¹ Ja Aabraham siirdus sealt Lõunamaale ning asus elama Kaadesi ja Suuri vahele; ta elas Geraris võõrana.

² Ja Aabraham ütles oma naise Saara kohta: 'Ta on minu õde.' Siis Gerari kuningas Abimelek läkitas järele ja võttis Saara.

³ Aga Jumal tuli Abimeleki juurde öösel unes ja ütles temale: 'Vaata, sa pead surema naise pärast, kelle sa enesele võtsid, sest ta on abielunaine!'

⁴ Abimelek aga ei olnud temasse puutunud ja vastas: 'Issand, kas tahad surmata ka õiget rahvast?

⁵ Eks ta öelnud mulle: Ta on minu õde? Ja tema ütles ka ise: Ta on mu vend. Ma tegin seda vaga südame ja süütute kätega.'

⁶ Siis ütles Jumal temale unes: 'Minagi tean, et sa tegid seda vaga südamega ja ma hoidsin sind ka minu vastu pattu tegemast: sellepärast ma ei lasknud sind temasse puutuda.

⁷ Ja nüüd anna mehele naine tagasi, sest ta on prohvet ja ta palvetab sinu pärast, et sa jääksid elama. Aga kui sa tagasi ei anna, siis tea, et sina ja kõik, kes sul on, peate surema!'

⁸ Ja Abimelek tõusis hommikul vara, kutsus kõik oma sulased ning rääkis kõik need sõnad nende kuuldes; ja mehed kartsid väga.

⁹ Siis Abimelek kutsus Aabrahami ja ütles temale: 'Mis sa meile tegid! Millega ma sinu vastu pattu tegin, et sa tõid suure süü minu ja mu kuningriigi peale? Sa oled minuga teinud sündmatuid tegusid!'

¹⁰ Ja Abimelek küsis Aabrahamilt: 'Mida sa mõtlesid seda asja tehes?'

¹¹ Ja Aabraham vastas: 'Mina mõtlesin ainult, et selles paigas ei ole jumalakartust ja mind tapetakse mu naise pärast.

¹² Ja tema ongi tõepoolest mu õde: mu isa tütar, kuigi mitte mu ema tütar; seetõttu ta sai mu naiseks.

¹³ Aga kui Jumal saatis mind isamajast rändama, ütlesin ma temale: Osuta mulle seda armastust, et sa kõigis paigus, kuhu tuleme, minu kohta ütled: Ta on mu vend.'

¹⁴ Siis Abimelek võttis lambaid, kitsi ja veiseid, sulaseid ja teenijaid ja andis Aabrahamile; ja ta andis temale tagasi Saara, ta naise.

¹⁵ Ja Abimelek ütles: 'Vaata, mu maa on lahti sinu ees, ela, kus sulle meeldib!'

¹⁶ Ja Saarale ta ütles: 'Näe, ma annan su vennale tuhat hõbetükki. Vaata, see olgu sulle hüvituseks kõigi ees, kes su juures on. Sa oled kõiges õigeks osutunud.'

¹⁷ Ja Aabraham palus Jumalat ja Jumal tegi terveks Abimeleki, ta naise ja ta teenijad, nõnda et nad said lapsi,

¹⁸ sest Issand oli sulgenud kõvasti kõik emaihud Abimeleki kojas Saara, Aabrahami naise pärast.

¹ Kord läks Diina, Lea tütar, kelle Lea oli Jaakobile ilmale toonud, maa tütreid vaatama.

² Aga maa vürsti hiivlase Hamori poeg Sekem nägi teda, võttis tema, magas ta juures ja naeris ta ära.

³ Kuid ta hing kiindus Diinasse, Jaakobi tütresse, ja ta armastas tütarlast ning rääkis tütarlapsele meelitusi.

⁴ Ja Sekem rääkis oma isa Hamoriga, öeldes: 'Võta see tüdruk mulle naiseks!'

⁵ Jaakob aga sai kuulda, et ta tütar Diina oli ära teotatud. Aga et ta pojad olid tema karjaga väljal, siis Jaakob vaikis, kuni nad koju tulid.

⁶ Ja Hamor, Sekemi isa, läks Jaakobi juurde, et temaga rääkida.

⁷ Jaakobi pojad tulid väljalt, kui nad sellest olid kuulda saanud; mehed olid nördinud ja nende viha süttis väga põlema, et ta Jaakobi tütre juures magades oli Iisraelis teinud häbiteo; sest nõnda ei tohtinud teha.

⁸ Ja Hamor rääkis nendega, öeldes: 'Mu poja Sekemi hing on kiindunud teie tütresse. Andke ta ometi temale naiseks!

⁹ Saage meiega langudeks, andke meile oma tütreid ja võtke enestele meie tütreid,

¹⁰ ja jääge meie juurde elama! Maa on lahti teie ees, elage, rännake ja kodunege siin!'

¹¹ Ja Sekem ütles tema isale ja vendadele: 'Kui ma teie silmis armu leian, siis annan teile, mida te minult nõuate.

¹² Pange mulle peale ükskõik kui palju mõrsjahinda ja kingitusi: ma annan, mida te minult nõuate. Andke ainult tütarlaps mulle naiseks!'

¹³ Siis kostsid Jaakobi pojad Sekemile ja tema isale Hamorile, rääkides aga kavalasti, sellepärast et ta nende õe Diina oli ära teotanud,

¹⁴ ja ütlesid neile: 'Me ei või teha niisugust asja, et anname oma õe mehele, kellel on eesnahk, sest see oleks meile häbiks.

¹⁵ Ainult sel tingimusel oleme teiega nõus, kui saate meie sarnaseiks, lastes kõik oma meesterahvad ümber lõigata.

¹⁶ Siis me anname oma tütreid teile ja võtame teie tütreid enestele, elame üheskoos teiega ja saame üheks rahvaks.

¹⁷ Aga kui te ei võta meid kuulda ega lase endid ümber lõigata, siis võtame oma tütre ja läheme ära.'

¹⁸ Ja nende sõnad olid head Hamori ja Hamori poja Sekemi silmis.

¹⁹ Ja noor mees ei kõhelnud nõnda tegemast, sest ta ihaldas Jaakobi tütart; ja tema oli lugupeetum kui kõik teised ta isakojas.

²⁰ Siis Hamor ja ta poeg Sekem läksid oma linna väravasse ja rääkisid oma linna meestega, öeldes:

²¹ 'Need mehed on rahuarmastajad meie suhtes. Elagu ja rännaku nad siin maal! Sest maa, vaata, laiub ju nende ees igat kätt. Siis võtame enestele naisteks nende tütreid ja anname oma tütreid neile.

²² Aga ainult sel tingimusel on mehed meiega nõus meie juures elama ja saama meiega üheks rahvaks, kui meil kõik meesterahvad ümber lõigatakse, nõnda nagu nemad ise on ümber lõigatud.

²³ Nende karjad ja varandus ja kõik nende veoloomad, eks need saa siis meile. Olgem ainult nendega nõus, siis nad asuvad meie juurde elama!'

²⁴ Ja nad võtsid kuulda Hamorit ja tema poega Sekemit, kõik, kes ta linna väravast läbi käisid; ja kõik meesterahvad lõigati ümber, kõik, kes ta linna väravast läbi käisid.

²⁵ Aga kolmandal päeval, kui nad olid valudes, võtsid kaks Jaakobi poega, Siimeon ja Leevi, Diina vennad, kumbki oma mõõga ja läksid takistamatult linna ja tapsid ära kõik meesterahvad.

²⁶ Nad tapsid mõõgateraga ka Hamori ja tema poja Sekemi, võtsid Sekemi kojast Diina ja läksid ära.

²⁷ Jaakobi pojad tulid haigetele kallale ja riisusid linna, sellepärast et nad nende õe olid ära teotanud.

²⁸ Nad võtsid ära nende lambad ja kitsed, veised ja eeslid ja mis iganes oli linnas või väljal.

²⁹ Nad viisid ära kõik nende varanduse ja kõik nende lapsed ja naised, ja riisusid kõik, mis kodades oli.

³⁰ Aga Jaakob ütles Siimeonile ja Leevile: 'Te saadate mind õnnetusse, sellepärast et te mind olete teinud vihatavaks maa elanike, kaananlaste ja perislaste hulgas! Mul on vähe mehi: kui nad kogunevad mu vastu, siis nad löövad mind ja me hukkume, niihästi mina kui mu pere!'

³¹ Kuid nemad vastasid: 'Kas ta siis tohtis talitada meie õega nagu hooraga?'