¹ Saamuel suri, ja kogu Iisrael kogunes kokku ja leinas teda, ja nad matsid tema ta kodupaika Raamasse. Aga Taavet võttis kätte ja läks alla Paarani kõrbe.

² Ja Maonis oli mees, kelle tööjärg oli Karmelis, ja see mees oli väga rikas: temal oli kolm tuhat lammast ja tuhat kitse; ta oli Karmelis oma lambaid niitmas.

³ Mehe nimi oli Naabal, ja ta naise nimi Abigail; naisel oli hea mõistus ja ilus välimus, mees oli aga karm ja tegude poolest kuri; ta oli kaaleblane.

⁴ Kui Taavet kõrbes kuulis, et Naabal niitis oma lambaid,

⁵ siis läkitas Taavet sinna kümme noort meest, öeldes neile: 'Minge üles Karmelisse, ja kui te jõuate Naabali juurde, siis küsige temalt minu nimel, kuidas ta käsi käib,

⁶ ja öelge mu vennale nõnda: Tere! Rahu olgu sinule ja rahu su kojale ja rahu kõigele, mis sul on!

⁷ Ma olen nüüd kuulnud, et sul on lambaniitjad. Sinu karjased on ju olnud meie juures: me pole neid mõnitanud ega ole neilt midagi kadunud kõigel sel ajal, mis nad olid Karmelis.

⁸ Küsi oma poistelt, küll nad jutustavad sulle! Leidku siis need noored mehed armu sinu silmis, sest me oleme ju tulnud heal päeval! Anna nüüd oma sulastele ja oma pojale Taavetile, mis sul juhtub käepärast olema!'

⁹ Ja Taaveti noored mehed tulid ning rääkisid Taaveti nimel Naabalile kõik needsamad sõnad ja jäid ootama.

¹⁰ Aga Naabal kostis Taaveti sulastele ja ütles: 'Kes on Taavet, kes on Iisai poeg? Nüüdsel ajal on palju sulaseid, kes põgenevad oma isandate juurest.

¹¹ Kas peaksin võtma oma leiva ja vee ja tapetud loomad, mis ma olen tapnud oma niitjaile, ja andma meestele, kellest ma ei tea, kust nad pärit on?'

¹² Siis Taaveti noored mehed pöördusid ümber oma teekonnal ja läksid tagasi; ja nad tulid ning andsid temale edasi kõik need sõnad.

¹³ Siis ütles Taavet oma meestele: 'Pange igaüks oma mõõk vööle!' Nad panid igaüks oma mõõga vööle ja Taavet ise pani ka oma mõõga vööle. Ja nad läksid Taaveti järel, ligi nelisada meest, kuna kakssada jäi asjade juurde.

¹⁴ Aga Abigailile, Naabali naisele, teatas üks poistest, öeldes: 'Vaata, Taavet läkitas käskjalad kõrbest meie isandat tervitama, aga tema kärkis nendega.

¹⁵ Need mehed olid meie vastu väga head, nad ei mõnitanud meid ega kadunud meilt midagi kõigel sel ajal, mil väljal olles rändasime nende juures.

¹⁶ Nagu müür olid nad meie ümber, niihästi öösel kui päeval, kõige selle aja, mil me olime nende juures lambaid ja kitsi karjatamas.

¹⁷ Nüüd siis tea, ja vaata, mida sa saad teha, sest midagi kurja on otsustatud meie isanda ja kogu ta koja vastu; aga ta ise on ju paharetipoeg, tema enesega ei saa rääkida!'

¹⁸ Siis Abigail ruttas ja võttis kakssada leiba, kaks lähkrit veini, viis valmistatud lammast, viis mõõtu kõrvetatud teri, sada rosinakakku ja kakssada viigimarjakakku ning pani need eeslite selga.

¹⁹ Ja ta ütles oma poistele: 'Minge minu eel, vaata, ma tulen teie järel!' Aga oma mehele Naabalile ta sellest ei rääkinud.

²⁰ Ja kui ta siis sõitis eesli seljas ja läks mäe varjus alla, vaata, siis tulid Taavet ja tema mehed temale vastu ja ta kohtas neid.

²¹ Aga Taavet oli öelnud: 'Tõesti, ma olen asjatult hoidnud kõike seda, mis sel mehel kõrbes oli, nõnda et midagi ei kadunud kõigest sellest, mis tal oli; ja tema tasub mulle head kurjaga.

²² Jumal tehku Taaveti vaenlastega ükskõik mida, kui ma kõigist, kes tal on, hommikuks alles jätan veel mõne meesolendi!'

²³ Ja kui Abigail nägi Taavetit, siis ta hüppas kähku eesli seljast ja heitis Taaveti ette silmili ning kummardas maani.

²⁴ Ta langes tema jalgade juurde ja ütles: 'Minu peal on süü, mu isand. Lase nüüd oma teenijat su kuuldes rääkida ja kuule oma teenija sõnu!

²⁵ Ärgu mu isand ometi hooligu sellest kõlvatust mehest Naabalist; sest nagu nimi, nõnda on ta ise - Naabal on ta nimi ja rumal ta on! Aga mina, su teenija, ei näinud mu isanda noori mehi, keda sa olid läkitanud.

²⁶ Ja nüüd, mu isand, nii tõesti kui Issand elab ja nii tõesti kui sa ise elad, Issand on takistanud sind sattumast veresüüsse ja aitamast iseennast oma käega: nüüd saagu Naabali sarnaseks su vaenlased ja need, kes püüavad teha kurja mu isandale!

²⁷ Ja nüüd antagu see and, mis su teenija on toonud mu isandale, noortele meestele, kes käivad mu isanda kannul!

²⁸ Anna siis andeks oma teenija üleastumine! Sest Issand teeb tõesti mu isandale ühe kindla koja, sellepärast et mu isand võitleb Issanda võitlusi. Ja kurja ei leita sinus kogu su eluajal.

²⁹ Ja kui keegi tõuseks sind taga ajama ja su hinge püüdma, siis on mu isanda hing seotud elavate kimpu Issanda, su Jumala juures; aga su vaenlaste hinged ta lingutab lingupesast välja.

³⁰ Ja kui Issand teeb mu isandale kõike seda head, millest ta sulle on rääkinud, ja määrab sind Iisraelile vürstiks,

³¹ siis ärgu saagu see sulle komistuseks ega mu isandale südametunnistuse piinaks, et oleksid põhjuseta valanud verd ja mu isand oleks aidanud iseennast! Ja kui Issand teeb mu isandale head, siis mõtle oma teenijale!'

³² Ja Taavet ütles Abigailile: 'Õnnistatud olgu Issand, Iisraeli Jumal, kes sellel päeval on sind mulle vastu läkitanud!

³³ Õnnistatud olgu su mõistus ja Õnnistatud ole sa ise, et sa täna mind oled takistanud veresüüsse sattumast ja iseennast oma käega aitamast!

³⁴ Aga tõepoolest, nii tõesti kui elab Issand, Iisraeli Jumal, kes mind on keelanud sulle kurja tegemast, kui sa mitte poleks rutanud ja mulle vastu tulnud, ei oleks Naabalile koiduajaks alles jäänud ühtegi meesolendit.'

³⁵ Siis võttis Taavet naise käest vastu, mis too temale oli toonud, ja ütles: 'Mine rahuga koju! Vaata, ma olen kuulnud su häält ja olen tõstnud üles su palge.'

³⁶ Kui Abigail tuli Naabali juurde, vaata, siis oli temal oma kojas pidu, otse kuninglik pidu. Naabali süda oli rõõmus ja ta oli väga joobnud, seepärast ei jutustanud Abigail talle midagi, ei vähemat ega rohkemat, enne kui hommik koitis.

³⁷ Aga hommikul, kui Naabalist oli vein haihtunud, jutustas ta naine temale neist asjust; siis suri tal süda rinnus ja ta otsekui kivines.

³⁸ Ja ligi kümne päeva pärast lõi Issand Naabalit, nõnda et ta suri.

³⁹ Kui Taavet kuulis, et Naabal oli surnud, ütles ta: 'Õnnistatud olgu Issand, kes on lahendanud minu teotuse riiuasja, mille Naabal põhjustas, ja kes on hoidnud oma sulast kurja tegemast! Naabali kurjuse tasus aga Issand ta enese pea peale.' Siis Taavet läkitas käskjalad ja käskis Abigailile öelda, et ta tahab võtta teda enesele naiseks.

⁴⁰ Ja Taaveti sulased tulid Abigaili juurde Karmelisse ja rääkisid temaga ning ütlesid: 'Taavet läkitas meid sinu juurde, et võtta sind enesele naiseks.'

⁴¹ Siis ta tõusis ja kummardas silmili maha ning ütles: 'Vaata, su teenija on valmis saama orjaks, kes peseb oma isanda sulaste jalgu.'

⁴² Ja Abigail tõusis kiiresti ning sõitis eesli seljas, samuti tema viis teenijatüdrukut, kes käisid ta kannul; ta järgnes Taaveti käskjalgadele ja sai tema naiseks.

⁴³ Ahinoami võttis Taavet Jisreelist ja nõnda said need mõlemad tema naisteks.

⁴⁴ Aga Saul oli andnud oma tütre Miikali, Taaveti naise, Paltile, Laisi pojale, kes oli pärit Gallimist.

¹ It happened, when David and his men were come to Ziklag on the third day, that the Amalekites had made a raid on the South, and on Ziklag, and had struck Ziklag, and burned it with fire,

² and had taken captive the women and all who were therein, both small and great. They didn't kill any, but carried them off, and went their way.

³ When David and his men came to the city, behold, it was burned with fire; and their wives, and their sons, and their daughters, were taken captive.

⁴ Then David and the people who were with him lifted up their voice and wept, until they had no more power to weep.

⁵ David's two wives were taken captive, Ahinoam the Jezreelitess, and Abigail the wife of Nabal the Carmelite.

⁶ David was greatly distressed; for the people spoke of stoning him, because the soul of all the people was grieved, every man for his sons and for his daughters: but David strengthened himself in Yahweh his God.

⁷ David said to Abiathar the priest, the son of Ahimelech, "Please bring me here the ephod." Abiathar brought the ephod to David.

⁸ David inquired of Yahweh, saying, "If I pursue after this troop, shall I overtake them?" He answered him, "pursue; for you shall surely overtake them, and shall without fail recover all."

⁹ So David went, he and the six hundred men who were with him, and came to the brook Besor, where those who were left behind stayed.

¹⁰ But David pursued, he and four hundred men; for two hundred stayed behind, who were so faint that they couldn't go over the brook Besor.

¹¹ They found an Egyptian in the field, and brought him to David, and gave him bread, and he ate; and they gave him water to drink.

¹² They gave him a piece of a cake of figs, and two clusters of raisins. when he had eaten, his spirit came again to him; for he had eaten no bread, nor drunk any water, three days and three nights.

¹³ David asked him, "To whom do you belong? Where are you from?" He said, "I am a young man of Egypt, servant to an Amalekite; and my master left me, because three days ago I fell sick.

¹⁴ We made a raid on the South of the Cherethites, and on that which belongs to Judah, and on the South of Caleb; and we burned Ziklag with fire."

¹⁵ David said to him, "Will you bring me down to this troop?" He said, "Swear to me by God that you will neither kill me, nor deliver me up into the hands of my master, and I will bring you down to this troop."

¹⁶ When he had brought him down, behold, they were spread around over all the ground, eating, drinking, and dancing, because of all the great spoil that they had taken out of the land of the Philistines, and out of the land of Judah.

¹⁷ David struck them from the twilight even to the evening of the next day. Not a man of them escaped from there, except four hundred young men, who rode on camels and fled.

¹⁸ David recovered all that the Amalekites had taken; and David rescued his two wives.

¹⁹ There was nothing lacking to them, neither small nor great, neither sons nor daughters, neither spoil, nor anything that they had taken to them. David brought back all.

²⁰ David took all the flocks and the herds, [which] they drove before those [other] livestock, and said, "This is David's spoil."

²¹ David came to the two hundred men, who were so faint that they could not follow David, whom also they had made to stay at the brook Besor; and they went forth to meet David, and to meet the people who were with him. When David came near to the people, he greeted them.

²² Then all the wicked men and base fellows, of those who went with David, answered and said, "Because they didn't go with us, we will not give them anything of the spoil that we have recovered, except to every man his wife and his children, that he may lead them away, and depart."

²³ Then David said, "You shall not do so, my brothers, with that which Yahweh has given to us, who has preserved us, and delivered the troop that came against us into our hand.

²⁴ Who will listen to you in this matter? For as his share is who goes down to the battle, so shall his share be who tarries by the baggage: they shall share alike."

²⁵ It was so from that day forward, that he made it a statute and an ordinance for Israel to this day.