Библията

 

Genesis 31

Проучване

   

1 Aga ta kuulis Laabani poegade kõnelusi, kes ütlesid: 'Jaakob on ära võtnud kõik, mis oli meie isa päralt. Sellest, mis oli meie isa päralt, on ta enesele soetanud kõik selle rikkuse.'

2 Ja Jaakob nägi Laabani palet, ja vaata, see ei olnud enam ta vastu nagu enne.

3 Siis Issand ütles Jaakobile: 'Mine tagasi oma isade maale ja oma sugulaste seltsi. Mina olen sinuga!'

4 Ja Jaakob läkitas sõna ning käskis kutsuda oma karja juurde väljale Raaheli ja Lea

5 ning ütles neile: 'Ma näen teie isa palgest, et ta ei ole enam mu vastu nagu enne. Aga mu isa Jumal oli mu juures.

6 Te ju teate, et ma olen teeninud teie isa kõigest väest.

7 Kuid teie isa narritas mind ja muutis mu palka kümme korda. Jumal aga ei ole lubanud teda mulle kurja teha.

8 Kui ta ütles nõnda: Tähnilised saagu sinule palgaks, siis kõik lambad ja kitsed poegisid tähnilisi. Ja kui ta ütles nõnda: Vöödilised saagu sinule palgaks, siis kõik loomad poegisid vöödilisi.

9 Nõnda võttis Jumal teie isa karja ja andis mulle.

10 Lammaste ja kitsede innaajal tõstsin ma oma silmad üles ja nägin unes, vaata, et isased, kes kargasid emaseid, olid vöödilised, tähnilised ja laigulised.

11 Ja Jumala ingel ütles mulle unes: Jaakob! Ja ma vastasin: Siin ma olen!

12 Siis ta ütles: Tõsta ometi oma silmad üles ja vaata: kõik isased, kes kargavad emaseid, on vöödilised, tähnilised ja laigulised, sest ma olen näinud kõike, mis Laaban sulle teeb!

13 Mina olen Peeteli Jumal, kus sa võidsid samba, kus sa andsid mulle tõotuse. Võta nüüd kätte, lahku siit maalt ja mine tagasi oma sünnimaale!'

14 Siis Raahel ja Lea vastasid ning ütlesid temale: 'Kas meil ongi enam osa või omandit meie isakojas?

15 Eks ta ole pidanud meid võõraks, kuna ta meid müüs ja ise muidugi ka meie hinna ära sõi!

16 Jah, kõik see rikkus, mille Jumal meie isalt ära võttis, on meie ja meie laste oma. Ja nüüd tee kõik, mis Jumal sulle on öelnud!'

17 Ja Jaakob võttis kätte, tõstis oma lapsed ja naised kaamelite selga

18 ja saatis teele kogu oma karja ja kõik oma varanduse, mis ta oli kogunud, oma karjavaranduse, mis ta Mesopotaamias oli soetanud, et minna oma isa Iisaki juurde Kaananimaale.

19 Aga Laaban oli läinud lambaid niitma. Ja Raahel varastas oma isa teeravikujud.

20 Jaakob kasutas süürlase Laabani teadmatust ega andnud temale märku, et ta põgeneb.

21 Nõnda ta siis põgenes koos kõigega, mis tal oli, võttis kätte ja läks üle jõe ning siirdus Gileadi mäestiku poole.

22 Aga kolmandal päeval anti Laabanile teada, et Jaakob oli põgenenud.

23 Tema võttis siis enesega kaasa oma suguvennad ja ajas teda taga seitse päevateekonda ning jõudis Gileadi mäestikus temale järele.

24 Kuid Jumal tuli süürlase Laabani juurde öösel unes ja ütles temale: 'Hoia, et sa Jaakobile ei ütle head ega halba!'

25 Kui Laaban Jaakobile järele jõudis, oli Jaakob mäestikus telgi üles löönud, ja Laabangi suguvendadega lõi telgi üles Gileadi mäestikku.

26 Ja Laaban ütles Jaakobile: 'Mis sa oled teinud? Sa kasutasid mu teadmatust ja viisid ära mu tütred, nagu oleksid nad olnud mõõga abil vangistatud.

27 Miks sa põgenesid salaja ja vargsel viisil ega teatanud mulle, et oleksin saanud sind rõõmsasti ära saata laulude, trummi ja kandlega?

28 Sa ei lasknud mind suudelda oma poegi ja tütreid! Sa oled nüüd talitanud mõistmatult.

29 Mul oleks meelevald teha teile kurja. Aga teie isa Jumal rääkis minuga eile öösel, öeldes: Hoia, et sa Jaakobile ei ütle head ega halba!

30 Nüüd oled sa küll läinud oma teed, sellepärast et sa igatsesid nii väga oma isakoja järele. Aga mispärast sa varastasid mu jumalad?'

31 Ja Jaakob vastas ning ütles Laabanile: 'Sellepärast et ma kartsin. Sest ma mõtlesin, et sa röövid minult oma tütred.

32 See, kelle juurest sa leiad oma jumalad, ärgu jäägu elama! Meie suguvendade ees otsi läbi, mis mul kaasas on, ja võta ära, mis on sinu!' Aga Jaakob ei teadnud, et Raahel oli need varastanud.

33 Ja Laaban läks Jaakobi telki ja Lea telki ja mõlema teenija telki, aga ei leidnud midagi; ja Lea telgist välja tulnud, läks ta Raaheli telki.

34 Kuid Raahel oli võtnud teeravid ja oli pannud need kaameli sadula tasku ning istus ise nende peal. Ja Laaban kompas läbi kogu telgi, aga ei leidnud midagi.

35 Ja Raahel ütles oma isale: 'Ärgu süttigu viha mu isanda silmis, et ma ei saa su ees üles tõusta, sest mul on naiste asjad!' Nõnda ta otsis läbi, aga teeraveid ta ei leidnud.

36 Siis Jaakob vihastus ja riidles Laabaniga. Ja Jaakob kostis ning ütles Laabanile: 'Milles seisneb mu üleastumine? Mis on mu patt, et oled mind nii tulisi jalu taga ajanud?

37 Kuna sa oled läbi otsinud kogu mu kraami, siis missuguse oma koja riista oled sa leidnud? Pane siia minu suguvendade ja oma suguvendade ette, et nad võiksid õigust mõista meie mõlema vahel!

38 Ma olin sinu juures kakskümmend aastat. Su lambad ja kitsed ei heitnud loodet ja jäärasid su karjast ma ei söönud.

39 Murtut ma sulle ei toonud, ma pidin selle hüvitama. Sa nõudsid minult niihästi päeval kui öösel varastatut.

40 Päeval piinas mind palavus ja öösel külm, ja uni põgenes mu silmist.

41 Nüüd ma olen olnud su kojas kakskümmend aastat. Neliteist aastat ma teenisin sind su kahe tütre pärast ja kuus aastat lammaste ja kitsede pärast, ja sa muutsid mu palka kümme korda.

42 Kui minuga ei oleks olnud mu isa Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Kartus, siis oleksid sa mind nüüd tühje käsi ära saatnud. Jumal on näinud mu häda ja mu kätevaeva ja on eile öösel teinud otsuse.'

43 Siis Laaban kostis ja ütles Jaakobile: 'Tütred on minu Tütred ja pojad on minu pojad ja kari on minu kari, ja kõik, mis sa näed, on minu! Aga mida ma saaksin praegu teha oma tütarde heaks või nende poegade heaks, keda nad on ilmale toonud?

44 Aga tule nüüd, tehkem leping, mina ja sina, ja see olgu tunnistajaks minu ja sinu vahel!'

45 Siis Jaakob võttis ühe kivi ja pani sambaks püsti.

46 Ja Jaakob ütles oma suguvendadele: 'Korjake kive!' Ja need võtsid kive ning kuhjasid kivikangru; ja nad sõid seal kivikangru peal.

47 Ja Laaban pani sellele nimeks Jegar-Sahaduuta; Jaakob aga nimetas selle Galeediks.

48 Ja Laaban ütles: 'See kivikangur olgu täna tunnistajaks minu ja sinu vahel!' Seepärast ta pani sellele nimeks Galeed

49 ja Mispa, sest ta ütles: 'Issand valvab minu ja sinu vahel, kui me teineteist enam ei näe.

50 Kui sa kohtled mu tütreid halvasti või võtad mu tütarde kõrvale teisi naisi, ilma et ükski inimene oleks meie juures, vaata, siis on Jumal ometi tunnistajaks minu ja sinu vahel.'

51 Siis ütles Laaban Jaakobile: 'Vaata, see kivikangur, ja vaata, see sammas, mille ma püstitasin enese ja sinu vahele, -

52 see kivikangur olgu tunnistajaks, samuti olgu see sammas tunnistajaks, et mina ei tohi tulla sellest kivikangrust mööda sinu juurde ja et sina ei tohi tulla sellest kivikangrust ja sambast mööda minu juurde kurja tegema!

53 Aabrahami Jumal ja Naahori Jumal, nende vanemate Jumal, see mõistku kohut meie vahel!' Ja Jaakob vandus oma isa Iisaki Kartuse juures.

54 Ja Jaakob ohverdas mäe peal tapaohvri ning kutsus oma suguvennad leiba võtma. Ja nad võtsid leiba ning jäid ööseks mäele.

   

От "Съчиненията на Сведенборг

 

Arcana Coelestia #4178

Проучете този пасаж

  
/ 10837  
  

4178. 'And six years for your flock' means the purpose of which was that He might acquire good after that. This is clear from the meaning of 'six' as conflict and labour, dealt with in 720, 737, 900, in this case that which remained after conflict and labour, and so that which came after; and from the meaning of 'flock' as good, dealt with in 343, 2566, 3518.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.

От "Съчиненията на Сведенборг

 

Arcana Coelestia #3518

Проучете този пасаж

  
/ 10837  
  

3518. 'Go now to the flock' means to homeborn natural good that has not been joined to the Divine Rational. This is clear from the meaning of 'the flock' as good, dealt with in 343, 415, 1565, here natural good since the words are addressed to Jacob. Indeed homeborn good is meant since it was homebred, whereas the field from which Esau, who means the good of the natural, 3500, 3508, was to obtain his venison, means good that was not homeborn. In other places in the Word 'the flock' is used to refer to the good of the rational; but in such cases 'the herd' is used to refer to the good of the natural, see 2566. homeborn natural good is the good which a person possesses from his parents or is the good that he is born with, which is quite distinct and separate from the good of the natural which flows in from the Lord. What natural good is, and its essential nature, see 3470, 3471. To distinguish one from the other therefore, the first good is called the good of the natural, but the second natural good. What is more, everyone receives homeborn good both from father and from mother; and these are distinct from each other. Good received from the father is interior, that from the mother exterior. In the Lord's case these two forms of good were quite distinct and separate, for the Good which He had from the Father was Divine, whereas that which He had from the mother was polluted with hereditary evil. That Good within the Natural which the Lord had from the Father was His very own since it was His life itself; and this Good is represented by 'Esau'. But the natural good which the Lord possessed from the mother, being polluted with hereditary evil, was by its very nature evil; and it is this good that is meant by the description 'homeborn good'. Yet in spite of being thus polluted, homeborn good was nevertheless of service in the reformation of the natural. But once it had rendered its service it was cast away.

[2] With everyone who is being regenerated something similar takes place. The good which a person receives from the Lord as a new Father is interior, but the good he possesses from parents is exterior. The good which he receives from the Lord is called spiritual good, whereas that which he possesses from parents is called natural good. The latter good - that which he possesses from parents - is of service first of all in the reformation of him, for it is through that good, serving as joy and delight, that facts, and after that cognitions of truth, are brought in. But once it has served as the means to effect that purpose it is separated, and spiritual good comes to the fore and manifests itself. This becomes clear from much experience, merely for example from the fact that when a child first starts to learn he is moved by a desire for knowing, not initially on account of any end in view that is seen by himself but because of some innate joy and delight and because of other incentives. Later on, as he grows up, he is moved by a desire for knowing on account of some end he has in view - excelling others, that is, his rivals. Later still he is so moved on account of some worldly end. But when about to be regenerated his desire for knowing stems from the delight and pleasantness of truth, and when undergoing regeneration, which takes place in adult years, from a love of truth, and later on from a love of good. The ends in view which had existed previously, and their delights, are now separated little by little, to be replaced by interior good which comes from the Lord and manifests itself in his affection. From this it is evident that previous delights, which seemed in outward appearance to be forms of good, have served as means. Consecutive series of means such as these occur unceasingly.

[3] Such series may be compared to a tree, which at the initial stage or the start of spring decks its branches with leaves, and after that as that stage or spring advances it adorns them with blossom. Then, around summertime, it produces the elementary signs of its fruit, which go on to develop into the fruit itself; and at length within the fruit it produces seeds, in which are contained new trees like itself - potentially a whole garden, which becomes a reality if those seeds are planted. Such are the comparisons existing in the natural world. They are also representatives, for the whole natural order is a theatre representative of the Lord's kingdom in heaven, and therefore of the Lord's kingdom on earth, which is the Church, and consequently of the Lord's kingdom with every regenerate person. From all this it is evident how natural or homeborn good, despite being a merely external and indeed worldly delight, may be of service as the means for producing the good of the natural which may join itself to the good of the rational and so become regenerate or spiritual good, that is, good which comes from the Lord. These are the things which are represented and meant in this chapter by Esau and Jacob.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.