圣经文本

 

Genesis第29章

学习

   

1 Ja Jaakob läks teele ning jõudis hommikumaa poegade maale.

2 Ta vaatas, ja ennäe, väljal oli kaev. Ja vaata, sealsamas, selle kõrval, lebas kolm lamba- ja kitsekarja, sest sellest kaevust joodeti karju; kaevu suul aga oli suur kivi.

3 Kui kõik karjad olid kogunenud sinna, siis veeretati kivi kaevu suult, joodeti lambaid ja kitsi ning seati kivi tagasi oma paika kaevu suul.

4 Ja Jaakob küsis neilt: 'Vennad, kust te olete?' Ja nad vastasid: 'Me oleme Haaranist.'

5 Siis ta küsis neilt: 'Kas tunnete Laabanit, Naahori poega?' Ja nad vastasid: 'Tunneme küll!'

6 Ta küsis neilt: 'Kuidas ta käsi käib?' Ja nad vastasid: 'Hästi! Ja näe, sealt tuleb tema tütar Raahel karjaga.'

7 Ta ütles: 'Vaata, päike on alles kõrgel, pole veel aeg karja kokku ajada. Jootke loomi ja minge söötke neid!'

8 Aga nad vastasid: 'Me ei saa, enne kui kõik karjad on koos. Siis veeretatakse kivi kaevu suult ja me saame joota lambaid.'

9 Kui ta alles nendega rääkis, tuli Raahel oma isa karjaga, sest ta oli neid hoidmas.

10 Ja kui Jaakob nägi Raahelit, oma ema venna Laabani tütart, ja oma ema venna Laabani karja, siis Jaakob astus ligi ja veeretas kivi kaevu suult ning jootis oma ema venna Laabani lambaid.

11 Siis Jaakob suudles Raahelit, tõstis häält ja nuttis.

12 Ja Jaakob andis Raahelile teada, et ta on tema isa sugulane ja Rebeka poeg; ja Raahel jooksis ning teatas oma isale.

13 Ja kui Laaban kuulis sõnumit oma õepojast Jaakobist, siis ta jooksis temale vastu, kaelustas ja suudles teda ning viis ta oma kotta; ja ta jutustas Laabanile kõik, mis oli sündinud.

14 Siis ütles Laaban temale: 'Sa oled tõesti minu luu ja liha!' Ja ta jäi tema juurde kuuks ajaks.

15 Ja Laaban ütles Jaakobile: 'Kas sa sellepärast, et oled mu sugulane, peaksid mind teenima ilma palgata? Nimeta mulle oma palk!'

16 Laabanil aga oli kaks tütart; vanema nimi oli Lea ja noorema nimi oli Raahel.

17 Leal olid läiketa silmad, aga Raahel oli jumekas ja ilusa välimusega.

18 Jaakob armastas Raahelit, seepärast ta ütles: 'Ma teenin sind seitse aastat su noorema tütre Raaheli pärast!'

19 Laaban vastas: 'Ma annan ta parem sinule kui mõnele teisele mehele. Jää minu juurde!'

20 Ja Jaakob teenis Raaheli pärast seitse aastat, ja need olid tema silmis nagu üksikud päevad, sellepärast et ta teda armastas.

21 Siis Jaakob ütles Laabanile: 'Anna mu naine mulle kätte, sest aeg on täis, et ma võin minna tema juurde!'

22 Laaban koguski kokku kõik selle paiga mehed ja tegi peo.

23 Aga õhtul ta võttis oma tütre Lea ja viis selle tema juurde; ja Jaakob heitis ta juurde.

24 Ja Laaban andis oma teenija Silpa oma tütrele Leale teenijaks.

25 Jõudis hommik, ja vaata, see oli Lea! Siis ütles Jaakob Laabanile: 'Mis sa mulle oled teinud! Eks ma ole Raaheli pärast sind teeninud? Mispärast sa mind petsid?'

26 Aga Laaban vastas: 'Ei ole meie pool kombeks anda noorem enne vanemat.

27 Pea sellega pulmanädal ära, siis me anname ka teise sulle teenistuse eest, kui sa mind veel teist seitse aastat teenid!'

28 Ja Jaakob tegi nõnda ning pidas sellega pulmanädala ära, siis ta andis oma tütre Raaheli temale naiseks.

29 Ja Laaban andis oma teenija Billa oma tütrele Raahelile teenijaks.

30 Siis Jaakob heitis ka Raaheli juurde, ta armastas ju Raahelit ikkagi rohkem kui Lead; ja ta teenis Laabanit veel teist seitse aastat.

31 Ent kui Issand nägi, et Lea hüljati, siis ta avas tema üsa; Raahel aga oli viljatu.

32 Ja Lea jäi lapseootele ja tõi poja ilmale ning pani temale nimeks Ruuben, sest ta ütles: 'Issand on mu alandust näinud. Küllap mu mees hakkab nüüd mind armastama!'

33 Ja ta jäi taas lapseootele ja tõi poja ilmale ning ütles: 'Issand on kuulnud, et mind hüljati. Seepärast on ta mulle ka selle andnud.' Ja ta pani temale nimeks Siimeon.

34 Ja tema jäi taas lapseootele ja tõi poja ilmale ning ütles: 'Nüüd viimaks mu mees kiindub minusse, sest ma olen temale kolm poega ilmale toonud!' Seepärast pandi sellele nimeks Leevi.

35 Ja tema jäi taas lapseootele ja tõi poja ilmale ning ütles: 'Nüüd ma kiidan Issandat!' Seepärast ta pani temale nimeks Juuda. Siis ta lakkas sünnitamast.

   

来自斯威登堡的著作

 

Arcana Coelestia#3865

学习本章节

  
/10837  
  

3865. 'For now my husband will love me' means that from this state would come the good of truth. This is clear from the meaning of 'will love' as the good coming from this state, for all good is the product of love and is therefore the meaning of 'love' at this point; and from the meaning of 'husband' (vir) as truth, dealt with in 3134. What the good of truth is has been explained frequently already, namely an affection for truth for the sake of life, for life is the good seen within truth by those who are subsequently regenerated. Without life in accordance with truth no truth can ever become joined to good nor consequently can good be made one's own.

[2] This can be seen quite clearly by anyone if he turns his attention to those who lead evil lives and to those who lead good lives. Those who lead evil lives, though instructed in the teachings of the Church during childhood and youth like everybody else, will be found on examination to believe nothing at all about the Lord, about faith in Him, or about the truths of the Church, whereas those who lead good lives will be found in every case to have faith in those truths which they believe to be truths. Those however who teach truths, as Church leaders do, and yet lead evil lives will indeed say that they believe, yet they do not believe in their hearts.

[3] With some a persuasive faith exists which is an imitation of true faith, but that faith is no more than factual knowledge which has been corroborated by them not because it is the truth but because by declaring their allegiance to it they improve their chances of personal position, honour, and gain. That knowledge goes no further than through the ears into the memory, and from the memory passes out on to the lips. It does not enter the heart and from there into a confession of it. From these considerations it is evident that the life is the guide to what kind of acknowledgement of truth exists, that is, to what kind of faith. They also show that faith separated from the good of life declares that no matter how a person lives he can still be saved by grace, and that such faith argues against the teaching that everyone's life remains with him after death.

  
/10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.