¹ Ja Issand ütles Aabramile: 'Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan!

² Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks!

³ Siis ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, panen vande alla selle, kes sind neab, ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!'

⁴ Ja Aabram läks, nagu Issand teda käskis, ja Lott läks koos temaga; Aabram oli seitsekümmend viis aastat vana, kui ta Haaranist lahkus.

⁵ Ja Aabram võttis oma naise Saarai ja oma vennapoja Loti ja kogu nende varanduse, mis nad olid soetanud, ja Haaranis hangitud hingelised, ja nad läksid teele Kaananimaa poole. Ja nad jõudsid Kaananimaale.

⁶ Ja Aabram käis maa läbi Sekemi püha paigani, Moore tammeni; kaananlased olid siis veel sellel maal.

⁷ Ja Issand ilmutas ennast Aabramile ning ütles: 'Sinu soole ma annan selle maa!' Siis ta ehitas sinna altari Issandale, kes oli ennast temale ilmutanud.

⁸ Sealt ta liikus edasi mäestikku Peetelist hommiku poole ja lõi oma telgi üles, nõnda et Peetel jäi õhtu ja Ai hommiku poole; ja ta ehitas sinna altari Issandale ning hüüdis appi Issanda nime.

⁹ Ja Aabram läks teele, rändas üha ja siirdus Lõunamaale.

¹⁰ Aga maal oli nälg. Siis Aabram läks alla Egiptusesse, et seal võõrana elada, sest maal oli suur nälg.

¹¹ Ja kui ta minnes Egiptusele ligines, ütles ta oma naisele Saaraile: 'Vaata, ma tean, et sa oled ilusa välimusega naine.

¹² Aga kui egiptlased sind näevad, ütlevad nad: 'See on tema naine!' Siis nad tapavad minu, aga sinu jätavad elama.

¹³ Ütle siis, et oled minu õde, et mu käsi sinu tõttu võiks hästi käia ja mu hing sinu pärast ellu jääks!'

¹⁴ Kui Aabram jõudis Egiptusesse, siis nägid egiptlased, et naine oli väga ilus.

¹⁵ Ja kui vaarao vürstid teda nägid, siis nad ülistasid teda vaaraole ja naine võeti vaarao kotta.

¹⁶ Vaarao tegi Aabramile tema pärast head: ta sai lambaid ja kitsi, veiseid ja eesleid, sulaseid ja teenijaid, emaeesleid ja kaameleid.

¹⁷ Aga Issand nuhtles vaaraod ja tema koda suurte nuhtlustega Saarai, Aabrami naise pärast.

¹⁸ Siis vaarao kutsus Aabrami ning ütles: 'Miks sa mulle seda tegid? Miks sa ei teatanud mulle, et ta on sinu naine?

¹⁹ Miks sa ütlesid: Ta on mu õde, nõnda et ma tema enesele naiseks võtsin? Aga nüüd, vaata, seal on su naine, võta tema ja mine!'

²⁰ Ja vaarao andis tema pärast meestele käsu, et nad saadaksid minema tema ja ta naise ja kõik, mis tal oli.

¹ Aga Saulusel oli hea meel Stefanose surmast. Sel ajal algas suur Jeruusalemma koguduse tagakiusamine. Ja kõik peale Apostlite hajutati Juuda- ja Samaariamaale.

² Aga mõned jumalakartlikud mehed matsid Stefanose maha ja leinasid väga tema pärast.

³ Ent Saulus rüüstas kogudust, käies mööda kodasid, ja tõi välja mehi ja naisi ja andis nad vangi.

⁴ Siis käisid hajaliolevad mööda maad ja kuulutasid Evangeeliumi sõna.

⁵ Aga Filippus tuli Samaaria linna ja kuulutas neile Kristust.

⁶ Ja rahvas pani ühel meelel seda tähele, mida Filippus ütles, kuuldes teda ning nähes imetähti, mida ta tegi.

⁷ Sest paljude seest, kellel olid rüvedad vaimud, läksid need välja suure häälega kisendades, ja palju halvatuid ja jalutuid sai terveks.

⁸ Ja suur rõõm oli selles linnas.

⁹ Aga üks mees, Siimon nimi, oli enne juba seal linnas ja nõidus ning eksitas Samaaria rahvast, öeldes enese midagi suurt olevat.

¹⁰ Teda panid tähele kõik, nii pisukesed kui suured, ning ütlesid: „See on Jumala vägi, mida kutsutakse Suureks!”

¹¹ Ja nad hoidsid tema poole, sest et ta kaua aega oli neid nõidusega eksitanud.

¹² Aga kui nad Filippust uskusid, kes neile kuulutas Evangeeliumi Jumala riigist ja Jeesuse Kristuse nimest, siis ristiti nii mehi kui naisi.

¹³ Ka Siimon ise sai usklikuks, ja kui ta oli ristitud, jäi ta alati Filippuse juurde ja pani väga imeks, nähes sündivat imetähti ja suuri vägevaid tegusid.

¹⁴ Aga kui Jeruusalemmas olevad Apostlid said kuulda, et Samaaria linn oli Jumala sõna vastu võtnud, läkitasid nad nende juurde Peetruse ja Johannese.

¹⁵ Kui need sinna said, palvetasid nad nende eest, et nad saaksid Püha Vaimu.

¹⁶ Sest Vaim ei olnud veel langenud ühegi peale nende seast, vaid nemad olid ainult ristitud Issanda Jeesuse nimesse.

¹⁷ Siis panid nad oma käed nende peale, ja nad said Püha Vaimu.

¹⁸ Aga kui Siimon nägi, et Apostlite käte pealepanemise läbi anti Püha Vaimu, pakkus ta neile raha

¹⁹ ning ütles: „Andke ka minule see meelevald, et see, kelle peale ma iganes oma käed panen, saaks Püha Vaimu.”

²⁰ Aga Peetrus ütles talle: „Kadugu su raha sinuga tükkis, et sa mõtled Jumala andi saada raha eest!

²¹ Sul ei ole jagu ega osa sellest sõnast, sest su süda ei ole avameelne Jumala ees.

²² Sellepärast paranda meelt sellest oma kurjusest ja palu Issandat, et sinu südame mõte sulle vahest andeks antaks.

²³ Sest ma näen sind viha sapis ja ülekohtu sõlmes kinni olevat!”

²⁴ Aga Siimon vastas ning ütles: „Paluge teie Issandat minu pärast, et minu peale ei tuleks midagi sellest, mis te olete öelnud!”

²⁵ Kui nad nüüd olid tunnistanud ja rääkinud Issanda sõna, pöördusid nad tagasi Jeruusalemma ja kuulutasid Evangeeliumi mitmes Samaariamaa alevis.

²⁶ Aga Issanda Ingel rääkis Filippusega ja ütles: „Tõuse ja mine lõuna poole seda teed, mis Jeruusalemmast läheb alla Gaasa poole, see on kõrbetee!”

²⁷ Ja ta tõusis ning läks. Ja vaata, üks Etioopia mees, etiooplaste kuninganna Kandake suur kojaülem, kogu ta varanduse hooldaja, kes oli tulnud Jeruusalemma Jumalat kummardama,

²⁸ oli tagasi minemas ning istus oma tõllas ja luges prohvet Jesaja raamatut.

²⁹ Ja Vaim ütles Filippusele: „Mine ja astu selle tõlla lähedale!”

³⁰ Aga kui Filippus jooksis tõlla juurde, kuulis ta teda lugevat prohvet Jesaja raamatut ja küsis: „Kas sa ka mõistad, mida sa loed?”

³¹ Tema ütles: „Kuidas ma võin mõista, kui keegi mind ei juhata?” Ja ta palus Filippust astuda tõlda ja istuda tema kõrvale.

³² Ja kirjakoht, mida ta luges, oli see: „Nagu lammas viidi Ta tappa, ja nagu tall oma niitja ees on vait, nõnda ei avanud Ta Oma suud!

³³ Teda alandades võeti kohus Ta pealt! Kes kõneleb Tema päritolust? Sest Ta elu võeti ära maa pealt!”

³⁴ Aga kojaülem hakkas rääkima Filippusega ning ütles: „Ma palun sind, kellest räägib prohvet seda? Kas enesest või kellestki teisest?”

³⁵ Aga Filippus avas oma suu ja lähtudes sellest kirjakohast ta kuulutas temale Evangeeliumi Jeesusest.

³⁶ Ent kui nad teed edasi läksid, jõudsid nad vee juurde ja kojaülem ütles: „Ennäe vett! Mis keelab, et mind ei peaks ristitama?”

³⁷ Aga Filippus ütles: „Kui sa usud kõigest südamest, siis võib see sündida!” Tema vastas ning ütles: „Mina usun, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg!”

³⁸ Ja ta käskis tõlla peatada, ja nad astusid mõlemad maha vette, Filippus ja kojaülem; ja ta ristis teda.

³⁹ Aga kui nad veest välja tulid, võttis Issanda Vaim Filippuse ära, ja kojaülem ei näinud teda enam. Aga ta läks oma teed rõõmuga.

⁴⁰ Aga Filippus leiti Asdodist ja ta käis mööda maad ning kuulutas Evangeeliumi kõigile linnadele, kuni ta jõudis Kaisareasse.

³² Ja ta ehitas kividest altari Issanda nimele ja tegi altari ümber kraavi, mis mahutas külimitu seemet.