圣经文本

 

Genesis第11章

学习

   

1 Kogu maailmas oli aga üks keel ja ühesugused sõnad.

2 Ja sündis, kui nad hommiku poolt teele läksid, et nad Sinearimaal leidsid oru ja jäid sinna elama.

3 Nad ütlesid üksteisele: 'Tehkem nüüd telliskive ja põletagem neid hästi.' Siis olid telliskivid neile ehituskivideks ja maapigi oli sideaineks.

4 Ja nad ütlesid: 'Tulge, ehitagem enestele linn ja torn, mille tipp oleks taevas, ja tehkem enestele nimi, et me ei hajuks üle kogu maailma!'

5 Aga Issand tuli alla vaatama linna ja torni, mida inimlapsed ehitasid.

6 Ja Issand ütles: 'Vaata, rahvas on üks ja neil kõigil on üks keel, ja see on alles nende tegude algus. Nüüd ei ole neil võimatu ükski asi, mida nad kavatsevad teha!

7 Mingem nüüd alla ja segagem seal nende keel, et nad üksteise keelt ei mõistaks!'

8 Ja Issand pillutas nad sealt üle kogu maailma ja nad jätsid linna ehitamata.

9 Seepärast pandi sellele nimeks Paabel, sest seal segas Issand ära kogu maailma keele ja sealt pillutas Issand nad üle kogu maailma.

10 Need olid Seemi järeltulijad: kui Seem oli sada aastat vana, siis sündis temale Arpaksad kaks aastat pärast veeuputust.

11 Ja Seem elas pärast Arpaksadi sündimist viissada aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid.

12 Kui Arpaksad oli elanud kolmkümmend viis aastat, siis sündis temale Selah.

13 Ja Arpaksad elas pärast Selahi sündimist nelisada kolm aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid.

14 Kui Selah oli elanud kolmkümmend aastat, siis sündis temale Eeber.

15 Ja Selah elas pärast Eeberi sündimist nelisada kolm aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid.

16 Kui Eeber oli elanud kolmkümmend neli aastat, siis sündis temale Peleg.

17 Ja Eeber elas pärast Pelegi sündimist nelisada kolmkümmend aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid.

18 Kui Peleg oli elanud kolmkümmend aastat, siis sündis temale Reu.

19 Ja Peleg elas pärast Reu sündimist kakssada üheksa aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid.

20 Kui Reu oli elanud kolmkümmend kaks aastat, siis sündis temale Serug.

21 Ja Reu elas pärast Serugi sündimist kakssada seitse aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid.

22 Kui Serug oli elanud kolmkümmend aastat, siis sündis temale Naahor.

23 Ja Serug elas pärast Naahori sündimist kakssada aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid.

24 Kui Naahor oli elanud kakskümmend üheksa aastat, siis sündis temale Terah.

25 Ja Naahor elas pärast Terahi sündimist sada üheksateist aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid.

26 Kui Terah oli elanud seitsekümmend aastat, siis sündisid temale Aabram, Naahor ja Haaran.

27 Ja need olid Terahi järeltulijad: Terahile sündisid Aabram, Naahor ja Haaran; ja Haaranile sündis Lott.

28 Aga Haaran suri enne kui ta isa Terah oma sünnimaal Kaldea Uuris.

29 Ja Aabram ja Naahor võtsid enestele naised; Aabrami naise nimi oli Saarai ja Naahori naise nimi oli Milka, Haarani tütar; Haaran oli Milka ja Jiska isa.

30 Aga Saarai oli viljatu, temal ei olnud last.

31 Ja Terah võttis oma poja Aabrami ja Haarani poja Loti, oma pojapoja, ja Saarai, oma minia, oma poja Aabrami naise, ja lahkus koos nendega Kaldea Uurist, et minna Kaananimaale; ja nad jõudsid Haaranini ning jäid sinna elama.

32 Ja Terahi elupäevi oli kakssada viis aastat, ja Terah suri Haaranis.

   

来自斯威登堡的著作

 

Arcana Coelestia#1316

学习本章节

  
/10837  
  

1316. 'See, they are one people, and they all have one lip' means that all had the truth of faith and held to the same doctrine. This is clear from the meaning of 'people' as the truth of faith, and from the meaning of 'lip' as doctrine. That 'people' means the truth of faith, that is, those who possess the truth of faith, has been shown already in 1259, and that 'lip' means the doctrine of faith has been shown above at verse 1. The people are called 'one' and their 'lip' one when all have as their end in view the common good of society, the common good of the Church, and the Lord's kingdom. For in that case the end includes within itself the Lord, from whom all people are one. The Lord cannot possibly be present with someone whose end in view is his own good. That which is man's own excludes the Lord; for in so doing it diverts and directs towards itself the common good of society, that of the Church, and indeed the Lord's kingdom, even to making these exist so to speak for its own sake. Thus it takes away from the Lord that which is His and substitutes itself. And when this is the prevailing attitude with a person the same is the case in each one of his thoughts, and indeed in the smallest details of his thoughts. This is the nature of a person's prevailing attitude.

[2] This is not so apparent during a person's lifetime as it is in the next life. His prevailing attitude reveals itself as a certain sphere which is felt by everyone around him, and it is the fact that it emanates from every single thing within him that makes that sphere such as it is. The sphere of someone who in every respect regards himself takes to itself - or as is said in the next life, absorbs - everything which gratifies it, thus takes to itself all the delight of the spirits surrounding him. It also destroys all the freedom they have It is inevitable therefore that such a person should be banished from their company. When however 'the people are one and the lip one', that is, when they have in view the common good of all, one person never takes to himself the joy of another or destroys the freedom of another, but as far as he can he furthers and increases it. This is why heavenly communities are as one, a oneness that is achieved solely by means of mutual love from the Lord. And the same applies to the Church.

  
/10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.