Le texte de la Bible

 

Exodus 14

Étudier

   

1 Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:

2 'Ütle Iisraeli lastele, et nad pöörduksid tagasi ja lööksid leeri üles Pii-Hahiroti kohale, Migdoli ja mere vahele, Baal-Sefoni ette, sellega vastakuti; lööge leer üles mere äärde!

3 Sest vaarao mõtleb, et Iisraeli lapsed ekslevad mööda maad, kõrb peab nad kinni.

4 Mina teen kõvaks vaarao südame ja ta ajab neid taga. Aga mina ilmutan oma au vaarao ja kogu tema sõjaväe arvel, et egiptlased tunneksid, et mina olen Issand.' Ja nad tegid nõnda.

5 Kui Egiptuse kuningale anti teada, et rahvas oli põgenenud, siis vaarao ja ta sulaste süda pöördus rahva vastu, ja nad ütlesid: 'Miks tegime nõnda, et lasksime Iisraeli meid orjamast!'

6 Ja ta laskis rakendada hobused sõjavankrite ette ning võttis oma rahva enesega kaasa.

7 Ta võttis kuussada valitud sõjavankrit ja kõik muud Egiptuse sõjavankrid, ja võitlejaid nende kõigi jaoks.

8 Ja Issand tegi kõvaks vaarao, Egiptuse kuninga südame, ning too ajas taga Iisraeli lapsi; Iisraeli lapsed aga olid välja läinud ülestõstetud käe kaitsel.

9 Ja egiptlased, kõik vaarao hobused, sõjavankrid ja tema ratsanikud ning sõjavägi, ajasid neid taga ning jõudsid neile järele, kui nad olid leeris mere ääres Pii-Hahirotis, Baal-Sefoni kohal.

10 Kui vaarao oli ligidal, siis Iisraeli lapsed tõstsid oma silmad üles, ja vaata, egiptlased olid tulemas neile järele. Siis Iisraeli lapsed kartsid väga ja kisendasid Issanda poole.

11 Ja nad ütlesid Moosesele: 'Kas ei olnud siis Egiptuses haudu, et tõid meid kõrbe surema? Miks tegid meile seda, tuues meid Egiptusest välja?

12 Eks see just olegi, mis me rääkisime sulle Egiptuses, öeldes: Jäta meid rahule, et võiksime teenida egiptlasi! Sest meil on parem egiptlasi teenida kui kõrbes surra.'

13 Aga Mooses vastas rahvale: 'Ärge kartke, püsige paigal, siis te näete Issanda päästet, mille ta täna teile valmistab! Sest egiptlasi, keda te näete täna, ei näe te edaspidi enam iialgi.

14 Issand sõdib teie eest, aga teie vaikige!'

15 Ja Issand ütles Moosesele: 'Miks sa minu poole kisendad? Ütle Iisraeli lastele, et nad läheksid edasi!

16 Sina aga tõsta oma kepp üles, siruta käsi mere kohale ja lõhesta see, et Iisraeli lapsed saaksid minna kuiva mööda läbi mere!

17 Ja mina, vaata, teen siis kõvaks egiptlaste südamed ja nad tulevad teile järele. Aga mina ilmutan oma au vaarao ja kogu ta sõjaväe, ta sõjavankrite ja ratsanike arvel,

18 et egiptlased tunneksid, et mina olen Issand, kui ma ilmutan oma au vaarao, tema sõjavankrite ja ratsanike arvel.'

19 Siis Jumala ingel, kes oli käinud Iisraeli leeri ees, siirdus ning läks nende taha; ja pilvesammas siirdus nende eest ning seisis nende taga,

20 tulles egiptlaste leeri ja Iisraeli leeri vahele; siis oli pilv ühele pime, aga teisele valgustas ööd, ja üks ei pääsenud teisele ligi kogu öö.

21 Siis Mooses sirutas oma käe mere kohale ja Issand laskis mere taanduda tugevast idatuulest kogu öö ning tegi mere kuivaks - vesi lõhenes.

22 Ja Iisraeli lapsed läksid läbi mere kuiva mööda ja vesi oli neil müürina paremal ja vasakul pool.

23 Ja egiptlased ajasid neid taga ning tulid neile järele, kõik vaarao hobused, tema sõjavankrid ja ratsanikud, keset merd.

24 Kui saabus hommikune vahikord, siis Issand vaatas egiptlaste leeri peale tule- ja pilvesambast, ja viis egiptlaste leeri segadusse.

25 Ja ta kiilus kinni nende sõjavankrite rattad ning takistas nende sõitu. Siis ütlesid egiptlased: 'Põgenegem Iisraeli eest, sest Issand sõdib nende poolt egiptlaste vastu!'

26 Aga Issand ütles Moosesele: 'Siruta oma käsi välja mere kohale, et vesi tuleks tagasi egiptlaste, nende sõjavankrite ja ratsanike peale!'

27 Ja Mooses sirutas oma käe välja mere kohale ning koiduajal meri pöördus tagasi oma paika, egiptlased aga põgenesid sellele vastu; ja Issand paiskas egiptlased keset merd.

28 Ja vesi tuli tagasi ning kattis sõjavankrid ja ratsanikud, kogu vaarao sõjaväe, kes oli tulnud neile merre järele; ei jäänud neist üle ühtainsatki.

29 Iisraeli lapsed aga läksid kuiva mööda läbi mere, ja vesi oli neil müürina paremal ja vasakul pool.

30 Nõnda päästis Issand sel päeval Iisraeli egiptlaste käest ja Iisrael nägi egiptlasi surnuina mere rannal.

31 Ja Iisrael nägi seda suurt kätt, mida Issand näitas egiptlastele, ja rahvas kartis Issandat ning nad uskusid Issandat ja Moosest, tema sulast.

   

Le texte de la Bible

 

Numbrid 9:15

Étudier

       

15 Päeval, kui elamu oli püstitatud, kattis elamut tunnistustelgi kohal pilv, aga õhtust hommikuni oli elamu kohal otsekui tulepaistus.

Des oeuvres de Swedenborg

 

Arcana Coelestia #4977

Étudier ce passage

  
/ 10837  
  

4977. 'And he put him in charge over his house' means that this good applied itself to that factual knowledge. This is clear from the meaning of his 'lord', who put him in charge, as good, dealt with above in 4977, and from the meaning of 'putting him in charge over his house' as applying itself to it - to factual knowledge or natural truth. This meaning is evident from what follows, where it says that 'whatever he had he gave into his hand', meaning that all belonging to that good was seemingly subject to the other's power and control. For good is the lord and truth its minister, and when it says that the lord put the minister in charge, that is, that good put truth in charge, the meaning in the internal sense is not that the lordship ceased to rest with that good but that it applied itself to the truth. For in the internal sense one perceives what a thing really is, whereas the sense of the letter presents it in the form of an appearance. The lordship always rests with good, but good applies itself so that truth may be joined to it.

[2] While a person is governed by truth, as happens before he has been regenerated, he knows scarcely anything at all about good. For truth flows in by an external route, or that of the senses, whereas good flows in by an internal route. Before he has been regenerated a person is aware of that which flows in by the external route, but not of that which comes by the internal one. Consequently unless in that state which comes first the lordship seemed to be given to truth, that is, unless good applied itself to it, that truth could never become attached to this good as its own. This is the same factor as has been presented many times before - that truth seemingly occupies the first place, that is, it is so to speak the lord, while a person is being regenerated, but that good plainly occupies the first place and is the lord once he has been regenerated, for which see 3539, 3548, 3556, 3563, 3570, 3576, 3607, 3701, 4925, 4926, 4928, 4930.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.