Kohtunikud 11

Study

       

1 Gileadlane Jefta oli vapper sõjamees, aga hooranaise poeg; Jefta isa oli Gilead.

2 Gileadile sünnitas tema naine poegi; kui selle naise pojad kasvasid suureks, siis ajasid nad Jefta ära ja ütlesid temale: 'Sina ei saa pärisosa meie isakojas, sest sa oled teise naise poeg.'

3 Ja Jefta põgenes oma vendade eest ning elas Toobimaal; Jefta ümber kogunesid tühised mehed ja tegid koos temaga retki.

4 Mõne aja pärast hakkasid ammonlased Iisraeli vastu sõdima.

5 Ja kui ammonlased sõdisid Iisraeli vastu, siis Gileadi vanemad läksid tooma Jeftat Toobimaalt.

6 Nad ütlesid Jeftale: 'Tule ja ole meile juhiks, et me saaksime sõdida ammonlaste vastu!'

7 Aga Jefta vastas Gileadi vanemaile: 'Eks te ole mind vihanud ja mind mu isakojast ära ajanud? Miks tulete minu juurde nüüd, kui teil on kitsas käes?'

8 Ja Gileadi vanemad ütlesid Jeftale: 'Me tuleme nüüd sellepärast taas sinu juurde, et sa tuleksid koos meiega ja sõdiksid ammonlaste vastu ning oleksid pealikuks meile kõigile Gileadi elanikele!'

9 Siis Jefta ütles Gileadi vanemaile: 'Kui te viite mind tagasi sõdima ammonlaste vastu ja Issand annab nad minu kätte, alles siis olen ma teie pealik.'

10 Ja Gileadi vanemad vastasid Jeftale: 'Issand olgu tunnistajaks meie vahel, kui me ei tee nõnda su sõna järgi!'

11 Siis Jefta läks koos Gileadi vanematega ning rahvas pani tema enesele pealikuks ja juhiks. Ja Jefta rääkis kõik oma sõnad Issanda ees Mispas.

12 Siis Jefta läkitas käskjalad ammonlaste kuningale ütlema: 'Mis on sinul minuga tegemist, et sa tuled mu juurde sõdima minu maa vastu?'

13 Ja ammonlaste kuningas vastas Jefta käskjalgadele: 'Sellepärast et Egiptusest tulles võttis Iisrael mu maa Arnonist kuni Jabboki ja Jordanini; anna see nüüd rahuga tagasi!'

14 Ja Jefta läkitas taas käskjalad ammonlaste kuninga juurde

15 ning käskis temale öelda: 'Nõnda ütleb Jefta: Iisrael ei ole võtnud Moabimaad ega ammonlaste maad.

16 Sest kui nad Egiptusest tulid, rändas Iisrael kõrbes kuni Kõrkjamereni ja jõudis Kaadesisse.

17 Siis Iisrael läkitas käskjalad Edomi kuningale ütlema: Lase ma lähen su maast läbi! Aga Edomi kuningas ei võtnud seda kuulda. Ta läkitas käskjalad Moabi kuninga juurde, aga seegi ei nõustunud. Nii jäi Iisrael Kaadesisse.

18 Siis ta rändas kõrbes ja läks ümber Edomimaa ja Moabimaa ja tuli Moabimaa idapiirile ning lõi leeri üles teisel pool Arnonit ega tulnud Moabi maa-alale, sest Arnon on Moabi piiriks.

19 Seejärel läkitas Iisrael käskjalad emorlaste kuninga, Hesboni kuninga Siihoni juurde ning ütles temale: Lase meid minna oma maast läbi minu sihtkohta!

20 Aga Siihon ei usaldanud Iisraeli, et see läheb tema maa-alast ainult läbi, vaid Siihon kogus kokku kogu oma rahva ja nad lõid leeri üles Jaasasse; ja ta sõdis Iisraeli vastu.

21 Aga Issand, Iisraeli Jumal, andis Siihoni ja kogu ta rahva Iisraeli kätte ja nad lõid neid; ja Iisrael päris kogu emorlaste maa, kes elasid seal maal.

22 Nad pärisid kogu emorlaste maa-ala Arnonist kuni Jabbokini ja kõrbest kuni Jordanini.

23 Nii on siis nüüd Issand, Iisraeli Jumal, ajanud ära emorlased oma Iisraeli rahva eest, aga sina tahad pärida seda maad!

24 Kas sa ei peaks pärima seda, mis su jumal Kemos annab sulle pärida? Siis meie pärime kõik selle, mis Issand, meie jumal, meie eest tühjendab.

25 Kas sa oled siis nüüd tõesti parem kui Baalak, Sippori poeg, Moabi kuningas? Kas riidles tema Iisraeliga või sõdis nende vastu?

26 Iisrael on elanud Hesbonis ja selle tütarlinnades, Aroeris ja selle tütarlinnades ja kõigis linnades, mis on Arnoni kallastel, kolmsada aastat. Miks te ei ole selle aja jooksul neid ära võtnud?

27 Mina ei ole sinu vastu pattu teinud, sina aga teed mulle paha, et sõdid mu vastu. Issand, kohtumõistja, mõistku täna õigust Iisraeli laste ja ammonlaste vahel!'

28 Aga ammonlaste kuningas ei kuulanud Jefta sõnu, mis see temale läkitas.

29 Siis tuli Jefta peale Issanda Vaim ja ta läks läbi Gileadi ja Manasse ning läks läbi Gileadi Mispa; ja Gileadi Mispast läks ta ammonlaste vastu.

30 Ja Jefta andis Issandale tõotuse ning ütles: 'Kui sa tõesti annad ammonlased minu kätte,

31 siis see, kes iganes väljub mu koja ustest mulle vastu, kui ma ammonlaste juurest pöördun rahuga tagasi, kuulugu Issandale ja ma ohverdan ta põletusohvriks!'

32 Siis Jefta läks ammonlaste vastu, et nendega sõdida, ja Issand andis nad tema kätte.

33 Ja ta lõi neid väga suures tapluses Aroerist kuni Minniti teelahkmeni, kahtkümmend linna, ja kuni Aabel-Keramimini; nõnda alandati ammonlased Iisraeli laste ees.

34 Kui Jefta tuli koju Mispasse, vaata, siis tuli ta tütar välja temale vastu trummidega ja ringtantsu tantsides. Ja see oli tema ainus laps, ei olnud tal peale selle poega ega tütart.

35 Aga kui ta teda nägi, siis käristas ta oma riided lõhki ja ütles: 'Oh mu tütar, sa surud mind põlvili! Et sina oled see, kes tõukab mind õnnetusse! Aga ma olen avanud oma suu Issanda poole ega või taganeda.'

36 Aga tütar ütles temale: 'Mu isa! Kui sa oled avanud oma suu Issanda poole, siis talita minuga, nagu sinu suust on välja tulnud, kui nüüd Issand on lasknud sind kätte maksta su vaenlastele ammonlastele!'

37 Siis ta ütles oma isale: 'Lubatagu mulle seda: jäta mind veel kaheks kuuks, et saaksin minna ja käia mägedel ning nutta oma neitsipõlve, mina ja mu sõbrannad!'

38 Ja tema vastas: 'Mine!' ja saatis ta ära kaheks kuuks. Siis ta läks, tema ja ta sõbrannad, ning nuttis mägedel oma neitsipõlve.

39 Aga kahe kuu pärast tuli ta tagasi oma isa juurde ja see talitas temaga oma tõotuse kohaselt, mille ta oli andnud; tema ei saanudki meest tunda. Ja see sai Iisraelis tavaks,

40 et igal aastal, neli päeva aastas, käisid Iisraeli tütred lauluga ülistamas gileadlase Jefta tütart.

  

Exploring the Meaning of Kohtunikud 11      

Napsal(a) Rev. Julian Duckworth

Judges 11: Jephthah’s victory.

This chapter and most of the next are about the judge Jephthah. He was Gilead’s son by a prostitute, so Gilead’s other sons despised him, and drove him out from his homeland. He fled to the land of Tob, where he lived amongst reckless men. When the Ammonites made war against Israel, the elders of Gilead went to the land of Tob to ask if Jephthah would lead their army. At first, Jephthah challenged them, and asked why they would come to him for help after expelling him from their county. However, the elders swore by the Lord that they would accept him as their leader, so he agreed to go with them.

Then Jephthah sent messengers to the king of Ammon, to ask why his people were attacking Gilead. The king said that Israel had taken away their land, but Jephthah recounted to them the history of Israel’s time in the wilderness, specifically pointing out that they not made war with the nations of Canaan. The only exception was the Amorite king Sihon’s attack on Israel, in which the Israelites defended themselves and defeated the Amorites. So, Jephthah explained that Israel had not taken land from the Ammonites. But the people of Ammon did not listen, and prepared for war.

While preparing his army against the people of Ammon, Jephthah made a vow to the Lord: if He would grant Gilead victory, Jephthah would make a burnt offering of the first thing which came out from his house upon his return home. Battle ensued, and the army of Jephthah utterly defeated Ammon.

When Jephthah returned home, his daughter – his only child – came out of the house to greet him with music and dancing. He tore his clothes in despair, and told her about his vow to the Lord. His daughter told him to keep his word, and asked to be left alone for two months to lament her virginity. Then, when the time came, Jephthah carried out his vow to the Lord.

*****

Jephthah’s dealings with both the Ammonites and his own family show that serving the Lord leads us to seek peace, not conflict or war. His account of the Israelites’ struggles showed that his people had only defended themselves against other nations, but had not fanned the flames of war. We are to do the work of making peace in our lives, while upholding and defending what is true (see Swedenborg’s work, Arcana Caelestia 1683).

The people of Ammon stand for knowing what is true, but then corrupting that truth to live a life based in falsities. For example, if we know the Lord regenerates us, and then tell ourselves that we no longer hold any responsibility for our eternal state, we have falsified the truth. This view completely distorts the truth: the Lord regenerates us as we work to live righteously (see Swedenborg’s work, Sacred Scripture 18[3]).

The spiritual meaning of a ‘daughter’ is an affection for spiritual truths and the life they offer. Affection is the offspring of feeling delight in truths; as we develop these affections, we learn to recognize that they come from the Lord, for he is the source of all good things (Arcana Caelestia 3336[2]).

Jephthah’s daughter was his deepest love, his greatest affection. She was a virgin, representing the spiritual qualities of purity and innocence. Her request for two months of solitude can be understood as our need to reflect during any giving to the Lord, to be sure that our intentions are pure, without any selfish expectations (see Swedenborg’s work, Divine Providence 121).

    Studovat vnitřní smysl

Přeložit: