圣经文本

 

Genesis第38章

学习

   

1 Sel ajal läks Juuda ära oma vendade juurest ja siirdus ühe Adullami mehe juurde, kelle nimi oli Hiira.

2 Ja Juuda nägi seal kaananlase, Suua-nimelise mehe tütart, võttis selle ning heitis ta juurde.

3 Ja see jäi lapseootele ning tõi poja ilmale; ja ta pani sellele nimeks Eer.

4 Ja tema jäi taas lapseootele ning tõi poja ilmale; ja ta pani sellele nimeks Oonan.

5 Ja tema tõi veel ühe poja ilmale ja pani sellele nimeks Seela; ta oli Kesibis, kui ta selle ilmale tõi.

6 Ja Juuda võttis Eerile, oma esmasündinule, naise nimega Taamar.

7 Aga Eer, Juuda esmasündinu, oli Issanda silmis paha ja Issand laskis tema surra.

8 Siis Juuda ütles Oonanile: 'Heida oma venna naise juurde, ole temale mehe eest ja soeta oma vennale sugu!'

9 Kuna aga Oonan teadis, et sugu ei pidanud saama temale, siis heites oma venna naise juurde ta hävitas oma seemne maha pillates, et mitte anda sugu oma vennale.

10 Aga see, mis ta tegi, oli Issanda silmis paha ja ta laskis surra ka tema.

11 Siis Juuda ütles oma miniale Taamarile: 'Jää lesena oma isakotta elama, kuni mu poeg Seela on kasvanud suuremaks!' Sest ta mõtles: 'Muidu sureb seegi nagu ta vennad.' Ja Taamar läks ning jäi oma isakotta elama.

12 Mõne aja pärast suri Suua tütar, Juuda naine. Kui Juuda leinaaeg oli möödunud, siis ta läks üles Timnasse oma lammaste niitjate juurde, tema ja ta sõber Hiira, Adullami mees.

13 Ja Taamarile anti teada ning öeldi: 'Vaata, su äi läheb üles Timnasse lambaid niitma.'

14 Siis ta võttis lesepõlve riided seljast ära, varjas ennast looriga ja kattis enese kinni ning istus Eenaimi väravasse, kust tee viib Timnasse, sest ta oli näinud, et Seela oli kasvanud suureks, teda aga ei olnud antud temale naiseks.

15 Kui Juuda teda nägi, siis ta pidas teda hooraks, sest ta oli oma näo kinni katnud.

16 Ja ta pöördus teelt tema poole ning ütles: 'Lase ma heidan su juurde!' Sest ta ei teadnud, et see oli tema minia. Aga too vastas: 'Mis sa mulle annad, kui sa heidad mu juurde?'

17 Ta ütles: 'Ma läkitan sulle karjast ühe sikutalle.' Ja naine vastas: 'Jah, kui sa annad mulle pandi, seniks kui sa läkitad.'

18 Siis ta küsis: 'Mis võiks olla pandiks, mille ma pean sulle andma?' Ja tema vastas: 'Su pitsat ja vöö ja kepp, mis sul käes on.' Ja ta andis need temale ning heitis ta juurde; ja naine jäi temast lapseootele.

19 Siis ta tõusis ja läks ära ning võttis eneselt loori ja pani lesepõlve riided selga.

20 Ja Juuda läkitas oma sõbra, Adullami mehega sikutalle, et võtta pant naise käest; aga see ei leidnud teda.

21 Siis ta küsis meestelt seal paigas, öeldes: 'Kus on see liiderlik naine, kes oli Eenaimi tee ääres?' Aga need vastasid: 'Siin pole liiderlikku naist olnud.'

22 Ja ta tuli tagasi Juuda juurde ning ütles: 'Ma ei leidnud teda. Ja mehedki seal paigas ütlesid: Siin pole liiderlikku naist olnud.'

23 Siis ütles Juuda: 'Pidagu siis enesele, et me ei satuks pilke alla! Vaata, ma läkitasin selle siku, aga sina ei leidnud teda.'

24 Aga kolme kuu pärast teatati Juudale ja öeldi: 'Su minia Taamar on hooranud, ja vaata, ta on hooratööst jäänud ka lapseootele.' Siis ütles Juuda: 'Tooge ta välja, et ta põletataks!'

25 Kui ta välja toodi, siis ta läkitas sõna oma äiale: 'Sellest mehest, kelle omad need on, olen ma lapseootel!' Ja ta ütles: 'Tunnista nüüd, kelle see pitsat ja vöö ja kepp on!'

26 Ja Juuda tundis need ära ning ütles: 'Tema on minust õigem! Sest ma ei ole teda andnud oma pojale Seelale.' Ja ta ei ühtinud enam temaga.

27 Aga sünnitamise ajal, vaata, olid ta ihus kaksikud.

28 Ja kui ta sünnitas, sirutus üks käsi välja; ja aitajanaine võttis ning sidus käe ümber helepunase lõnga, öeldes: 'See tuleb esmalt välja!'

29 Aga kui ta oma käe tagasi tõmbas, vaata, siis tuli välja ta vend. Ja aitajanaine ütles: 'Missuguse lõhe sa küll enesele oled rebestanud!' Ja temale pandi nimeks Perets.

30 Ja pärast tuli välja tema vend, kelle käe ümber oli helepunane lõng; ja temale pandi nimeks Serah.

   

来自斯威登堡的著作

 

Arcana Coelestia#4884

学习本章节

  
/10837  
  

4884. 'And put on the clothes of her widowhood' means intelligence. This is clear from the meaning of 'a widow' as one with whom truth exists without good but who nevertheless desires to be led by good, dealt with above in 4844; and from the meaning of 'clothes' as truths, dealt with in 297, 2576, 4545, 4763. The reason why these taken together mean intelligence is that nothing else than truths constitute intelligence, for those in possession of truths rooted in good possess intelligence. Indeed truths rooted in good enable the human understanding to dwell in the light of heaven, and the light of heaven is intelligence because Divine Truth rooted in Divine Good constitutes it. Also, a further reason why 'putting on the clothes of widowhood' here means intelligence is that 'a widow' in the genuine sense means one with whom truth exists and who desires to be led by good to truth that constitutes intelligence, as also shown above in 4844, and so to intelligence itself.

[2] To enable the implications of all this to be seen a brief explanation is necessary. When a person knows the truth it is not truth constituting intelligence until he is led by good; but when he is led by good it starts to become the truth of intelligence. For truth does not receive its life from itself but from good; and truth receives its life from good when the person lives in conformity with that truth. When he does this, truth injects itself into the intentions of his will, and from these into his actions, and so into the entire person. Truth that is merely known or grasped intellectually by a person remains excluded from his will, and so from his life since the intentions of a person's will constitute his life. But once he is intent on truth it stands at the gateway into his life; and when he is intent on it and therefore practices it, that truth is present within the entire person. Then, when his practice of that truth is frequent its reappearance is attributable not merely to habit but also to an affection for it and so to a free desire to practise it. Let anyone at all consider whether anything can be taken in by a person apart from that which he is intent on putting into practice. That which he merely thinks about but does not actually do, more so that which he thinks about but does not wish to do, is nothing else than something which remains excluded from that person, and is also driven away like a straw by the smallest puff of wind, and is actually blown away in that manner in the next life. From this one can know what faith without works is. These considerations now show what truth constituting intelligence is, namely truth which is rooted in good. Truth is the characteristic feature of the understanding and good that of the will; or what amounts to the same, truth is the substance of doctrine and good that of life.

  
/10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.