Biblija

 

Jeremija 50

Studija

   

1 Sõna, mis Issand kõneles Paabeli kohta, kaldealaste maa kohta prohvet Jeremija läbi:

2 'Teatage rahvaste seas ja kuulutage, tõstke lipp üles; kuulutage, ärge salake, öelge: Paabel vallutatakse, Beel jääb häbisse, Merodak lüüakse puruks! Tema pühakujud jäävad häbisse, tema ebajumalad purustatakse.

3 Sest tema kallale tuleb rahvas põhja poolt: see teeb tema maa jubedaks ja seal ei ela ükski - niihästi inimesed kui loomad põgenevad ja kaovad.

4 Neil päevil ja sel ajal, ütleb Issand, tulevad Iisraeli lapsed, nemad ja Juuda lapsed üheskoos, ja käivad üha nuttes ning otsivad Issandat, oma Jumalat.

5 Nad küsivad teed Siionisse, nende silmnäod on siiapoole: 'Tulgem ja hoidkem Issanda poole igavese lepinguga, mida ei unustata!'

6 Mu rahvas oli nagu kadunud lambad, nende karjased eksitasid neid, juhtisid kõrvale mägedes; nad rändasid mäelt mäele, nad unustasid oma tarad.

7 Kõik, kes neid leidsid, neelasid neid, ja nende vaenlased ütlesid: 'Me ei jää süüdlasteks! Sest nad on pattu teinud Issanda, õiguse eluaseme, ja Issanda, oma vanemate lootuse vastu.'

8 Põgenege Paabelist, minge välja kaldealaste maalt, olge nagu sikud karja ees!

9 Sest vaata, ma äratan ja toon Paabeli kallale hulganisti suuri rahvaid põhjamaalt, kes asuvad rünnakule tema vastu: sealtpoolt ta vallutatakse. Nende nooled on kui vilunud võitlejal - need ei tule tühjalt tagasi.

10 Ja Kaldea rüüstatakse, kõik selle rüüstajad saavad küllaldaselt, ütleb Issand.

11 Ilutsege aga, rõõmutsege aga, mu pärisosa rüüstajad. Jah, kepsutage nagu vasikad aasal ja hirnuge nagu täkud:

12 teie ema jääb suurde häbisse; kes teid on sünnitanud, peab häbenema! Vaata, see on paganate tulevik: kõrb, kuivanud maa ja lagendik.

13 Issanda viha tõttu ei elata seal ja see jääb hoopis tühjaks. Igaüks, kes Paabelist mööda läheb, kohkub ja vilistab kõigi ta nuhtluste pärast.

14 Rivistuge ümber Paabeli, kõik, kes vinnastate ambu! Ambuge teda, ärge säästke nooli, sest ta on pattu teinud Issanda vastu!

15 Tõstke tema ümber võidukisa: 'Ta tõstab käe, ta toed langevad, ta müürid kistakse maha.' Sest see on Issanda kättemaks. Makske temale kätte, talitage temaga, nõnda kuidas tema talitas!

16 Kaotage Paabelist külvaja ja lõikusajal sirbihaaraja! Hävitava mõõga eest pöördub igaüks oma rahva juurde ja igaüks põgeneb oma maale.

17 Iisrael oli eksinud lammas, lõvidest aetud. Esiti sõi teda Assuri kuningas, ja nüüd viimaks näris tema luid Paabeli kuningas Nebukadnetsar.

18 Seepärast ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal, nõnda: Vaata, mina karistan Paabeli kuningat ja tema maad, nõnda nagu ma karistan Assuri kuningat.

19 Ja ma toon Iisraeli tagasi tema enese karjamaale ning ta hakkab hoidma karja Karmelil ja Baasanis, ja ta hing küllastub Efraimi mäestikus ja Gileadis.

20 Neil päevil ja sel ajal, ütleb Issand, otsitakse Iisraeli süüd, aga seda ei ole, ja Juuda patte, aga neid ei leita, sest ma annan andeks neile, keda ma alles jätan.

21 Mine 'Topelttõrksa' maa vastu ja 'Karistuse' elanike kallale! Löö maha ja hävita sootuks nende järelt, ütleb Issand, ja tee kõik, nagu ma sind olen käskinud!

22 Maal on sõjahüüd ja suur häving.

23 Kuidas küll on purustatud ja katki murtud kogu maailma vasar! Kuidas küll Paabel on saanud jubeduseks rahvaste seas!

24 Mina panin sulle püüdepaela ja sind, Paabel, saadi kätte, nõnda et sa ise ei teadnudki. Sind tabati ja võeti kinni, sest sa võitlesid Issanda vastu.

25 Issand avas oma relvakambri ja tõi välja oma sajatuse relvad. Sest Issandal, vägede Issandal, on tööd kaldealaste maal.

26 Tulge kõikjalt temale kallale, avage ta aidad, kuhjake teda viljana hunnikusse ja hävitage ta sootuks, ärgu jäägu talle midagi järele.

27 Lööge maha kõik ta härjavärsid, mingu nad tapale! Häda neile! Sest on tulnud nende päev, nende karistusaeg.

28 Kuulge! Põgenikud ja Paabelimaalt pääsenud jutustavad Siionis Issanda, meie Jumala kättemaksust, kättemaksust tema templi eest.

29 Kutsuge Paabeli kallale kütid, kõik ammuvinnastajad! Lööge leer üles tema ümber, ärgu pääsegu ükski! Tasuge temale ta tegude järgi, talitage temaga, nagu tema on talitanud teiega! Sest ta on olnud ülbe Issanda vastu, Iisraeli Püha vastu.

30 Seepärast langevad ta turgudel tema noored mehed ja sel päeval hukkuvad kõik ta sõjamehed, ütleb Issand.

31 Vaata, ma olen su vastu, sina ülbe, ütleb Issand, vägede Issand, sest on tulnud su päev, aeg, mil ma sind karistan.

32 Siis komistab ülbe ja langeb ega ole, kes ta üles tõstaks; ja ma süütan tema linnades tule ning see põletab kõik ümberringi.

33 Nõnda ütleb vägede Issand: Iisraeli lastele ja Juuda lastele on ühtviisi liiga tehtud; kõik nende vangistajad peavad neid kinni, nad ei taha neid vabastada.

34 Aga nende lunastaja on vägev, vägede Issand on tema nimi. Tema seletab hästi nende riiuasja, et tuua maale rahu, aga Paabeli elanikele rahutust.

35 Mõõk kaldealaste kallale, ütleb Issand, ja Paabeli elanike kallale, tema vürstide ja tarkade kallale.

36 Mõõk ennustajate kallale, et need jääksid narrideks. Mõõk tema kangelaste kallale, et need kohkuksid.

37 Mõõk tema hobuste ja sõjavankrite kallale ja kogu segarahva kallale, kes on tema keskel, et see muutuks naisteks. Mõõk tema varanduste kallale, et need riisutaks.

38 Põud tema vete kallale, et need kuivaksid. Sest see on nikerdatud kujude maa, nad on hullud nende peletiste järele.

39 Seepärast hakkavad seal elama kurjad vaimud ja paharetid ja seal elutsevad jaanalinnud. Seda ei asustata enam iialgi, seal ei elata põlvede jooksul.

40 Otsekui Jumal paiskas segi Soodoma ja Gomorra ja nende naabrid, ütleb Issand, nõnda ei ela seal keegi ega asugi sinna inimlaps.

41 Vaata, rahvas tuleb põhja poolt: suur rahvas ja palju kuningaid hakkab liikuma maa viimastest äärtest.

42 Nad hoiavad käes ambu ja oda, nad on julmad ega tunne halastust; nende kisa on nagu mere kohin ja nad ratsutavad hobuste seljas, nad on varustatud nagu mehed tapluseks sinu vastu, Paabeli tütar.

43 Kui Paabeli kuningas kuuleb neist sõnumit, siis lõtvuvad ta käed; teda valdab ahastus nagu sünnitajat valu.

44 Vaata, otsekui lõvi kargab Jordani padrikust lokkavale karjamaale, nõnda äkitselt ajan ma nad sealt ära, ja selle, kes on valitud, panen ma sinna valitsejaks. Sest kes on minu sarnane? Kes võib mind kutsuda kohtusse? Ja kes on karjane, kes võiks seista minu vastu?

45 Seepärast kuulge Issanda nõu, mida ta on pidanud Paabeli vastu, ja tema mõtteid, mida ta on mõlgutanud kaldealaste maa vastu: tõesti, kõige pisemgi lammas veetakse ära; tõesti, nende karjamaa jääb tühjaks nende eneste pärast.

46 Hüüdest: 'Paabel on vallutatud!' väriseb maa ja rahvaste seas kuuldakse hädakisa.'

   

Biblija

 

Nahum 1:2

Studija

       

2 God is jealous, and the LORD revengeth; the LORD revengeth, and is furious; the LORD will take vengeance on his adversaries, and he reserveth wrath for his enemies.

Iz Swedenborgovih djela

 

Arcana Coelestia #414

Proučite ovaj odlomak

  
/ 10837  
  

414. 'Dwelling in a tent' means the holiness of love. This is clear from the meaning of 'tents' in the Word, as in David,

O Jehovah, who will sojourn in Your tent? Who will dwell on Your holy mountain! He who walks blameless and performs righteousness, and speaks the truth in his heart. Psalms 15:1-2.

Here the holy things of love, which are 'walking blameless and performing righteousness' are described by 'dwelling in a tent' or 'on the holy mountain'. In the same author,

Their line has gone out into all the earth, and their speech to the end of the world. In them He has set a tent for the sun. Psalms 19:4.

Here 'sun' stands for love. In the same author,

I will dwell in Your tent for ever, I will put my trust in the shelter of Your wings. Psalms 61:4

Here 'tent' stands for what is celestial, and 'shelter of Your wings' for what is spiritual deriving from it. In Isaiah,

In compassion a throne was established, and on it there sat in truthfulness in the tent of David, one who judges and who seeks judgement, and hastens in righteousness. Isaiah 16:5

Here again 'tent' stands for the holiness of love, which the phrases judging judgement' and 'hastening in righteousness' are used to describe. In the same prophet,

Look upon Zion, the city of our appointed feast. May your eyes see Jerusalem, a quiet habitation, a tent which is not moved. Isaiah 33:10.

This refers to the heavenly Jerusalem.

[2] In Jeremiah,

Thus said Jehovah, Behold, I will bring back the captivity of the tents of Jacob and have compassion on his dwellings. And the city will be built upon its mound. Jeremiah 30:18.

'The captivity of the tents' stands for the vastation of celestial things, that is, of holy things of love. In Amos,

On that day I will raise up the tabernacle of David that is fallen down, and I will close up their breaches, and I will raise up its ruins, and I will build it as in the days of old. Amos 9:11.

Here similarly 'a tabernacle' stands for celestial things and the holy things that go with them. In Jeremiah,

The whole land has been laid waste. Swiftly My tents have been laid waste, suddenly My curtains. Jeremiah 4:20.

And elsewhere in Jeremiah,

My tent has been laid waste, and all My cords torn away. My sons have gone away from Me, and they are not. There is no one stretching out My tent any more, and setting up My curtains. Jeremiah 10:20.

Here 'tent' stands for celestial things, 'curtains' and 'cords' for spiritual things deriving from them. In the same prophet,

They will seize their tents and flocks, their curtains and all their vessels, and take away the camels for themselves. Jeremiah 49:29

This refers to Arabia and the sons of the east, who represent people who are in possession of celestial things, that is, things that are holy. In the same prophet,

The Lord has poured out His fierce anger like fire on the tent of the daughter of Zion. Lamentations 2:4.

This stands for the vastation of the celestial or holy things of faith.

[3] The reason 'a tent' stands in the Word for the celestial or holy things of love is that in ancient times people carried out holy worship, each within his own tent. When however they started to render their tents unholy by profane acts of worship the Tabernacle was built, and later on the Temple. Consequently that which 'the Tabernacle' meant, and later on 'the Temple', was also what 'tents' meant. And someone who was holy was therefore called a tent, also a tabernacle, and the Lord's temple as well. That 'tent', 'tabernacle', and 'temple' all have the same meaning is clear in David,

One thing have I sought from Jehovah, that will I ask for, that I may remain in the house of Jehovah all the days of my life, to behold Jehovah in His beauty, and visit Him every morning in His temple. For He will shelter me in His tabernacle on the day of evil. He will hide me in the hiding-place of His tent, He will lift me up upon a rock and now my head will be lifted up against my enemies round about me, and I will sacrifice in His tent the sacrifices of shouts of joy. Psalms 27:4-6.

[4] In the highest sense it is the Lord as regards His Human Essence who is the Tent, the Tabernacle, and the Temple. And every one who is celestial is consequently referred to in the same way, as well as every thing which is celestial and holy. Now because the Most Ancient Church was the Lord's beloved more than the Churches that followed, and because in those times people used to live independently, that is, each within his own family, celebrating holy worship each in his own tent, tents were consequently considered to be more holy than the temple which had been profaned. To remind people of this point the Feast of Tabernacles was therefore instituted when they had to gather in the produce of the earth. During this feast they were required to live in tabernacles as the most ancient people had done, Leviticus 23:39-44; Deuteronomy 16:13; Hosea 12:9.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.