De Bijbel

 

Jeremija 50

Studie

   

1 Sõna, mis Issand kõneles Paabeli kohta, kaldealaste maa kohta prohvet Jeremija läbi:

2 'Teatage rahvaste seas ja kuulutage, tõstke lipp üles; kuulutage, ärge salake, öelge: Paabel vallutatakse, Beel jääb häbisse, Merodak lüüakse puruks! Tema pühakujud jäävad häbisse, tema ebajumalad purustatakse.

3 Sest tema kallale tuleb rahvas põhja poolt: see teeb tema maa jubedaks ja seal ei ela ükski - niihästi inimesed kui loomad põgenevad ja kaovad.

4 Neil päevil ja sel ajal, ütleb Issand, tulevad Iisraeli lapsed, nemad ja Juuda lapsed üheskoos, ja käivad üha nuttes ning otsivad Issandat, oma Jumalat.

5 Nad küsivad teed Siionisse, nende silmnäod on siiapoole: 'Tulgem ja hoidkem Issanda poole igavese lepinguga, mida ei unustata!'

6 Mu rahvas oli nagu kadunud lambad, nende karjased eksitasid neid, juhtisid kõrvale mägedes; nad rändasid mäelt mäele, nad unustasid oma tarad.

7 Kõik, kes neid leidsid, neelasid neid, ja nende vaenlased ütlesid: 'Me ei jää süüdlasteks! Sest nad on pattu teinud Issanda, õiguse eluaseme, ja Issanda, oma vanemate lootuse vastu.'

8 Põgenege Paabelist, minge välja kaldealaste maalt, olge nagu sikud karja ees!

9 Sest vaata, ma äratan ja toon Paabeli kallale hulganisti suuri rahvaid põhjamaalt, kes asuvad rünnakule tema vastu: sealtpoolt ta vallutatakse. Nende nooled on kui vilunud võitlejal - need ei tule tühjalt tagasi.

10 Ja Kaldea rüüstatakse, kõik selle rüüstajad saavad küllaldaselt, ütleb Issand.

11 Ilutsege aga, rõõmutsege aga, mu pärisosa rüüstajad. Jah, kepsutage nagu vasikad aasal ja hirnuge nagu täkud:

12 teie ema jääb suurde häbisse; kes teid on sünnitanud, peab häbenema! Vaata, see on paganate tulevik: kõrb, kuivanud maa ja lagendik.

13 Issanda viha tõttu ei elata seal ja see jääb hoopis tühjaks. Igaüks, kes Paabelist mööda läheb, kohkub ja vilistab kõigi ta nuhtluste pärast.

14 Rivistuge ümber Paabeli, kõik, kes vinnastate ambu! Ambuge teda, ärge säästke nooli, sest ta on pattu teinud Issanda vastu!

15 Tõstke tema ümber võidukisa: 'Ta tõstab käe, ta toed langevad, ta müürid kistakse maha.' Sest see on Issanda kättemaks. Makske temale kätte, talitage temaga, nõnda kuidas tema talitas!

16 Kaotage Paabelist külvaja ja lõikusajal sirbihaaraja! Hävitava mõõga eest pöördub igaüks oma rahva juurde ja igaüks põgeneb oma maale.

17 Iisrael oli eksinud lammas, lõvidest aetud. Esiti sõi teda Assuri kuningas, ja nüüd viimaks näris tema luid Paabeli kuningas Nebukadnetsar.

18 Seepärast ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal, nõnda: Vaata, mina karistan Paabeli kuningat ja tema maad, nõnda nagu ma karistan Assuri kuningat.

19 Ja ma toon Iisraeli tagasi tema enese karjamaale ning ta hakkab hoidma karja Karmelil ja Baasanis, ja ta hing küllastub Efraimi mäestikus ja Gileadis.

20 Neil päevil ja sel ajal, ütleb Issand, otsitakse Iisraeli süüd, aga seda ei ole, ja Juuda patte, aga neid ei leita, sest ma annan andeks neile, keda ma alles jätan.

21 Mine 'Topelttõrksa' maa vastu ja 'Karistuse' elanike kallale! Löö maha ja hävita sootuks nende järelt, ütleb Issand, ja tee kõik, nagu ma sind olen käskinud!

22 Maal on sõjahüüd ja suur häving.

23 Kuidas küll on purustatud ja katki murtud kogu maailma vasar! Kuidas küll Paabel on saanud jubeduseks rahvaste seas!

24 Mina panin sulle püüdepaela ja sind, Paabel, saadi kätte, nõnda et sa ise ei teadnudki. Sind tabati ja võeti kinni, sest sa võitlesid Issanda vastu.

25 Issand avas oma relvakambri ja tõi välja oma sajatuse relvad. Sest Issandal, vägede Issandal, on tööd kaldealaste maal.

26 Tulge kõikjalt temale kallale, avage ta aidad, kuhjake teda viljana hunnikusse ja hävitage ta sootuks, ärgu jäägu talle midagi järele.

27 Lööge maha kõik ta härjavärsid, mingu nad tapale! Häda neile! Sest on tulnud nende päev, nende karistusaeg.

28 Kuulge! Põgenikud ja Paabelimaalt pääsenud jutustavad Siionis Issanda, meie Jumala kättemaksust, kättemaksust tema templi eest.

29 Kutsuge Paabeli kallale kütid, kõik ammuvinnastajad! Lööge leer üles tema ümber, ärgu pääsegu ükski! Tasuge temale ta tegude järgi, talitage temaga, nagu tema on talitanud teiega! Sest ta on olnud ülbe Issanda vastu, Iisraeli Püha vastu.

30 Seepärast langevad ta turgudel tema noored mehed ja sel päeval hukkuvad kõik ta sõjamehed, ütleb Issand.

31 Vaata, ma olen su vastu, sina ülbe, ütleb Issand, vägede Issand, sest on tulnud su päev, aeg, mil ma sind karistan.

32 Siis komistab ülbe ja langeb ega ole, kes ta üles tõstaks; ja ma süütan tema linnades tule ning see põletab kõik ümberringi.

33 Nõnda ütleb vägede Issand: Iisraeli lastele ja Juuda lastele on ühtviisi liiga tehtud; kõik nende vangistajad peavad neid kinni, nad ei taha neid vabastada.

34 Aga nende lunastaja on vägev, vägede Issand on tema nimi. Tema seletab hästi nende riiuasja, et tuua maale rahu, aga Paabeli elanikele rahutust.

35 Mõõk kaldealaste kallale, ütleb Issand, ja Paabeli elanike kallale, tema vürstide ja tarkade kallale.

36 Mõõk ennustajate kallale, et need jääksid narrideks. Mõõk tema kangelaste kallale, et need kohkuksid.

37 Mõõk tema hobuste ja sõjavankrite kallale ja kogu segarahva kallale, kes on tema keskel, et see muutuks naisteks. Mõõk tema varanduste kallale, et need riisutaks.

38 Põud tema vete kallale, et need kuivaksid. Sest see on nikerdatud kujude maa, nad on hullud nende peletiste järele.

39 Seepärast hakkavad seal elama kurjad vaimud ja paharetid ja seal elutsevad jaanalinnud. Seda ei asustata enam iialgi, seal ei elata põlvede jooksul.

40 Otsekui Jumal paiskas segi Soodoma ja Gomorra ja nende naabrid, ütleb Issand, nõnda ei ela seal keegi ega asugi sinna inimlaps.

41 Vaata, rahvas tuleb põhja poolt: suur rahvas ja palju kuningaid hakkab liikuma maa viimastest äärtest.

42 Nad hoiavad käes ambu ja oda, nad on julmad ega tunne halastust; nende kisa on nagu mere kohin ja nad ratsutavad hobuste seljas, nad on varustatud nagu mehed tapluseks sinu vastu, Paabeli tütar.

43 Kui Paabeli kuningas kuuleb neist sõnumit, siis lõtvuvad ta käed; teda valdab ahastus nagu sünnitajat valu.

44 Vaata, otsekui lõvi kargab Jordani padrikust lokkavale karjamaale, nõnda äkitselt ajan ma nad sealt ära, ja selle, kes on valitud, panen ma sinna valitsejaks. Sest kes on minu sarnane? Kes võib mind kutsuda kohtusse? Ja kes on karjane, kes võiks seista minu vastu?

45 Seepärast kuulge Issanda nõu, mida ta on pidanud Paabeli vastu, ja tema mõtteid, mida ta on mõlgutanud kaldealaste maa vastu: tõesti, kõige pisemgi lammas veetakse ära; tõesti, nende karjamaa jääb tühjaks nende eneste pärast.

46 Hüüdest: 'Paabel on vallutatud!' väriseb maa ja rahvaste seas kuuldakse hädakisa.'

   

De Bijbel

 

Nahum 1:2

Studie

       

2 God is jealous, and the LORD revengeth; the LORD revengeth, and is furious; the LORD will take vengeance on his adversaries, and he reserveth wrath for his enemies.

Van Swedenborgs Werken

 

Arcana Coelestia #4255

Bestudeer deze passage

  
/ 10837  
  

4255. 'For with just my staff I passed over this Jordan, and now I have become two camps' means that from having little He now had much. This is clear from the meaning of 'a staff' as power - a word used in reference to truth, and dealt with in 4013, 4015; from the meaning of 'Jordan' as introduction into cognitions of good and truth, dealt with below; and from the meaning of 'two camps' as goods and truths, as above in 4250 - the two camps referred to here consisting of the people, flocks, herds, and camels, which he split into two groups. From this one may see what these words mean in the proximate sense - that when being introduced into cognitions He had only a small amount of truth but subsequently He had many truths and goods; or what amounts to the same, from having little He now had much. From the explanations given up to now it is evident that the subject in the internal sense has been the way in which the Lord made the Human within Him Divine, doing so step by step in keeping with order. So the subject has been His advance into intelligence and wisdom, at length into Divine intelligence and wisdom. This shows what the phrase 'from having little He now had much' is used to mean.

[2] The reason 'the Jordan' means introduction into cognitions of good and truth is that it was a boundary to the land of Canaan. For all the boundaries of that land meant things that are first and last in the Lord's kingdom, and also those that are first and last in the Church, and so those that are first and last in the celestial and spiritual things which constitute the Lord's kingdom and His Church, see 1585, 1866, 4116, 4240. Therefore, being a boundary, 'the Jordan' meant introduction into cognitions of good and truth, for these come first; but when at length a person becomes in himself a Church or the Lord's kingdom they come to be last.

[3] That 'the Jordan' means things that are first and those that are last may be seen from other places in the Word, as in David,

O my God, my soul bows itself down within me; 1 therefore I remember You from the land of Jordan, and the Hermons from the little mountain. Psalms 42:6.

'Remembering from the land of Jordan' stands for doing so from what is last and so from a position of humbleness. In the same author,

Judah became His sanctuary, Israel His dominions. The sea saw and fled; the Jordan turned about backwards. Psalms 114:2-3, 5.

'Judah' stands for the good of celestial love, and 'Israel' for the good of spiritual love, 3654. 'The sea' stands for cognitions of truth, 28, 'the Jordan' stands for cognitions of good which are said 'to turn about backwards' when the good of love gains dominion, for in that case cognitions are viewed from that good, not the good from those cognitions - in accordance with the things that have often been shown already.

[4] In the Book of Judges,

Gilead dwelling at the crossing of the Jordan; and Dan, why will he fear ships? Judges 5:17.

'Gilead' stands for the sensory good or pleasure by means of which a person is first introduced into the path of his regeneration, 4117, 4124. 'Dwelling at the crossing of the Jordan' stands for the things effecting that introduction, and so things that are first and last in the Church and the Lord's kingdom. These introductory things were also represented by 'the Jordan' when the children of Israel entered the land of Canaan, Joshua 3:14-end; 4:1-end; for 'the land of Canaan' represented the Lord's kingdom, 1413, 1437, 1607, 3038, 3481, 3686, 3705.

And the dividing of the Jordan and their passing through on dry ground meant the removal of evils and falsities and the admission into the Lord's kingdom of those who are governed by goods and truths. Similar in meaning is the dividing of the waters of the Jordan by Elijah when he was carried up into heaven, 2 Kings 2:8, and by Elisha when he entered in place of Elijah into the prophetic role, 2 Kings 2:14.

[5] The cure of Naaman's leprosy, effected by his having washed himself seven times in the Jordan according to Elisha's command, 2 Kings 5:1-14, represented baptism, for baptism means introduction into the Church and into the things that belong to the Church, and so into regeneration and the things that belong to regeneration. Not that anyone is regenerated by baptism; rather it is the sign of it, which he should call to mind. And because the things which constitute the Church are meant by baptism, and baptism is meant by 'the Jordan', as mentioned above, it was the Jordan therefore in which people were baptized by John, Matthew 3:6; Mark 1:5. And the Lord too was willing to be baptized in it by John, Matthew 3:13-17; Mark 1:9.

[6] Because 'the Jordan' means things that are first and last in the Lord's kingdom and in the Church - such as the cognitions of good and truth, since these serve to introduce a person into His kingdom and Church - the Jordan is also for that reason referred to as a boundary of the new earth or holy land, in Ezekiel 47:18. The new earth or holy land means the Lord's kingdom and also the new Church which is the Lord's kingdom on earth, see 1733, 1850, 2117, 2118 (end), 3355 (end).

Voetnoten:

1. literally, upon me

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.