⁷ Kui ma Mesopotaamiast tulin, suri mul Raahel Kaananimaal, tee peal, kui veel tükk maad oli minna Efratasse. Ja ma matsin tema Efrata tee äärde, see on Petlemma.'

⁵ Minu isa laskis mind vanduda, öeldes: Vaata, ma suren. Mata mind mu hauda, mille ma enesele olen kaevanud Kaananimaal! Ma tahaksin nüüd minna, oma isa matta ja siis tagasi tulla.'

¹⁴ Vaata, mina lähen nüüd kogu maailma teed. Aga teie mõistke kogu südame ja hingega, et ei ole langenud tühja ainsatki sõna kõigist neist headest sõnadest, mis Issand, teie Jumal, teile on rääkinud: kõik on teil täide läinud, ei ole neist ainsatki langenud tühja.