圣经文本

 

Genesis第31章

学习

   

1 Aga ta kuulis Laabani poegade kõnelusi, kes ütlesid: 'Jaakob on ära võtnud kõik, mis oli meie isa päralt. Sellest, mis oli meie isa päralt, on ta enesele soetanud kõik selle rikkuse.'

2 Ja Jaakob nägi Laabani palet, ja vaata, see ei olnud enam ta vastu nagu enne.

3 Siis Issand ütles Jaakobile: 'Mine tagasi oma isade maale ja oma sugulaste seltsi. Mina olen sinuga!'

4 Ja Jaakob läkitas sõna ning käskis kutsuda oma karja juurde väljale Raaheli ja Lea

5 ning ütles neile: 'Ma näen teie isa palgest, et ta ei ole enam mu vastu nagu enne. Aga mu isa Jumal oli mu juures.

6 Te ju teate, et ma olen teeninud teie isa kõigest väest.

7 Kuid teie isa narritas mind ja muutis mu palka kümme korda. Jumal aga ei ole lubanud teda mulle kurja teha.

8 Kui ta ütles nõnda: Tähnilised saagu sinule palgaks, siis kõik lambad ja kitsed poegisid tähnilisi. Ja kui ta ütles nõnda: Vöödilised saagu sinule palgaks, siis kõik loomad poegisid vöödilisi.

9 Nõnda võttis Jumal teie isa karja ja andis mulle.

10 Lammaste ja kitsede innaajal tõstsin ma oma silmad üles ja nägin unes, vaata, et isased, kes kargasid emaseid, olid vöödilised, tähnilised ja laigulised.

11 Ja Jumala ingel ütles mulle unes: Jaakob! Ja ma vastasin: Siin ma olen!

12 Siis ta ütles: Tõsta ometi oma silmad üles ja vaata: kõik isased, kes kargavad emaseid, on vöödilised, tähnilised ja laigulised, sest ma olen näinud kõike, mis Laaban sulle teeb!

13 Mina olen Peeteli Jumal, kus sa võidsid samba, kus sa andsid mulle tõotuse. Võta nüüd kätte, lahku siit maalt ja mine tagasi oma sünnimaale!'

14 Siis Raahel ja Lea vastasid ning ütlesid temale: 'Kas meil ongi enam osa või omandit meie isakojas?

15 Eks ta ole pidanud meid võõraks, kuna ta meid müüs ja ise muidugi ka meie hinna ära sõi!

16 Jah, kõik see rikkus, mille Jumal meie isalt ära võttis, on meie ja meie laste oma. Ja nüüd tee kõik, mis Jumal sulle on öelnud!'

17 Ja Jaakob võttis kätte, tõstis oma lapsed ja naised kaamelite selga

18 ja saatis teele kogu oma karja ja kõik oma varanduse, mis ta oli kogunud, oma karjavaranduse, mis ta Mesopotaamias oli soetanud, et minna oma isa Iisaki juurde Kaananimaale.

19 Aga Laaban oli läinud lambaid niitma. Ja Raahel varastas oma isa teeravikujud.

20 Jaakob kasutas süürlase Laabani teadmatust ega andnud temale märku, et ta põgeneb.

21 Nõnda ta siis põgenes koos kõigega, mis tal oli, võttis kätte ja läks üle jõe ning siirdus Gileadi mäestiku poole.

22 Aga kolmandal päeval anti Laabanile teada, et Jaakob oli põgenenud.

23 Tema võttis siis enesega kaasa oma suguvennad ja ajas teda taga seitse päevateekonda ning jõudis Gileadi mäestikus temale järele.

24 Kuid Jumal tuli süürlase Laabani juurde öösel unes ja ütles temale: 'Hoia, et sa Jaakobile ei ütle head ega halba!'

25 Kui Laaban Jaakobile järele jõudis, oli Jaakob mäestikus telgi üles löönud, ja Laabangi suguvendadega lõi telgi üles Gileadi mäestikku.

26 Ja Laaban ütles Jaakobile: 'Mis sa oled teinud? Sa kasutasid mu teadmatust ja viisid ära mu tütred, nagu oleksid nad olnud mõõga abil vangistatud.

27 Miks sa põgenesid salaja ja vargsel viisil ega teatanud mulle, et oleksin saanud sind rõõmsasti ära saata laulude, trummi ja kandlega?

28 Sa ei lasknud mind suudelda oma poegi ja tütreid! Sa oled nüüd talitanud mõistmatult.

29 Mul oleks meelevald teha teile kurja. Aga teie isa Jumal rääkis minuga eile öösel, öeldes: Hoia, et sa Jaakobile ei ütle head ega halba!

30 Nüüd oled sa küll läinud oma teed, sellepärast et sa igatsesid nii väga oma isakoja järele. Aga mispärast sa varastasid mu jumalad?'

31 Ja Jaakob vastas ning ütles Laabanile: 'Sellepärast et ma kartsin. Sest ma mõtlesin, et sa röövid minult oma tütred.

32 See, kelle juurest sa leiad oma jumalad, ärgu jäägu elama! Meie suguvendade ees otsi läbi, mis mul kaasas on, ja võta ära, mis on sinu!' Aga Jaakob ei teadnud, et Raahel oli need varastanud.

33 Ja Laaban läks Jaakobi telki ja Lea telki ja mõlema teenija telki, aga ei leidnud midagi; ja Lea telgist välja tulnud, läks ta Raaheli telki.

34 Kuid Raahel oli võtnud teeravid ja oli pannud need kaameli sadula tasku ning istus ise nende peal. Ja Laaban kompas läbi kogu telgi, aga ei leidnud midagi.

35 Ja Raahel ütles oma isale: 'Ärgu süttigu viha mu isanda silmis, et ma ei saa su ees üles tõusta, sest mul on naiste asjad!' Nõnda ta otsis läbi, aga teeraveid ta ei leidnud.

36 Siis Jaakob vihastus ja riidles Laabaniga. Ja Jaakob kostis ning ütles Laabanile: 'Milles seisneb mu üleastumine? Mis on mu patt, et oled mind nii tulisi jalu taga ajanud?

37 Kuna sa oled läbi otsinud kogu mu kraami, siis missuguse oma koja riista oled sa leidnud? Pane siia minu suguvendade ja oma suguvendade ette, et nad võiksid õigust mõista meie mõlema vahel!

38 Ma olin sinu juures kakskümmend aastat. Su lambad ja kitsed ei heitnud loodet ja jäärasid su karjast ma ei söönud.

39 Murtut ma sulle ei toonud, ma pidin selle hüvitama. Sa nõudsid minult niihästi päeval kui öösel varastatut.

40 Päeval piinas mind palavus ja öösel külm, ja uni põgenes mu silmist.

41 Nüüd ma olen olnud su kojas kakskümmend aastat. Neliteist aastat ma teenisin sind su kahe tütre pärast ja kuus aastat lammaste ja kitsede pärast, ja sa muutsid mu palka kümme korda.

42 Kui minuga ei oleks olnud mu isa Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Kartus, siis oleksid sa mind nüüd tühje käsi ära saatnud. Jumal on näinud mu häda ja mu kätevaeva ja on eile öösel teinud otsuse.'

43 Siis Laaban kostis ja ütles Jaakobile: 'Tütred on minu Tütred ja pojad on minu pojad ja kari on minu kari, ja kõik, mis sa näed, on minu! Aga mida ma saaksin praegu teha oma tütarde heaks või nende poegade heaks, keda nad on ilmale toonud?

44 Aga tule nüüd, tehkem leping, mina ja sina, ja see olgu tunnistajaks minu ja sinu vahel!'

45 Siis Jaakob võttis ühe kivi ja pani sambaks püsti.

46 Ja Jaakob ütles oma suguvendadele: 'Korjake kive!' Ja need võtsid kive ning kuhjasid kivikangru; ja nad sõid seal kivikangru peal.

47 Ja Laaban pani sellele nimeks Jegar-Sahaduuta; Jaakob aga nimetas selle Galeediks.

48 Ja Laaban ütles: 'See kivikangur olgu täna tunnistajaks minu ja sinu vahel!' Seepärast ta pani sellele nimeks Galeed

49 ja Mispa, sest ta ütles: 'Issand valvab minu ja sinu vahel, kui me teineteist enam ei näe.

50 Kui sa kohtled mu tütreid halvasti või võtad mu tütarde kõrvale teisi naisi, ilma et ükski inimene oleks meie juures, vaata, siis on Jumal ometi tunnistajaks minu ja sinu vahel.'

51 Siis ütles Laaban Jaakobile: 'Vaata, see kivikangur, ja vaata, see sammas, mille ma püstitasin enese ja sinu vahele, -

52 see kivikangur olgu tunnistajaks, samuti olgu see sammas tunnistajaks, et mina ei tohi tulla sellest kivikangrust mööda sinu juurde ja et sina ei tohi tulla sellest kivikangrust ja sambast mööda minu juurde kurja tegema!

53 Aabrahami Jumal ja Naahori Jumal, nende vanemate Jumal, see mõistku kohut meie vahel!' Ja Jaakob vandus oma isa Iisaki Kartuse juures.

54 Ja Jaakob ohverdas mäe peal tapaohvri ning kutsus oma suguvennad leiba võtma. Ja nad võtsid leiba ning jäid ööseks mäele.

   

来自斯威登堡的著作

 

Arcana Coelestia#4137

学习本章节

  
/10837  
  

4137. 'For I might have sent you away with gladness and with songs' means the state in which - thinking from the proprium - it had believed itself to be as regards truths. This is clear from the meaning of 'I might have sent you away' as that it would have separated itself in freedom. But the fact that it had not separated itself when in that state is clear from what has been stated already in 4113. From this it is evident that these words were uttered by Laban in the state in which - thinking from the proprium - he had believed himself to be. For when a person's belief is based on his own thought it is not the truth, whereas when it is not based on his own thought but is received from the Lord it is based on the truth. The state referred to at this point is a state as regards truths, and this is meant by 'sending away with gladness and with songs', for gladness and songs have reference to truths.

[2] In the Word the expressions 'gladness' and 'joy' are used in various places, sometimes the two appearing together. But 'gladness' is used when truth or the affection for truth is the subject, and 'joy' when good or the affection for good is, as in Isaiah,

Behold, joy and gladness consist in slaying oxen and killing sheep, eating flesh and drinking wine. Isaiah 22:13.

Here 'joy' has reference to good and 'gladness' to truth. In the same prophet,

There will be an outcry in the streets over [the lack of] wine, all gladness will be made desolate, and the joy of the earth 1 will be banished. Isaiah 24:11.

In the same prophet,

The ransomed of Jehovah will return, and come to Zion with song, and everlasting joy upon their heads; they will obtain joy and gladness, and sorrow and sighing will flee away. Isaiah 35:10; 51:11.

In the same prophet,

Jehovah will comfort Zion. Joy and gladness will be found in her, confession and the voice of song. Isaiah 51:3.

In Jeremiah,

I will make to cease from the cities of Judah and from the streets of Jerusalem the voice of joy and the voice of gladness, the voice of the bridegroom and the voice of the bride, for the land will become a waste. Jeremiah 7:34; 25:10.

In the same prophet,

The voice of joy and the voice of gladness, and the voice of the bridegroom and the voice of the bride, the voice of those that say, Give thanks 2 to Jehovah Zebaoth. Jeremiah 33:11.

In the same prophet,

Joy and exultation have been plucked from Carmel, and from the land of Moab. Jeremiah 48:33

In Joel,

Is not the food cut off before our eyes, gladness and exultation from the house of our God? Joel 1:16.

In Zechariah, The fast will be to the house of Judah one of joy and gladness and good feasts. Zechariah 8:19.

[3] Anyone who does not know that the heavenly marriage, that is, the marriage of good and truth, is present in every detail of the Word might suppose that these two - joy and gladness - are exactly the same as each other and that both are used merely for the sake of greater emphasis, so that one of them is superfluous. But this is not the case, for not even the smallest part of an expression is used which lacks the spiritual sense. In the places that have been quoted, and in others too, 'joy' has reference to good and 'gladness' to truth, see also 3118. The fact that 'songs' also has reference to truths is clear from many places in the Word where songs are mentioned, for example Isaiah 5:1; 24:9; 26:1; 30:29; 42:10; Ezekiel 26:13; Amos 5:23; and elsewhere.

[4] It should be recognized that everything in the Lord's kingdom has reference either to good or to truth, that is, to the things that are aspects of love or to those that are aspects of faith wedded to charity. Those which have reference to good or aspects of love are called celestial, while those which have reference to truth or aspects of faith wedded to charity are called spiritual. Since in every single detail of the Word the Lord's kingdom is the subject and in the highest sense the Lord Himself; and since the Lord's kingdom consists in a marriage of goodness and truth, or the heavenly marriage, and the Lord Himself is the one in whom the Divine marriage exists and from whom the heavenly marriage derives, that marriage is present in every single part of the Word. It stands out in particular in the Prophets where repetitions of one and the same thing occur with merely a change of words. In no case however are those repetitions pointless, for one expression means that which is celestial, that is, which has to do with love or good, and the other that which is spiritual, that is, which has to do with faith wedded to charity, or with truth. These considerations show how the heavenly marriage, that is, the Lord's kingdom, is present in every detail of the Word, and how in the highest sense the Divine marriage itself or the Lord is present there.

脚注:

1. The Latin means all joy, but the Hebrew means the joy of the earth, which Swedenborg has in other places where he quotes this verse.

2. literally, Confess

  
/10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.