¹ Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Issand Jumal oli teinud, ja ta ütles naisele: 'Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?'

² Ja naine vastas maole: 'Me sööme küll rohuaia puude vilja,

³ aga selle puu viljast, mis on keset aeda, on Jumal öelnud: Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!'

⁴ Ja madu ütles naisele: 'Te ei sure, kindlasti mitte,

⁵ aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.'

⁶ Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis ta võttis selle viljast ja sõi ning andis ka oma mehele, ja tema sõi.

⁷ Siis nende mõlema silmad läksid lahti ja nad tundsid endid alasti olevat, ja nad õmblesid viigilehti kokku ning tegid enestele põlled.

⁸ Ja nad kuulsid Issanda Jumala häält, kes rohuaias sinna ja tänna käis, kui päev viluks läks, ja Aadam ja tema naine peitsid endid Issanda Jumala palge eest rohuaia puude keskele.

⁹ Ja Issand Jumal hüüdis Aadamat ning ütles temale: 'Kus sa oled?'

¹⁰ Ja tema vastas: 'Ma kuulsin su häält rohuaias ja kartsin, sest ma olen alasti. Sellepärast ma peitsin enese ära.'

¹¹ Siis ta küsis: 'Kes on sulle teada andnud, et sa alasti oled? Või oled sa söönud puust, millest ma sind keelasin söömast?'

¹² Ja Aadam vastas: 'Naine, kelle sa mulle kaasaks andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin.'

¹³ Ja Issand Jumal küsis naiselt: 'Miks sa seda tegid?' Ja naine vastas: 'Madu pettis mind, ja ma sõin.'

¹⁴ Siis Issand Jumal ütles maole: 'Et sa seda tegid, siis ole sa neetud kõigi koduloomade ja kõigi metsloomade seas! Sa pead roomama oma kõhu peal ja põrmu sööma kogu eluaja!

¹⁵ Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad.'

¹⁶ Naisele ta ütles: 'Sinule ma saadan väga palju valu, kui sa lapseootel oled: sa pead valuga lapsi ilmale tooma! Sa himustad küll oma meest, aga tema valitseb su üle.'

¹⁷ Aga Aadamale ta ütles: 'Et sa kuulasid oma naise sõna ja sõid puust, millest mina olin sind keelanud, öeldes, et sa ei tohi sellest süüa, siis olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast! Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja!

¹⁸ Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid, ja põllutaimed olgu sulle toiduks!

¹⁹ Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!'

²⁰ Ja Aadam pani oma naisele nimeks Eeva, sest ta sai kõigi elavate emaks.

²¹ Ja Issand Jumal tegi Aadamale ja ta naisele nahkriided ning pani neile selga.

²² Ja Issand Jumal ütles: 'Vaata, inimene on saanud nagu üheks meie hulgast, tundes head ja kurja. Aga nüüd, et ta oma kätt ei sirutaks ega võtaks ka elupuust ega sööks ega elaks igavesti!'

²³ Siis saatis Issand Jumal tema Eedeni rohuaiast välja, et ta hariks maad, millest ta oli võetud.

²⁴ Ja ta ajas Aadama välja ja pani hommikupoole Eedeni rohuaeda keerubid ja tuleleegina sähviva mõõga, et need valvaksid elupuu teed.

¹ For all this I laid to my heart, even to explore all this: that the righteous, and the wise, and their works, are in the hand of God; whether it is love or hatred, man doesn't know it; all is before them.

² All things come alike to all. There is one event to the righteous and to the wicked; to the good, to the clean, to the unclean, to him who sacrifices, and to him who doesn't sacrifice. As is the good, so is the sinner; he who takes an oath, as he who fears an oath.

³ This is an evil in all that is done under the sun, that there is one event to all: yes also, the heart of the sons of men is full of evil, and madness is in their heart while they live, and after that they go to the dead.

⁴ For to him who is joined with all the living there is hope; for a living dog is better than a dead lion.

⁵ For the living know that they will die, but the dead don't know anything, neither do they have any more a reward; for the memory of them is forgotten.

⁶ Also their love, their hatred, and their envy has perished long ago; neither have they any more a portion forever in anything that is done under the sun.

⁷ Go your way--eat your bread with joy, and drink your wine with a merry heart; for God has already accepted your works.

⁸ Let your garments be always white, and don't let your head lack oil.

⁹ Live joyfully with the wife whom you love all the days of your life of vanity, which he has given you under the sun, all your days of vanity: for that is your portion in life, and in your labor in which you labor under the sun.

¹⁰ Whatever your hand finds to do, do it with your might; for there is no work, nor device, nor knowledge, nor wisdom, in Sheol, where you are going.