¹ Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:

² 'Inimesepoeg, sa elad vastupanija soo hulgas, kellel on silmad nägemiseks, aga nad ei näe, kõrvad kuulmiseks, aga nad ei kuule, sest see on vastupanija sugu.

³ Aga sina, inimesepoeg, valmista enesele teekonnavarustus ja mine teele päevaajal nende nähes; mine nende nähes oma asupaigast teise paika; vahest nad märkavad, kuigi nad on vastupanija sugu!

⁴ Vii välja päeva ajal nende nähes oma asjad, nagu teekonnavarustus; ise aga mine õhtul välja nende nähes, nagu vangiminejad lähevad!

⁵ Murra nende nähes müürist läbi ja vii asjad sealtkaudu välja!

⁶ Tõsta need nende nähes õlale, vii pimedas välja; kata nägu, et sa ei näeks maad, sest ma olen pannud sind endeks Iisraeli soole!'

⁷ Ja ma tegin, nagu mind kästi: ma viisin päeval välja asjad, nagu teekonnavarustuse; õhtul aga murdsin ma oma käega müürist läbi, pimeduses viisin need välja, tõstsin nende nähes õlale.

⁸ Aga hommikul tuli mulle Issanda sõna; ta ütles:

⁹ 'Inimesepoeg, kas pole Iisraeli sugu, see vastupanija sugu, sinult küsinud: 'Mis sa teed?'

¹⁰ Vasta neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: See on ennustus Jeruusalemma vürsti ja kogu Iisraeli soo kohta, kes teie keskel on.

¹¹ Ütle: Mina olen teile endeks. Nõnda nagu mina tegin, nõnda tehakse nendega - nad lähevad vangiteekonnale.

¹² Ja vürst, kes on nende keskel, peab pimedas kandami õlale tõstma ja välja minema - müürist murtakse läbi, et asju sealtkaudu välja viia -; ta peab katma oma näo, et ta ei näeks oma silmaga maad.

¹³ Mina laotan oma võrgu tema peale ja ta püütakse mu püünisesse; ma viin ta Paabelisse, kaldealaste maale, aga ta ei saa seda näha ja seal ta sureb.

¹⁴ Ja kõik, kes ümberkaudu on temale abiks, ja kõik ta väesalgad hajutan ma kõigi tuulte poole ja tõmban mõõga nende taga.

¹⁵ Ja nad saavad tunda, et mina olen Issand, kui ma neid olen pillutanud paganate sekka ja puistanud mööda maid.

¹⁶ Aga ma jätan neist pisut inimesi mõõga, nälja ja katku käest alles, et nad jutustaksid paganate seas, kuhu nad tulevad, kõigist oma häbitegudest; ja nad saavad tunda, et mina olen Issand.'

¹⁷ Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:

¹⁸ 'Inimesepoeg, söö oma leiba vabisedes ja joo oma vett värisedes ja murega

¹⁹ ning ütle maa rahvale: Nõnda ütleb Issand Jumal Jeruusalemma elanike kohta Iisraeli maal: Nad peavad sööma oma leiba murega ja jooma oma vett suure hirmuga, sellepärast et nende maa laastatakse kõigest, mis seal on, kõigi seal elavate vägivalla pärast.

²⁰ Asustatud linnad muutuvad varemeiks ja maa jääb lagedaks; ja te saate tunda, et mina olen Issand.'

²¹ Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:

²² 'Inimesepoeg, mis kõneviis see teil on Iisraeli maal, et te ütlete: 'Aeg venib pikale ja kõik nägemused lähevad tühja'?

²³ Seepärast ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: Ma lõpetan selle kõneviisi ja nõnda ei kõnelda enam Iisraelis. Ja ütle neile: Ligidal on aeg ja kõigi nägemuste täitumine.

²⁴ Sest edaspidi ei ole enam ühtegi valenägemust ega kahtlast ennustust Iisraeli soo keskel.

²⁵ Sest mina, Issand, räägin: See sõna, mis ma ütlen, läheb täide ega viibi enam; sest teie päevil, sa vastupanija sugu, ütlen ma sõna ja viin selle täide, ütleb Issand Jumal.'

²⁶ Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:

²⁷ 'Inimesepoeg, vaata, Iisraeli sugu ütleb: 'Nägemus, mida see näeb, täitub ehk hulga aja pärast, ja ta kuulutab prohvetlikult kaugetest aegadest.'

²⁸ Seepärast ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: Ei viibi enam ükski mu sõna. sõna, mis ma ütlen, läheb täide, ütleb Issand Jumal.'

¹ Neil päevil, kui jälle väga palju rahvast koos oli ja neil ei olnud midagi süüa, kutsus Jeesus jüngrid Enese juure ja ütles neile:

² „Mul on väga hale meel rahvast, sest nad on juba kolm päeva olnud Minu juures, ja neil ei ole midagi süüa.

³ Ja kui Ma nad lasen koju minna söömata, n

⁴ Ja Ta jüngrid vastasid Temale: „Kust v

⁵ Ja Ta küsis neilt: „Mitu leiba teil on?” Nad ütlesid: „Seitse.”

⁶ Ja Ta käskis rahva istuda maa peale. Siis Ta v

⁷ Ja neil oli pisut kalukesi; ja Ta

⁸ Siis nad s

⁹ Aga sööjaid oli olnud arvata neli tuhat. Ja Ta laskis nad minna.

¹⁰ Ja varsti Ta astus ühes oma jüngritega paati ja j

¹¹ Ja variserid tulid välja ja hakkasid Temaga vaidlema ning n

¹² Siis Ta ohkas Oma vaimus ja ütles: „Miks see sugu otsib tähte? T

¹³ Ja Ta jättis nad maha ja astus jälle paati ja läks ära teisele poole.

¹⁴ Ja nad olid unustanud leiba kaasa v

¹⁵ Ja Ta käskis neid ning ütles: „Vaadake ette, hoiduge variseride haputaignast ja Heroodese haputaignast!”

¹⁶ Ja nad arutlesid isekeskis seda, et neil ei ole leiba.

¹⁷ Tema märkas seda ning ütles neile: „Mis te arutate, et teil ei ole leiba? Kas te veel ei m

¹⁸ Silmad teil on, aga te ei näe; k

¹⁹ Kui Ma viis leiba murdsin viiele tuhandele, mitu korvitäit palukesi te siis korjasite?” Nad ütlesid: „Kaksteistkümmend!”

²⁰ „Kui Ma seitse murdsin neljale tuhandele, mitu korvitäit palukesi te siis korjasite?” Nad ütlesid: „Seitse.”

²¹ Siis Ta ütles neile: „Kuidas te siis ei m

²² Ja nad tulevad Betsaidasse. Ja Ta juure tuuakse pime, ja nad paluvad Teda, et Ta teda puudutaks.

²³ Siis Ta haaras pimeda käest kinni ja viis ta alevist välja, sülitas temale silmi ning pani Oma käed ta peale ja küsis talt: „Kas sa näed midagi?”

²⁴ Tema vaatas üles ning ütles: „Ma näen inimesi, ma näen neid nagu puid k

²⁵ siis Ta pani taas Oma käed ta silmadele; ja nüüd ta vaatas teravasti ja oli jälle terve; ja ta nägi k

²⁶ Ja Ta saatis tema koju ning ütles: „Ära minegi külasse!”

²⁷ Ja Jeesus ja Ta jüngrid läksid Filippuse Kaisarea küladesse. Ja teel küsis Ta Oma jüngritelt ning ütles neile: „Kelle Mind inimesed ütlevad olevat?”

²⁸ Aga nemad vastasid Temale ning ütlesid: „Ristija Johannese, ja teised Eelija, ja veel teised ühe prohveteist!”

²⁹ Siis Ta küsis neilt: „Aga teie, kelle teie ütlete Mind olevat?” Peetrus vastas ning ütles Temale: „Sina oled Kristus!”

³⁰ Ja Ta hoiatas neid k

³¹ Ja Ta hakkas neid

³² Ja Ta rääkis seda üsna avalikult. Ja Peetrus v

³³ Aga tema pöördus, vaatas Oma jüngritele ja s

³⁴ Ja Ta kutsus rahva Enese juure ühes Oma jüngritega ning ütles neile: „Kui keegi tahab Minu järele tulla, siis ta salaku end ära ja v

³⁵ Sest kes iganes oma hinge tahab päästa, see kaotab selle; aga kes iganes oma hinge kaotab Minu ja armu

³⁶ Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta kogu maailma kasuks saaks, aga oma hingele kahju teeks?

³⁷ V

³⁸ Sest kes häbeneb Minu ja Mu s