su hing himustab, veiseid, lambaid ja kitsi, veini ja vägijooki ja kõike, mida su hing sinult nõuab, ja söö seal Issanda, oma Jumala ees ning ole rõõmus, sina ja su pere!

²⁷ Aga ära jäta ilma leviiti, kes on su väravais, sest temal ei ole osa ega pärandit koos sinuga!

²⁸ Igal kolmandal aastal too kogu kümnis oma selle aasta saagist ja paiguta oma väravaisse!

²⁹ Siis tulgu leviit, sest temal ei ole osa ega pärandit koos sinuga, ka võõras ning vaeslaps ja lesknaine, kes on su väravais, ja nad söögu ning nende kõht saagu täis, et Issand, su Jumal, sind õnnistaks kõigis su kätetöis, mida sa teed!

¹ Ja Joosep läks ja teatas vaaraole ning ütles: 'Mu isa ja vennad ja nende lambad, kitsed ja veised ja kõik, mis neil oli, on tulnud Kaananimaalt, ja vaata, nad on Gooseni maakonnas.'

² Ja ta võttis oma vendade hulgast viis meest ja tõi need vaarao ette.

³ Ja vaarao küsis tema vendadelt: 'Mis teie amet on?' Ja nad vastasid vaaraole: 'Su sulased on lambakarjased, niihästi meie ise kui meie isad.'

⁴ Ja nad ütlesid vaaraole: 'Me oleme maale tulnud võõrastena elama, sest su sulaste karjale ei olnud sööta, kuna Kaananimaal on kange nälg. Luba siis nüüd oma sulaseid elada Gooseni maakonnas!'

⁵ Ja vaarao rääkis Joosepiga, öeldes: 'Sinu isa ja vennad on su juurde tulnud.

⁶ Egiptusemaa on su ees lahti, pane oma isa ja vennad elama parimasse maakonda. Elagu nad Gooseni maakonnas, ja kui sa tunned nende hulgast tublisid mehi, siis pane need mu karja ülevaatajaiks!'

⁷ Siis Joosep tõi sisse oma isa Jaakobi ja pani seisma vaarao ette; ja Jaakob õnnistas vaaraod.

⁸ Ja vaarao küsis Jaakobilt: 'Kui palju sul eluaastaid on?'

⁹ Ja Jaakob vastas vaaraole: 'Aastaid, mis ma võõrana olen elanud, on sada kolmkümmend aastat. Piskud ja kurjad on olnud mu eluaastad ja need ei ulatu mu isade eluaastateni nende võõrsiloleku ajal.'

¹⁰ Siis Jaakob õnnistas vaaraod ja läks ära vaarao juurest.

¹¹ Ja Joosep paigutas oma isa ja vennad elama ja andis neile maaomandi Egiptusemaal kõige paremas maakonnas, Raamsese maakonnas, nagu vaarao oli käskinud.

¹² Ja Joosep hoolitses leivaga oma isa ja vendade ja kogu isa pere eest, vastavalt nende väetite laste suudele.

¹³ Aga kogu maal ei olnud leiba, sest näljahäda oli väga kange, ja Egiptusemaa ja Kaananimaa olid näljast nõrkemas.

¹⁴ Ja Joosep kogus kokku kõik Egiptusemaal ja Kaananimaal leiduva raha vilja eest, mida osteti; ja Joosep viis raha vaarao kotta.

¹⁵ Kui raha oli lõppenud Egiptusemaalt ja Kaananimaalt, siis tulid kõik egiptlased Joosepi juurde, öeldes: 'Anna meile leiba! Kas peame su silma ees surema, sellepärast et raha on otsas?'

¹⁶ Ja Joosep vastas: 'Andke oma loomad ja mina annan teile nende eest, kui raha on otsas.'

¹⁷ Ja nad tõid oma loomad Joosepile ja Joosep andis neile leiba hobuste, lamba- ja kitsekarjade, veisekarjade ja eeslite eest; nõnda muretses ta neile sel aastal leiba kõigi nende loomade eest.

¹⁸ Kui see aasta lõppes, siis järgmisel aastal tulid nad tema juurde ja ütlesid temale: 'Me ei saa oma isandale salata, et raha on otsas ja loomakarjad on meie isanda käes. Meil ei ole isanda ees muud üle jäänud kui ainult meie ihud ja põllumaa.

¹⁹ Kas peame su silma ees surema, niihästi me ise kui meie põllud? Osta meid ja meie põllud leiva eest, et me oma põldudega saaksime vaaraole orjadeks! Anna meile seemet, et jääksime elama ega sureks ja et põllud ei jääks tühjaks!'

²⁰ Siis Joosep ostis vaaraole kogu Egiptuse põllumaa, sest egiptlased müüsid igaüks oma põllu, sellepärast et nälg ahistas neid. Nõnda sai maa vaarao omaks.

²¹ Ja ta tegi rahva tema orjaks, Egiptuse ühest äärest teiseni.

²² Ainult preestrite põldusid ta ei ostnud, sest preestritel oli sissetulek vaaraolt ja nemad elatusid sissetulekust, mida vaarao neile andis; seepärast nemad ei müünud oma põldusid.

²³ Ja Joosep ütles rahvale: 'Vaata, ma olen nüüd ostnud teid ja teie põllud vaaraole. Näe, siin on teile seemet, külvake see põldudele!

²⁴ Aga saagist peate andma viiendiku vaaraole, kuna neli osa jäägu teie kätte teile põlluseemneks, samuti toiduks teile ja neile, kes teie peredes on, ja toiduks teie väetitele lastele.'

²⁵ Ja nad vastasid: 'Sina oled meid elus hoidnud! Kui leiame armu oma isanda silmis, siis jääme vaaraole orjadeks.'

²⁶ Ja Joosep tegi selle seaduseks Egiptuse põllumaa kohta tänapäevani, et vaaraole saab viiendik; ainult preestrite põllud ei saanud vaarao omaks.

²⁷ Ja Iisrael jäi elama Egiptusemaale Gooseni maakonda; nad jäid sinna paigale, olid viljakad ja neid sai väga palju.

²⁸ Ja Jaakob elas Egiptusemaal seitseteist aastat, ja Jaakobi päevi, tema eluaastaid, oli sada nelikümmend seitse aastat.

²⁹ Kui Iisraeli surmapäev ligines, siis ta kutsus oma poja Joosepi ning ütles temale: 'Kui ma nüüd olen su silmis armu leidnud, siis pane oma käsi mu puusa alla ja osuta mulle heldust ja truudust: ära mata mind Egiptusesse,

³⁰ sest ma tahan magada oma vanemate juures. Vii mind Egiptusest ära ja mata nende hauda!' Ja ta vastas: 'Ma teen su sõna järgi!'

³¹ Ja tema ütles: 'Vannu mulle!' Ja ta vandus temale. Siis Iisrael kummardas voodi peatsi poole.