Библија

 

Genesis 25

Студија

   

1 Ja Aabraham võttis taas naise, nimega Ketuura.

2 Ja see tõi temale ilmale Simrani, Joksani, Medani, Midjani, Jisbaki ja Suuahi.

3 Ja Joksanile sündisid Seeba ja Dedan; ja Dedani järeltulijad olid assüürlased, letuuslased ja leumlased.

4 Ja Midjani pojad olid Eefa, Eefer, Hanok, Abiida ja Eldaa. Need kõik olid Ketuura järeltulijad.

5 Ja Aabraham andis kõik, mis tal oli, Iisakile.

6 Aga liignaiste poegadele, kes Aabrahamil olid, andis Aabraham ande ja saatis nad veel oma eluajal oma poja Iisaki juurest ära hommiku poole, Hommikumaale.

7 Ja Aabrahami eluea aastaid, mis ta elas, oli sada seitsekümmend viis aastat.

8 Ja Aabraham heitis hinge ning suri heas vanuses, vana ning elatanud, ja ta koristati oma rahva juurde.

9 Ja ta pojad Iisak ja Ismael matsid tema Makpela koopasse, hett Sohari poja Efroni väljal, mis on Mamre kohal,

10 väljale, mille Aabraham hettidelt oli ostnud, maeti Aabraham ja tema naine Saara.

11 Ja pärast Aabrahami surma õnnistas Jumal ta poega Iisakit. Ja Iisak elas Lahhai-Roi kaevu juures.

12 Ja need olid Ismaeli, Aabrahami poja järeltulijad, keda egiptlanna Haagar, Saara teenija, Aabrahamile ilmale tõi.

13 Ismaeli poegade nimed, nimetatud nende sündimise järjekorras, olid need: Nebajot, Ismaeli esmasündinu, siis Keedar, Adbeel, Mibsam,

14 Misma, Duuma, Massa,

15 Hadad, Teema, Jetuur, Naafis ja Keedma.

16 Need olid Ismaeli pojad ja need olid nende nimed vastavalt nende asulatele ja leeridele: nende suguharude kaksteist vürsti.

17 Ja need olid Ismaeli eluaastad: sada kolmkümmend seitse aastat; siis ta heitis hinge ja suri, ja ta koristati oma rahva juurde.

18 Ja nad asusid Havilast kuni vastu Egiptust oleva Suurini Assuri suunas, tungides kallale kõigile oma vendadele.

19 Ja need olid Iisaki, Aabrahami poja järeltulijad: Aabrahamile sündis Iisak.

20 Ja Iisak oli neljakümneaastane, kui ta võttis enesele naiseks Rebeka, süürlase Betueli tütre Mesopotaamiast, süürlase Laabani õe.

21 Ja Iisak palus Issandat oma naise pärast, sest see oli viljatu; ja Issand kuulis ta palvet ja ta naine Rebeka jäi lapseootele.

22 Aga kui lapsed ta ihus tõuklesid, ütles ta: 'Mispärast on see minuga nõnda?' Ja ta läks Issandalt küsima.

23 Ja Issand vastas temale: 'Su ihus on kaks rahvast, kaks erinevat hõimu saab su üsast alguse: üks rahvas on vägevam teisest - vanem orjab nooremat.'

24 Ja kui tema sünnitamise aeg saabus, vaata, siis olid ta ihus kaksikud.

25 See, kes sündis esimesena, oli punakas, täiesti nagu karune kuub; ja temale pandi nimeks Eesav.

26 Seejärel sündis ta vend, kelle käsi hoidis kinni Eesavi kannast; ja temale pandi nimeks Jaakob. Iisak oli kuuskümmend aastat vana, kui nad sündisid.

27 Ja poisid kasvasid suureks. Eesavist sai osav kütt, väljal uitaja, aga Jaakob oli vagane mees, kes elas telkides.

28 Ja Iisak armastas Eesavit, sest jahisaak oli temale suupärane; aga Rebeka armastas Jaakobit.

29 Kord keetis Jaakob leent, Eesav aga tuli väljalt ning oli väsinud.

30 Ja Eesav ütles Jaakobile: 'Anna mulle ometi süüa seda punast, seda punast leent, sest ma olen väsinud!' Sellepärast hakati teda kutsuma Edomiks.

31 Aga Jaakob ütles: 'Enne müü mulle oma esmasünniõigus!'

32 Ja Eesav vastas: 'Vaata, mina ju suren niikuinii, milleks mulle siis veel esmasünniõigus!'

33 Siis ütles Jaakob: 'Vannu mulle enne!' Ja ta vandus temale ning müüs oma esmasünniõiguse Jaakobile.

34 Ja Jaakob andis Eesavile leiba ja läätseleent; ja tema sõi ja jõi, tõusis üles ja läks ära. Nii vähe hoolis Eesav esmasünniõigusest.

   

Из Сведенборгових дела

 

Arcana Coelestia # 1953

Проучите овај одломак

  
/ 10837  
  

1953. And she called the name of Jehovah who was speaking unto her. That this signifies the state of the Lord’s interior man when it thought about these things, is evident from what precedes and what follows, and also from the signification of “calling a name,” which is to know what is the quality (explained before, n. 144, 145, 1754). This state is described in regard to its quality, or the state in which the Lord was when He thus thought about the rational. The rational could not think this, but the interior or higher man could (spoken of before, n. 1926). For the rational can by no means think about itself in regard to its quality, for nothing can look into itself; but it must be something more internal or higher that thinks about it, for this can look into it. For example: the ear cannot know, and still less perceive the speech that it receives into itself: this is done by a more interior hearing. The ear merely discerns articulate sounds or words: it is the interior hearing that apprehends what is said, and then it is an interior sight or mental view that perceives it, and in this way there is through the hearing a perception of the meaning of the speech. The case is similar with the things of sight: the first ideas received from the objects of sight are material, as they are also called; but there is a sight still more interior that views the objects mentally, and thereby thinks. And such is the case with man’s rational. The rational can by no means look into itself, still less explore its own quality: there must be something more internal that does this; and therefore when a man is able to do it-that is, perceive anything false in his rational, or any truth that shines there, and especially if he is able to perceive anything that is battling and overcoming-he may know that his ability to do this comes from the Lord’s influx through the internal man. The Lord’s interior man, spoken of above (n. 1926) and meant here, was that which had been conjoined with His internal man, which was Jehovah, and was therefore far above that rational. From that interior man, as in celestial light, He saw and perceived of what quality the rational would become if it were in truth alone, and not in good.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.