A Bíblia

 

Genesis 24

Estude

   

1 Kui Aabraham oli vana ja elatanud ning Issand oli Aabrahami kõigiti õnnistanud,

2 siis ütles Aabraham vanimale sulasele oma peres, kes valitses kõige üle, mis tal oli: 'Pane nüüd oma käsi mu puusa alla!

3 Mina vannutan sind Issanda, taeva Jumala ja maa Jumala juures, et sa mu pojale ei võta naist kaananlaste tütreist, kelle keskel ma elan,

4 vaid et sa lähed minu maale ja mu sugulaste juurde ning võtad sealt naise mu pojale Iisakile!'

5 Aga sulane ütles temale: 'Võib-olla naine ei taha mulle järgneda siia maale. Kas ma siis tõesti pean su poja viima tagasi maale, kust sa oled ära tulnud?'

6 Siis ütles Aabraham temale: 'Hoia, et sa ei vii mu poega sinna tagasi!

7 Issand, taeva Jumal, kes minu võttis mu isakojast ja mu sünnimaalt ja kes mulle rääkis ning vandus, öeldes: Sinu soole ma annan selle maa! - tema ise läkitab oma ingli sinu ees, et saaksid sealt mu pojale naise võtta.

8 Aga kui naine ei taha sulle järgneda, siis oled sa sellest mu vandest vaba. Ainult ära vii mu poega sinna tagasi!'

9 Siis sulane pani käe oma isanda Aabrahami puusa alla ja vandus temale selle kõne kohaselt.

10 Ja sulane võttis oma isanda kaamelitest kümme kaamelit ning läks, ja tal oli oma isandalt kaasas kõiksugu kalleid asju; ta võttis kätte ja läks Mesopotaamiasse Naahori linna.

11 Seal laskis ta õhtul kaamelid põlvili heita väljaspool linna veekaevu juures sel ajal, kui veeviijad välja tulid,

12 ning ütles: 'Issand, minu isanda Aabrahami Jumal, lase ometi see mul täna korda minna ja tee head mu isandale Aabrahamile!

13 Vaata, ma seisan veeallika juures ja linnaelanike tütred tulevad vett viima.

14 Sündigu siis, et tütarlaps, kellele ma ütlen: Kalluta oma kruusi, et ma saaksin juua! ja kes vastab: Joo, ja ma joodan ka su kaameleid! - on see, kelle sa oled määranud oma sulasele Iisakile. Sellest ma siis tean, et sa mu isandale oled head teinud.'

15 Ja veel enne kui ta rääkimise oli lõpetanud, vaata, siis tuli välja Rebeka, kes oli sündinud Betuelile, Aabrahami venna Naahori naise Milka pojale; ja tal oli kruus õlal.

16 Ja tütarlaps oli väga ilusa välimusega, alles neitsi ja mehe poolt puutumata. Ta läks alla allika juurde, täitis kruusi ja tuli üles.

17 Siis jooksis sulane temale vastu ning ütles: 'Anna mulle oma kruusist pisut vett rüübata!'

18 Tema vastas: 'Joo, mu isand!' Ja ta tõstis kähku kruusi alla oma käele ning andis temale juua.

19 Ja olles temale juua andnud, ütles ta: 'Ma ammutan ka su kaamelitele, kuni needki on joonud.'

20 Ja ta tühjendas kähku oma kruusi künasse ning jooksis jälle kaevule vett ammutama ja ammutas kõigile ta kaamelitele.

21 Mees aga silmitses teda vaikides, et mõista, kas Issand oli ta teekonna lasknud korda minna või mitte.

22 Ja kui kaamelid olid joonud, võttis mees kuldrõnga, pooleseeklilise, ja kaks käevõru ta käte jaoks, kümme kuldseeklit väärt,

23 ning küsis: 'Kelle tütar sa oled? Ütle ometi mulle! On su isa kojas meile ööbimispaika?'

24 Ja ta vastas temale: 'Mina olen Betueli, Naahori ja Milka poja tütar.'

25 Ta ütles temale veel: 'Niihästi õlgi kui muud loomasööta on meil küllalt, ööbimispaikki on olemas.'

26 Siis mees kummardas ja heitis Issanda ette

27 ning ütles: 'Kiidetud olgu Issand, mu isanda Aabrahami Jumal, kes mu isandale ei ole keelanud oma heldust ja tõde! Issand on mind teekonnal juhtinud mu isanda vendade kotta!'

28 Aga tütarlaps jooksis ning teatas oma ema perele, mis oli sündinud.

29 Ja Rebekal oli vend, Laaban nimi; ja Laaban jooksis välja, mehe juurde allikale.

30 Sest kui ta nägi rõngast ja käevõrusid oma õe kätel, ja kui ta oli kuulnud oma õe Rebeka sõnu, kes ütles: 'Nõnda rääkis mulle see mees,' - siis ta läks selle mehe juurde, ja ennäe, see seisis kaamelite juures allikal.

31 Ja ta ütles: 'Tule sisse, Issanda õnnistatu! Miks sa väljas seisad? Ma olen korda seadnud koja ja kaamelite paiga.'

32 Mees tuli siis kotta ja Laaban päästis kaamelid lahti, andis õlgi ja toitu kaamelitele ning tõi vett tema ja temaga kaasas olevate meeste jalgade pesemiseks.

33 Siis pandi temale rooga ette. Aga ta ütles: 'Ma ei söö enne, kui ma oma asja olen rääkinud.' Ja talle vastati: 'Räägi!'

34 Siis ta ütles: 'Mina olen Aabrahami sulane.

35 Issand on mu isandat väga õnnistanud, nõnda et ta on jõukaks saanud: ta on temale andnud lambaid, kitsi ja veiseid, hõbedat ja kulda, sulaseid ja teenijaid, kaameleid ja eesleid.

36 Ja Saara, mu isanda naine, on vanas eas mu isandale poja ilmale toonud, ja sellele on ta andnud kõik, mis tal on.

37 Ja mu isand vannutas mind, öeldes: Sa ei tohi võtta mu pojale naist kaananlaste tütarde seast, kelle maal ma elan,

38 vaid sa pead minema mu isakotta ja mu suguvõsa juurde ning sealt võtma naise mu pojale!

39 Aga mina ütlesin oma isandale: Võib-olla naine ei tule minuga?

40 Siis ta vastas mulle: Issand, kelle palge ees ma olen käinud, läkitab oma ingli sinuga ja laseb su teekonna korda minna, et saad mu pojale naise võtta minu suguvõsast ja minu isakojast.

41 Mu vandest sa vabaned sel juhul, kui sa tuled mu suguvõsa juurde, aga nemad ei anna sulle, siis oled mu vandest vaba.

42 Ma jõudsin täna allika juurde ja ütlesin: Issand, mu isanda Aabrahami Jumal, kui sa nüüd tahad korda saata mu teekonna, mida ma käin,

43 siis vaata, ma seisan veeallika juures. Kui üks neitsi tuleb vett viima ja ma temale ütlen: Anna mulle oma kruusist pisut vett juua!

44 ja kui tema mulle vastab: Joo ise, ja ma ammutan ka su kaamelitele!, siis on tema see naine, kelle Issand on määranud mu isanda pojale.

45 Veel enne kui olin kõneluse iseenesega lõpetanud, vaata, siis tuli Rebeka, kruus õlal, ja läks alla allika juurde ning ammutas vett. Ja ma ütlesin temale: Anna mulle juua!

46 Siis ta tõstis kähku kruusi õlalt alla ning ütles: Joo, ja ma joodan ka su kaameleid! Ja mina jõin ning tema jootis mu kaameleid.

47 Ja ma küsisin temalt ning ütlesin: Kelle tütar sa oled? Ja tema vastas: Betueli, Naahori ja Milka poja tütar. Siis ma panin temale rõnga ninasse ja käevõrud kätele,

48 kummardasin ning heitsin Issanda ette ja kiitsin Issandat, oma isanda Aabrahami Jumalat, kes mind oli juhatanud õigele teele, et saaksin võtta oma isanda vennatütre ta pojale.

49 Ja kui te nüüd tahate osutada heldust ja truudust mu isandale, siis öelge mulle. Aga kui mitte, öelge sedagi mulle, ja ma pöördun siis kas paremat või vasakut kätt!'

50 Seepeale vastasid Laaban ja Betuel ning ütlesid: 'Issandalt on see asi alguse saanud. Me ei või sulle sõnagi lausuda, ei halba ega head.

51 Vaata, Rebeka on su ees, võta tema ja mine! Saagu ta naiseks su isanda pojale, nõnda nagu Issand on öelnud!'

52 Kui Aabrahami sulane kuulis nende sõnu, siis ta kummardas maani Issanda ees.

53 Ja sulane võttis välja hõbe- ja kuldriistad ja riided ning andis Rebekale; ka tema vennale ja emale andis ta kalleid asju.

54 Siis nad sõid ja jõid, tema ja mehed, kes koos temaga olid, ja nad ööbisid seal. Aga hommikul, kui nad olid tõusnud, ütles ta: 'Saatke mind nüüd mu isanda juurde!'

55 Aga tütarlapse vend ja ema vastasid: 'Jäägu tütarlaps veel mõneks ajaks, kas või kümneks päevakski meie juurde. Siis sa võid minna.'

56 Kuid tema ütles neile: 'Ärge mind viivitage, sest Issand on lasknud mu teekonna korda minna. Saatke mind teele, et saaksin minna oma isanda juurde!'

57 Siis nad ütlesid: 'Me kutsume tütarlapse ja küsime tema suust.'

58 Ja nad kutsusid Rebeka ning küsisid temalt: 'Kas tahad minna koos selle mehega?' Ja ta vastas: 'Ma lähen!'

59 Siis nad saatsid ära oma õe Rebeka ja tema imetaja, ja Aabrahami sulase ja tema mehed.

60 Ja nad õnnistasid Rebekat ning ütlesid temale: 'Õeke, sinust tulgu tuhat korda kümme tuhat, ja sinu sugu vallutagu oma vihameeste väravad!'

61 Siis Rebeka ja tema tüdrukud tõusid, istusid kaamelite selga ning järgnesid mehele. Nõnda võttis sulane Rebeka ja läks.

62 Iisak aga oli tulemas Lahhai-Roi kaevu poolt, sest ta elas Lõunamaal.

63 Ja Iisak oli vastu õhtut läinud väljale mõtisklema; ja kui ta oma silmad üles tõstis ja vaatas, ennäe, siis tulid kaamelid.

64 Kui Rebeka oma silmad üles tõstis ja nägi Iisakit, siis ta laskus kaameli seljast

65 ning küsis sulaselt: 'Kes on see mees, kes meile väljal vastu tuleb?' Ja sulane vastas: 'See on mu isand!' Siis Rebeka võttis loori ja kattis ennast.

66 Ja sulane jutustas Iisakile kõigest, mis ta oli teinud.

67 Ja Iisak viis Rebeka oma ema Saara telki; ja ta võttis Rebeka, see sai tema naiseks ja ta armastas teda. Nõnda leidis Iisak troosti pärast oma ema surma.

   

Das Obras de Swedenborg

 

Arcana Coelestia # 3033

Estudar Esta Passagem

  
/ 10837  
  

3033. 'Beware that you do not take my son back there' means that it could not possibly be joined to that affection. This is clear from what has been stated just above in 3031, where the meaning in the internal sense of taking his son back to the land from which Abraham came is explained. The fact that an affection which is incompatible with truth cannot be joined to the good of the Rational may be seen from what has been stated already about good and truth when joined together, or what amounts to the same, about the heavenly marriage, 2173, 2507, 2727-2759. The fact that the ancients therefore established a marriage between the affection for good and the affection for truth, see 1904; and also that falsity cannot possibly be joined to good, nor truth to evil, since they are by nature complete opposites, 2388, 2429, 2531; and that good is introduced into the cognitions of truth as its recipient vessels, and in this way conjunction is effected, 1469, 1496, 1832, 1900, 1950, 2063, 2189, 2261, 2269, 2428, 2434, 2697.

[2] It is not possible for falsity to be joined to good, nor truth to evil, but only falsity to evil and truth to good. This I have been allowed to perceive from actual observation; and I have perceived that the following is the truth of the matter: Whenever anyone who possesses the affection for good, that is, who wills good from the heart, gives any thought to what he ought to will and do, his will for good in that case flows into his thought about it and there attaches itself to and places itself within the cognitions present there as its recipient vessels. And by means of that joining together his will for good impels him to think, will, and act in the way he does. It is so to speak an ingrafting of good in truths or in cognitions of truth. But it is different with someone who has no affection for good, only for evil, that is, someone who wills what is evil - such as one who supposes that everything is good which benefits him personally, making him important and rich, and so enhancing his own position and wealth; and such is his end in view. Whenever that person gives any thought to what he ought to will and do, his will in like manner flows into his thought. There it activates the cognitions which resemble truth, and so impels him to think, will and act. In this case cognitions are used in a wrong way by him and he supposes that he can use certain general ideas which he has absorbed from the literal sense of the Word or from some other source of knowledge in any way he thinks. So it is evil that is coupled to falsity; for truth present there is deprived completely of all that makes it essentially the truth.

[3] In the next life, no matter how much better informed than others they seemed to be during their lifetime, such spirits are more stupid than others. To the extent they are convinced that they possess the truth they bring thick darkness to others. Such spirits as these were once present with me for quite some time, but they were insensitive to any affection for good deriving from truth, no matter how many truths which they had known during their lifetime were called to mind, for evil resided with them to which truths could not be joined. Nor are these spirits able to remain in the company of spirits who are good, but if any natural good at all resides with them they undergo vastation even to the point of not knowing any truth at all, and then some truth is introduced into the good that remains, insofar as the tiny amount of good remaining is capable of receiving it. Those however with whom an affection for good from the heart has been present are receptive of all truth, depending on the extent and character of the good that existed with them.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.

Das Obras de Swedenborg

 

Arcana Coelestia # 1950

Estudar Esta Passagem

  
/ 10837  
  

1950. 'His hand will be against all' means that it will fight against those things that are not true, and 'the hand of all against him' means that falsities will fight back. This is clear from the fact that 'Ishmael', as has been stated, means rational truth separated from good; and when it is said, referring to this truth, that 'his hand will be against all and the hand of all against him', it is clear that such is the meaning of these words. It has been shown above that 'Abram' represents the Lord's Internal Man, or what amounts to the same, His Divine Celestial and Spiritual; 'Isaac' the Lord's Interior Man, or His Divine Rational; and 'Jacob' the Lord's Exterior Man, or His Divine Natural. Described here is the nature of the rational if it were not united to the Internal Man, or Divine Celestial and Spiritual. Because the rational derived its nature from the life belonging to the affection for knowledge, that is, from Hagar, Sarai's Egyptian servant-girl, and because that life belonged to the external man and possessed a heredity from the Lord's mother which had to be fought against and cast out, the nature of the rational if devoid of rational good is therefore described. But after the Lord had humbled, or afflicted and subdued, that heredity by means of conflicts brought about by temptations, and by victories, and He had with Divine good brought life to the Rational itself, the latter at that point became Isaac, that is, it is represented by Isaac, after Ishmael has been cast out of the house together with Hagar his mother.

[2] The whole of the genuine rational consists of good and truth, that is, of what is celestial and what is spiritual. Good or what is celestial is its actual soul or life, truth or what is spiritual is that which draws its life from that good. A rational devoid of life received from celestial good is as is described here, that is to say, it fights with all, and all fight with it. Rational good never fights, no matter how much it is assailed, because it is gentle and mild, long-suffering and yielding, for its nature is that of love and mercy. But although it does not fight, it nevertheless conquers all. It does not ever think of combat, nor does it glory in victory. It is of this nature because it is Divine and is of itself immune from harm; for no evil can assail good, indeed it cannot even remain in the sphere where good is. Just as soon as it approaches, evil retreats of itself and falls back; for evil is of hell, while good is of heaven. Much the same is the case with that which is celestial-spiritual, that is, with truth from a celestial origin, or truth that derives from good, for such truth is truth formed from good - insomuch that one may call it the form of good.

[3] But truth separated from good, which is represented here by Ishmael and is described in this verse, is altogether different, for it is like a wild ass, fighting with all and all with it. Indeed it hardly does anything else than think about and long for conflict. Its general delight or ruling affection is conquest, and when it conquers, it glories in victory. This is why it is described as a wild ass, that is, as a mule living in the wilderness or an ass in the wild, that is unable to live with others. A life such as this is what the life of truth devoid of good is like, and indeed what the life of faith devoid of charity is like. When therefore a person is being regenerated the regeneration is achieved, it is true, by means of the truth of faith, yet it is being achieved at the same time by means of the life of charity which the Lord instills in proportion to the increases in the truths of faith.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.