De Bijbel

 

Numbrid 21

Studie

   

1 Kui Aradi kuningas, kaananlane, kes elas Lõunamaal, kuulis, et Iisrael tuli Atarimi teed mööda, siis ta sõdis Iisraeli vastu ja võttis neilt vange.

2 Siis Iisrael andis Issandale tõotuse, öeldes: 'Kui sa tõesti annad selle rahva minu kätte, siis ma hävitan nende linnad sootuks.'

3 Ja Issand kuulis Iisraeli häält ja loovutas kaananlased ning nad hävitasid need ja nende linnad sootuks. Ja sellele paigale pandi nimeks Horma.

4 Hoori mäe juurest läksid nad ära Kõrkjamere teed mööda, et minna ümber Edomimaa; aga rahvas tüdines teekonnal.

5 Ja rahvas rääkis vastu Jumalale ja Moosesele: 'Miks olete meid toonud Egiptusest kõrbe surema? Sest ei ole leiba ega vett ja meie hing tülkab seda viletsat toitu.'

6 Siis Issand läkitas rahva sekka mürgiseid madusid ja need salvasid rahvast ning Iisraelis suri palju rahvast.

7 Siis rahvas tuli Moosese juurde ja nad ütlesid: 'Me tegime pattu, et rääkisime vastu Jumalale ja sinule. Palu Issandat, et ta võtaks meilt ära need maod!' Ja Mooses palvetas rahva eest.

8 Ja Issand ütles Moosesele: 'Tee enesele madu ja pane see ridva otsa, siis jääb elama iga salvatu, kes seda vaatab!'

9 Ja Mooses tegi vaskmao ning pani selle ridva otsa. Kui siis madu oli salvanud kedagi, aga too vaatas vaskmadu, siis ta jäi elama.

10 Ja Iisraeli lapsed läksid teele ja lõid leeri üles Obotisse.

11 Ja nad läksid teele Obotist ja lõid leeri üles Ijje-Abarimi, Moabi ees olevasse kõrbe päikesetõusu pool.

12 Sealt nad läksid teele ja lõid leeri üles Seredi nõkku.

13 Sealt nad läksid teele ja lõid leeri üles teisele poole Arnoni jõge, mis on kõrbes ja mis lähtub emorlaste maa-alalt, sest Arnon on piiriks Moabi ja emorlaste vahel.

14 Seepärast öeldakse 'Issanda sõdade raamatus': 'Vaaheb Suufas ja Arnoni orud

15 ja orgude nõlvakud, mis laskuvad Aari maa-alale ja naalduvad Moabi piirile.'

16 Ja sealt nad läksid kaevu juurde. See oli see kaev, mille puhul Issand ütles Moosesele: 'Kogu rahvas kokku, siis ma annan neile vett!'

17 Tol korral laulis Iisrael seda laulu: 'Kee üles, kaev! Laulgem temast!

18 Kaev, mille vürstid kaevasid, mida rahva parimad süvendasid valitsuskepiga, oma karjasekeppidega.' Ja kõrbest läksid nad Mattanasse

19 ja Mattanast Nahalieli ja Nahalielist Baamotti

20 ja Baamotist sinna orgu, mis on Moabimaal Pisgaa mäetipu juures, mis vaatab alla kõrbepinnale.

21 Ja Iisrael läkitas käskjalad Siihoni, emorlaste kuninga juurde ütlema:

22 'Luba mind oma maast läbi minna! Me ei põika põldudele ega viinamägedele, me ei joo kaevuvett. Me läheme kuningateed mööda, kuni oleme läbinud su maa-ala.'

23 Aga Siihon ei lubanud Iisraeli oma maa-alast läbi minna, vaid Siihon kogus kokku kogu oma rahva ja läks välja kõrbe Iisraeli vastu; ta tuli Jaasasse ja sõdis Iisraeli vastu.

24 Aga Iisrael lõi teda mõõgateraga ja vallutas tema maa Arnonist kuni Jabbokini, kuni ammonlasteni, sest ammonlaste piir oli kindlustatud.

25 Ja Iisrael võttis kõik need linnad ja elas kõigis emorlaste linnades, Hesbonis ja kõigis selle tütarlinnades.

26 Sest Hesbon oli Siihoni, emorlaste kuninga linn ja tema oli sõdinud endise Moabi kuninga vastu ning oli tolle käest ära võtnud kogu tema maa kuni Arnonini.

27 Seepärast ütlevad pilkelaulikud: 'Tulge Hesboni! Ehitatagu üles ja rajatagu Siihoni linn!

28 Sest tuli läks välja Hesbonist, leek Siihoni linnast. See põletas Moabi Aari, Arnoni küngaste isandad.

29 Häda sulle, Moab! Kadunud oled, Kemosi rahvas! Ta tegi oma pojad põgenikeks ja oma tütred vangideks emorlaste kuningale Siihonile.

30 Aga meie ambusime neid, Hesbon on hävinud kuni Diibonini; me laastasime, kuni sai süüdatud tuli, mis ulatus Meedebani.'

31 Ja Iisrael jäi elama emorlaste maale.

32 Siis Mooses läkitas uurima Jaaserit ja nad vallutasid selle tütarlinnad; emorlased, kes seal olid, aeti ära.

33 Siis nad pöördusid ja läksid üles mööda Baasani teed. Aga Baasani kuningas Oog läks välja nende vastu, tema ja kogu ta rahvas, taplusesse Edreis.

34 Aga Issand ütles Moosesele: 'Ära karda teda, sest ma annan su kätte tema ja kogu ta rahva ja maa! Ja talita temaga, nagu sa talitasid Siihoniga, emorlaste kuningaga, kes elas Hesbonis!'

35 Ja nad lõid maha tema ja ta pojad ja kogu ta rahva, laskmata põgeneda ainsatki. Ja nad vallutasid ta maa.

   

Van Swedenborgs Werken

 

Arcana Coelestia #5896

Bestudeer deze passage

  
/ 10837  
  

5896. 'And God sent me before you' means as ordained by Divine Providence. This is clear from the meaning of 'God sent me before you' as Divine Providence, as above in 5890.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.

Van Swedenborgs Werken

 

Arcana Coelestia #3412

Bestudeer deze passage

  
/ 10837  
  

3412. 'All the wells which his father's servants had dug in the days of Abraham his father, the Philistines stopped them up' means that people who possessed knowledge of cognitions did not wish to know interior truths that came from the Divine and so effaced them. This is clear from the meaning of 'wells' as truths, dealt with in 2702, 3096, here interior truths coming from the Divine since the wells, which mean truths, are said to have been dug by 'his father's servants in the days of Abraham his father' - 'Abraham' representing the Lord's Divine itself, 2011, 2833, 2836, 3251, 3305 (end); from the meaning of 'stopping up' as not wishing to know and so effacing; and from the representation of 'the Philistines' as people who possess no more than a knowledge of cognitions, dealt with in 1197, 1198.

[2] The subject at this point is the appearances of truth that belong to the lower degree, which are able to exist with those who possess a knowledge of cognitions and whom 'the Philistines' are used to mean here. With regard to the interior truths that come from the Divine and are effaced by those called the Philistines, the position is that in the Ancient Church and after it the name Philistines was used for those who gave little thought to life and very much to doctrine, and who in course of time even rejected matters of life and acknowledged matters of faith - which faith was separated from life - as being the essential element of the Church. As a consequence they attached no importance at all to matters of doctrine concerning charity which in the Ancient Church constituted the all of doctrine, and so they effaced it. Instead they proclaimed matters of doctrine concerning faith and centred the whole of their religion in these. And since in this way they departed from the life of charity, that is, from charity as the sum and substance of life, they more than all others were called 'the uncircumcised'. For by 'the uncircumcised' were meant all in whom charity was not present, no matter how much doctrine they knew, 2049 (end).

[3] Because such people departed from charity they also removed themselves from wisdom and intelligence, for no one can have a wise and intelligent discernment of what truth is unless good, that is, charity, reigns in him. Indeed all truth originates in good and has regard to good, so that anyone who is devoid of good is unable to have an intelligent discernment of truth, and does not even wish to know it. When such people in the next life are far away from heaven, light bright as snow is sometimes seen to be with them. But that light is like the light in wintertime which, being devoid of warmth, is unproductive. This also explains why, when such persons draw near to heaven, their light is converted into utter darkness, and their minds into something akin to that darkness, which is stupidity. From these considerations it may now be seen what is meant by the statement that people who possessed no more than a knowledge of cognitions did not wish to know interior truths that came from the Divine and so effaced them.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.