¹ Siis Vaim tõstis minu üles ja viis mu Issanda koja Idaväravasse, mis on ida poole; ja vaata, värava suus oli kakskümmend viis meest ja ma nägin nende keskel Jaasanjat, Assuri poega, ja Pelatjat, Benaja poega, rahva ülemaid.

² Ja ta ütles mulle: 'Inimesepoeg, need on mehed, kes kavatsevad nurjatust ja peavad kurja nõu selle linna vastu;

³ nad ütlevad: 'Aeg ei ole käes, et ehitada kodasid. See linn on pott ja meie oleme liha.'

⁴ Seepärast kuuluta neile prohvetlikult, kuuluta prohvetlikult, inimesepoeg!'

⁵ Siis langes mu peale Issanda Vaim ja ütles mulle: 'Räägi: Nõnda ütleb Issand: Nii te ütlete, Iisraeli sugu, ja mis teil mõttes on, seda ma tean!

⁶ Palju on teie poolt mahalööduid selles linnas ja te olete mahalöödutega täitnud selle tänavad.

⁷ Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Teie mahalöödud, keda te olete pannud selle keskele, on liha, ja see linn on pott, aga ma viin teid sellest välja.

⁸ Mõõka te kardate, aga mina toon mõõga teie kallale, ütleb Issand Jumal.

⁹ Ma viin teid välja selle keskelt ja annan teid võõraste kätte; otsused teie kohta viin ma täide.

¹⁰ Te langete mõõga läbi, Iisraeli piiril mõistan ma kohut teie üle ja te saate tunda, et mina olen Issand.

¹¹ See linn ei ole teile potiks ja teie ei ole lihaks selle sees: Iisraeli piiril mõistan ma kohut teie üle.

¹² Ja te saate tunda, et mina olen Issand, sest te ei ole käinud mu määruste järgi ega ole teinud mu seaduste järgi, vaid olete teinud nende paganate seaduste järgi, kes asuvad teil ümberkaudu.'

¹³ Aga kui ma prohvetlikult kuulutasin, suri Pelatja, Benaja poeg; siis ma langesin silmili ja kisendasin suure häälega ning ütlesin: 'Oh Issand Jumal! Kas sa teed lõpu Iisraeli jäägile?'

¹⁴ Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:

¹⁵ 'Inimesepoeg, su vennad, su vennad, sugulased ja kogu Iisraeli sugu üheskoos on need, kelle kohta Jeruusalemma elanikud ütlevad: 'Nad on Issandast kaugel, maa on antud omandiks meile!'

¹⁶ Seepärast ütle: Nõnda ütleb Issand Jumal: Kuigi ma olen nad viinud kaugele paganate sekka ja kuigi ma olen nad pillutanud mööda maid, olen ma siiski pisut olnud neile pühamuks maades, kuhu nad on sattunud.

¹⁷ Seepärast ütle: Nõnda ütleb Issand Jumal: Mina kogun teid rahvaste seast ja korjan teid maadest, kuhu teid on pillutatud, ja ma annan teile Iisraeli maa.

¹⁸ Siis nad tulevad sinna ja kõrvaldavad sealt kõik selle põlastusväärsused ja kõik selle jäledused.

¹⁹ Mina annan neile ühesuguse südame ja annan nende sisse uue vaimu: ma kõrvaldan nende ihust kivise südame ja annan neile lihase südame,

²⁰ et nad käiksid mu määruste järgi ning peaksid mu seadusi ja täidaksid neid; siis on nad mulle rahvaks ja mina olen neile Jumalaks.

²¹ Aga kelle süda käib nende põlastusväärsuste ja nende jäleduste meele järgi, nende eluviisid panen ma nende oma pea peale, ütleb Issand Jumal.'

²² Siis tõstsid keerubid oma tiivad ja üheaegselt nendega tõusid rattad ning ülal nende kohal oli Iisraeli Jumala auhiilgus.

²³ Ja Issanda auhiilgus tõusis üles linna keskelt ning jäi seisma mäele, mis on ida pool linna.

²⁴ Aga Vaim tõstis mind üles ja viis mind Kaldeasse vangide juurde nägemuses, Jumala Vaimus; siis kadus mul nägemus, mida ma olin näinud.

²⁵ Ja ma jutustasin vangidele kõigist Issanda sõnadest, mis ta mulle oli ilmutanud.

⁶ He said furthermore unto me, Son of man, seest thou what they do? even the great abominations that the house of Israel committeth here, that I should go far off from my sanctuary? but turn thee yet again, and thou shalt see greater abominations.

⁷ And he brought me to the door of the court; and when I looked, behold a hole in the wall.

⁸ Then said he unto me, Son of man, dig now in the wall: and when I had digged in the wall, behold a door.

⁹ And he said unto me, Go in, and behold the wicked abominations that they do here.

¹⁰ So I went in and saw; and behold every form of creeping things, and abominable beasts, and all the idols of the house of Israel, pourtrayed upon the wall round about.

¹¹ And there stood before them seventy men of the ancients of the house of Israel, and in the midst of them stood Jaazaniah the son of Shaphan, with every man his censer in his hand; and a thick cloud of incense went up.

¹² Then said he unto me, Son of man, hast thou seen what the ancients of the house of Israel do in the dark, every man in the chambers of his imagery? for they say, The LORD seeth us not; The LORD hath forsaken the earth.

¹³ He said also unto me, Turn thee yet again, and thou shalt see greater abominations that they do.

¹⁴ Then he brought me to the door of the gate of the LORD's house which was toward the north; and, behold, there sat women weeping for Tammuz.

¹⁵ Then said he unto me, Hast thou seen this, O son of man? turn thee yet again, and thou shalt see greater abominations than these.

¹⁶ And he brought me into the inner court of the LORD's house, and, behold, at the door of the temple of the LORD, between the porch and the altar, were about five and twenty men, with their backs toward the temple of the LORD, and their faces toward the east; and they worshipped the sun toward the east.

¹⁷ Then he said unto me, Hast thou seen this, O son of man? Is it a light thing to the house of Judah that they commit the abominations which they commit here? for they have filled the land with violence, and have returned to provoke me to anger: and, lo, they put the branch to their nose.

¹⁸ Therefore will I also deal in fury: mine eye shall not spare, neither will I have pity: and though they cry in mine ears with a loud voice, yet will I not hear them.