La Bibbia

 

Genesis 39

Studio

   

1 Ja Joosep viidi alla Egiptusesse; ja egiptlane Pootifar, vaarao hoovkondlane, ihukaitsepealik, ostis tema ismaeliitidelt, kes olid ta sinna toonud.

2 Aga Issand oli Joosepiga ja tema oli mees, kellel kõik asjad korda läksid; ja ta elas oma isanda, egiptlase kojas.

3 Ka tema isand nägi, et Issand oli temaga ja et kõik, mis ta tegi, laskis Issand tema käes korda minna.

4 Ja Joosep leidis armu tema silmis ning teenis teda; ja ta pani tema oma koja üle, ja kõik, mis tal oli, ta andis tema kätte.

5 Ja sellest ajast peale, kui ta oli pannud tema oma koja üle, ja kõige üle, mis tal oli, Issand õnnistas egiptlase koda Joosepi pärast, ja Issanda õnnistus oli kõigega, mis tal oli kojas ja väljal.

6 Ja ta jättis kõik, mis tal oli, Joosepi kätte ega teadnud millestki, kui ainult leivast, mida ta sõi. Joosep oli jumekas ja ilusa välimusega.

7 Nende asjaolude tõttu sündis, et ta isanda naine Joosepile silma heitis ja ütles: 'Maga mu juures!'

8 Aga ta keeldus ja ütles oma isanda naisele: 'Vaata, mu isand ise ei tea, mis kojas on, ja kõik, mis tal on, ta on andnud minu kätte.

9 Ei ole ükski selles kojas suurem minust ja tema ei ole mulle keelanud midagi muud kui sind, sest sa oled tema naine. Kuidas tohiksin siis teha seda suurt kurja ja pattu oma Jumala vastu?'

10 Ja kuigi naine rääkis Joosepile iga päev, ei kuulanud see teda, et ta magaks ta kõrval ja oleks ta juures.

11 Aga ühel päeval, kui Joosep tuli koju oma toimetusi tegema ja ühtegi inimest pererahvast ei olnud kodus,

12 haaras ta kinni tema kuuest, öeldes: 'Maga mu juures!' Aga Joosep jättis oma kuue tema kätte, põgenes ja läks õue.

13 Ja kui naine nägi, et ta oma kuue oli jätnud tema kätte ja oli põgenenud õue,

14 siis ta hüüdis pererahvast ja rääkis neile, öeldes: 'Näete, ta on toonud meie juurde heebrea mehe meid ära naerma! Ta tuli mu juurde, et minuga magada, aga ma hüüdsin suure häälega,

15 ja kui ta kuulis, et ma häält tõstsin ja hüüdsin, siis ta jättis oma kuue mu juurde, põgenes ja läks õue.'

16 Ja ta pani tema kuue enese kõrvale seniks, kui ta isand koju tuli.

17 Ja ta rääkis temale needsamad sõnad, öeldes: 'Heebrea sulane, kelle sa oled meie juurde toonud, tuli mu juurde mind ära naerma.

18 Aga kui ma häält tõstsin ja hüüdsin, siis ta jättis oma kuue mu juurde ja põgenes õue.'

19 Ja kui ta isand kuulis oma naise jutustust, mida see temale rääkis, öeldes: 'Nõndaviisi on su sulane minuga teinud', siis ta viha süttis põlema.

20 Ja Joosepi isand võttis tema ja pani vangihoonesse, sinna paika, kus kuninga vange kinni peeti. Siis oli ta seal vangihoones.

21 Aga Issand oli Joosepiga ja pööras tema poole oma helduse ning tegi, et ta sai vangihoone ülema soosikuks.

22 Ja vangihoone ülem andis Joosepi kätte kõik vangid, kes olid vangihoones, ja kõik, mis seal pidi tehtama, tegi tema.

23 Vangihoone ülem ei vaadanud millegi järele, mis oli tema käes, sest Issand oli temaga ja mis ta tegi, Issand laskis korda minna.

   

Dalle opere di Swedenborg

 

Arcana Coelestia #4860

Studia questo passo

  
/ 10837  
  

4860. And wrapped herself. That this signifies thus not acknowledged, is evident from the signification of “wrapping,” as being to conceal, thus not to be acknowledged-see what was said just above (n. 4859).

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.

Dalle opere di Swedenborg

 

Arcana Coelestia #4797

Studia questo passo

  
/ 10837  
  

4797. The changes of state of the affections appear to the life in the face of angels. When they are in their own society they are in their own face, but when they come into another society their faces are changed according to the affections of good and truth of that society; and yet the genuine face is as a plane, which is recognized in these changes. I have seen the successive variations according to the affections of the societies with which they were communicating, for every angel is in some province of the Grand Man, and thus communicates generally and widely with all who are in the same province, though he himself is in the part of that province to which he properly corresponds. I have seen that they varied their faces by changes from one limit of affection to another; but it was observed that the same face in general was retained, so that the ruling affection always shone forth with its variations, and thus the faces of the whole affection in its extension were shown.

[2] And what is more wonderful, the changes of affections from infancy even to adult age were also shown by means of variations of the face, and it was given me to know how much of infancy it had retained in adult age, and that this was the human itself of it. For in an infant there is innocence in external form, and innocence is the human itself, for into it as into a plane flow love and charity from the Lord. When man is being regenerated and becoming wise, the innocence of infancy, which was external, becomes internal. It is for this reason that genuine wisdom dwells in no other abode than innocence (see n. 2305, 2306, 3183, 3994); also that no one can enter heaven unless he has something of innocence, according to the Lord’s words,

“Except ye become as little children, ye shall not enter into the kingdom of the heavens” (Matthew 18:3; Mark 10:15).

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.