圣经文本

 

Genesis第37章

学习

   

1 Aga Jaakob elas maal, kus ta isa oli võõrana elanud, Kaananimaal.

2 Need on Jaakobi suguvõsa lood: Kui Joosep oli seitsmeteistkümneaastane, siis oli ta koos oma vendadega lammaste ja kitsede karjane; tema oli abilisena oma isa naiste Billa ja Silpa poegade juures. Ja Joosep kandis isale ette nende halva kuulsuse.

3 Iisrael armastas Joosepit enam kui kõiki oma poegi, sest ta oli tema vana ea poeg, ja ta tegi temale kirju kuue.

4 Kui ta vennad nägid, et nende isa armastas teda enam kui kõiki tema vendi, siis nad vihkasid teda ega suutnud rääkida temaga sõbralikult.

5 Kord nägi Joosep unenäo ja jutustas selle oma vendadele; seejärel hakkasid need teda veel enam vihkama.

6 Ta nimelt ütles neile: 'Kuulge ometi seda unenägu, mis ma unes nägin!

7 Jah, vaadake, me olime väljal vihke sidumas, ja ennäe, minu vihk tõusis üles ning jäigi püsti seisma. Aga vaata, teie vihud ümbritsesid seda ja kummardasid minu vihu ees.'

8 Siis ta vennad ütlesid temale: 'Kas sina tahad saada meile kuningaks ja hakata meie üle valitsema?' Ja nad vihkasid teda veelgi enam tema unenägude ja kõnede pärast.

9 Ja ta nägi veel teise unenäo, jutustas selle oma vendadele ja ütles: 'Vaata, ma nägin veel ühe unenäo, ja ennäe, päike, kuu ja üksteist tähte kummardasid minu ees.'

10 Aga kui ta seda jutustas oma isale ja vendadele, siis ta isa sõitles teda ning ütles temale: 'Mis unenägu see küll on, mis sa nägid! Kas mina ja su ema ja vennad tõesti peame tulema ja sinu ees maani kummardama?'

11 Ta vennad said temale kadedaks, aga ta isa pidas meeles selle loo.

12 Kord olid ta vennad läinud Sekemisse oma isa karja hoidma.

13 Ja Iisrael ütles Joosepile: 'Eks ole su vennad Sekemis karja hoidmas? Tule, ma läkitan sind nende juurde!' Ja tema vastas: 'Siin ma olen!'

14 Siis ta ütles temale: 'Mine ometi vaatama, kas su vendade käsi käib hästi ja kas kari on korras, ja too mulle sõna!' Ta läkitas teda Hebroni orust ja ta tuli Sekemisse.

15 Ja üks mees kohtas teda, kui ta oli väljal ümber ekslemas. Ja mees küsis temalt, öeldes: 'Mida sa otsid?'

16 Ja tema vastas: 'Ma otsin oma vendi. Ütle mulle ometi, kus nad karja hoiavad?'

17 Ja mees ütles: 'Nad on siit edasi läinud, sest ma kuulsin neid ütlevat: Läki Dotanisse!' Ja Joosep läks järele oma vendadele ning leidis nad Dotanis.

18 Aga nad nägid teda kaugelt ja enne kui ta jõudis nende juurde, võtsid nad õelalt nõuks ta tappa.

19 Nad ütlesid üksteisele: 'Näe, sealt tuleb see unenägude sepitseja!

20 Tulgem nüüd, tapkem ta ära, visakem ta mõnda kaevu ja öelgem, et kuri loom sõi tema ära! Siis saame näha, mis ta unenäod tähendavad!'

21 Kui Ruuben seda kuulis, siis ta tahtis teda nende käest päästa ja ütles: 'Ärgem võtkem temalt hinge!'

22 Ja Ruuben ütles neile: 'Ärge valage verd, visake ta siia kõrbes olevasse kaevu, aga ärge pange oma kätt tema külge!' Sest ta tahtis tema päästa nende käest ja saata tagasi isa juurde.

23 Ja kui Joosep tuli oma vendade juurde, siis kiskusid need Joosepil kuue seljast, kirju kuue, mis tal seljas oli,

24 ning võtsid ja viskasid ta kaevu; aga kaev oli tühi, selles ei olnud vett.

25 Seejärel nad istusid leiba võtma. Ja kui nad oma silmad üles tõstsid ja vaatasid, ennäe, siis tuli ismaeliitide karavan Gileadist. Nende kaamelid kandsid mitmesugust vaiku, palsamit ja lõhnaainest, ja nad olid sellega teel alla Egiptusesse.

26 Ja Juuda ütles oma vendadele: 'Mis kasu sellest on, kui me tapame oma venna ja katame kinni tema vere?

27 Tulge, müüme tema ismaeliitidele, aga meie käed ärgu puudutagu teda, sest ta on meie lihane vend!' Ja ta vennad kuulasid teda.

28 Kui siis Midjani mehed, kaupmehed, mööda läksid, tõmbasid nad Joosepi kaevust välja ja müüsid Joosepi kahekümne hõbetüki eest ismaeliitidele; ja need viisid Joosepi Egiptusesse.

29 Kui Ruuben tuli tagasi kaevu juurde, vaata, siis ei olnud Joosepit enam kaevus. Siis ta käristas oma riided lõhki

30 ja läks tagasi oma vendade juurde ning ütles: 'Poissi ei ole enam! Ja mina, kuhu ma nüüd lähen?'

31 Siis nad võtsid Joosepi kuue ja tapsid ühe siku ning kastsid kuue verre.

32 Ja nad saatsid kirju kuue, tulid oma isa juurde ning ütlesid: 'Selle me leidsime! Tunnista nüüd, kas see on su poja kuub või mitte?'

33 Ja ta tundis selle ära ning ütles: 'See on mu poja kuub! Kuri loom on ta ära söönud, Joosep on tõesti maha murtud!'

34 Ja Jaakob käristas oma riided lõhki, kinnitas kotiriide niuete ümber ja leinas oma poega kaua aega.

35 Kõik ta pojad ja tütred püüdsid teda trööstida, kuid ta ei lasknud ennast trööstida, vaid ütles: 'Ma lähen tõesti leinates oma poja juurde hauda!' Ja tema isa nuttis teda taga.

36 Aga midjanlased müüsid tema Egiptuses Pootifarile, vaarao hoovkondlasele, ta ihukaitse pealikule.

   

来自斯威登堡的著作

 

Arcana Coelestia#4754

学习本章节

  
/10837  
  

4754. 'Because he is our brother, our flesh' means because that which is received from them is accepted. This is clear from the meaning of 'brother' as a blood relationship by virtue of good, dealt with in 3815, and from the meaning of 'flesh' as that which is one's own in both the genuine and the contrary senses, dealt with in 3813, and so means that it was accepted because it was received from those who belonged to the Church, and that it was accepted by these because it was accepted by those in whom simple good was present. For the Ishmaelites represent those in whom simple good is present, while Joseph's brothers represent the Church that adheres to faith separated from charity. Those in whom simple good is present acknowledge that the Lord's Human is Divine and also that the works of charity must be done so that a person may be saved. Adherents to faith separated from charity know this, and therefore they do not in everyone's presence insist emphatically on faith separated from charity; indeed they hardly mention it among those in whom simple good is present. The main reason for this is that they do not dare to express anything contrary to common sense, thereby robbing themselves of position and gain. For if those in whom simple good is present rejected such ideas about faith separated from charity, they would say that these adherents to those ideas were stupid. Those in whom simple good is present know what love is and what the works of love are; but what faith separated from these may be they do not know. Arguments favouring faith rather than works and concerning the distinction drawn between the Lord's Divine and His Human they would call sophisticated ones beyond their grasp. This being so, to get themselves accepted, and because what is received from them is accepted, the adherents to faith alone choose to compromise their position; for if those truths were annihilated it would be no profit to them and would not give them any superiority, 4751.

  
/10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.