圣经文本

 

Genesis第41章

学习

   

1 Ja kahe aasta pärast sündis, et vaarao nägi und, ja vaata, ta seisis Niiluse jõe ääres.

2 Ja näe, jõest tõusis seitse lehma, ilusad näha ja lihavad liha poolest, ja sõid roostikus.

3 Ja vaata, teist seitse lehma tõusis nende järel jõest, pahad näha ja lahjad liha poolest, ja need seisid teiste lehmade kõrval jõe kaldal.

4 Ja lehmad, kes olid pahad näha ja lahjad liha poolest, sõid ära need seitse lehma, kes olid ilusad näha ja lihavad. Siis vaarao ärkas üles.

5 Aga ta jäi magama ja nägi teist puhku und, ja vaata, seitse viljapead tõusis ühest kõrrest, jämedad ja head.

6 Ja vaata, seitse peenikest ja hommikutuulest kõrvetatud viljapead võrsus nende järel.

7 Ja peenikesed viljapead neelasid ära need seitse jämedat ja täit viljapead. Ja vaarao ärkas üles, ja vaata, see oli olnud unenägu!

8 Aga hommikul oli ta vaim rahutu ja ta läkitas järele ning kutsus kõik Egiptuse ennustajad ja targad, ja vaarao jutustas neile oma unenäo, aga ükski ei suutnud seda vaaraole seletada.

9 Siis rääkis joogikallajate ülem vaaraoga, öeldes: 'Täna meenub mulle mu patt.

10 Vaarao sai väga kurjaks oma sulaste peale ja pani mind vahi alla ihukaitsepealiku kotta, minu ja pagarite ülema.

11 Ja me nägime ühel ööl unenägu, mina ja tema, kumbki nägime unenäo, millel oli oma tähendus.

12 Ja sealsamas oli meiega heebrea noormees, ihukaitsepealiku sulane, ja me jutustasime temale ja tema seletas meile meie unenäod, kummalegi ta unenäo tähenduse.

13 Ja nõnda nagu ta meile seletas, nõnda sündis: mina sain tagasi oma ametisse ja teine poodi üles.'

14 Siis vaarao läkitas järele ja laskis kutsuda Joosepi; ja Joosep toodi kiiresti vangiurkast välja; ta ajas habeme, vahetas riided ja tuli vaarao juurde.

15 Ja vaarao ütles Joosepile: 'Ma nägin unenäo, kuid keegi ei oska seda seletada. Aga ma olen kuulnud sinust räägitavat, et kui sina unenägu kuuled, siis sa seletad selle.'

16 Ja Joosep vastas vaaraole, öeldes: 'Mitte mina! Küllap Jumal annab vaaraole õige vastuse!'

17 Ja vaarao jutustas Joosepile: 'Mu unenäos oli nõnda: vaata, ma seisin Niiluse jõe kaldal.

18 Ja näe, jõest tõusis seitse lehma, lihavad liha poolest ja ilusad näha, ja sõid roostikus.

19 Ja vaata, teist seitse lehma tõusis nende järel, väetid ja väga pahad näha ning lahjad liha poolest. Ei ole ma kogu Egiptusemaal näinud selliseid pahu.

20 Ja lahjad ning pahad lehmad sõid ära need seitse esimest lihavat lehma.

21 Ja need läksid nende kõhtu, aga ei olnud tundagi, et need olid läinud nende kõhtu ja nende välimus oli paha nagu ennegi. Ja ma ärkasin üles.

22 Siis ma nägin und, ja vaata, seitse viljapead tõusis ühest kõrrest, täis ja head.

23 Ja vaata, seitse kuiva, peenikest, hommikutuulest kõrvetatud viljapead võrsus nende järel.

24 Ja peenikesed viljapead neelasid ära need seitse head viljapead. Ma olen seda rääkinud oma ennustajaile, aga ükski ei oska mulle seletada.'

25 Ja Joosep ütles vaaraole: 'Vaarao unenäod tähendavad ühte ja sedasama. Jumal on vaaraole teada andnud, mida ta kavatseb teha.

26 Seitse head lehma on Seitse aastat ja Seitse head viljapead on Seitse aastat; unenägudel on sama tähendus.

27 Ja seitse lahjat ja paha lehma, kes tõusid nende järel, on seitse aastat, ja seitse peenikest, hommikutuulest kõrvetatud viljapead on seitse nälja-aastat.

28 See ongi see asi, mis ma vaaraole rääkisin: mida Jumal kavatseb teha, seda on ta vaaraole näidanud.

29 Vaata, tuleb seitse aastat, millal on suur küllus kogu Egiptusemaal.

30 Aga neile järgneb seitse nälja-aastat, mil Egiptusemaal ununeb kõik küllus ja näljahäda ulatub üle kogu maa.

31 Maal ei ole enam küllust tundagi nälja tõttu, mis tuleb selle järel, sest see on väga kange.

32 Ja kuna vaaraol on unenägu kaks korda kordunud, siis on see asi Jumala poolt kindel ja Jumal laseb selle varsti sündida.

33 Ja nüüd vaarao vaadaku välja üks mõistlik ja tark mees ja seadku Egiptusemaa üle.

34 Vaarao tehku nõnda: pangu ülevaatajad maale ja lasku Egiptusemaad maksta viiendikku neil seitsmel külluseaastal.

35 Ja kogutagu kõik nende tulevaste heade aastate toidus ja varutagu vilja linnadesse vaarao käe alla toiduseks ning säilitatagu seda.

36 See vili olgu maale tagavaraks seitsmeks nälja-aastaks, mis tulevad Egiptusemaale, et maad ei tabaks näljaajal hukatus.'

37 See kõne oli hea vaarao silmis ja kõigi ta sulaste silmis.

38 Ja vaarao ütles oma sulastele: 'Kas leiame veel sellise mehe, kelles on Jumala Vaim?'

39 Ja vaarao ütles Joosepile: 'Et Jumal on sulle kõike seda teada andnud, siis ei ole keegi nii mõistlik ja tark kui sina!

40 Sina pead olema mu koja üle ja kogu mu rahvas suudelgu sind suu peale. Ainult aujärje poolest tahan ma olla sinust suurem!'

41 Ja vaarao ütles Joosepile: 'Vaata, ma olen pannud su kogu Egiptusemaa üle!'

42 Ja vaarao võttis sõrmest pitserisõrmuse ning pani Joosepi sõrme; ja ta pani temale kallid linased riided selga ja riputas kuldkee kaela.

43 Ja ta laskis teda sõita oma teises tõllas, mis tal oli, ja hüüda tema ees: 'Põlvili!' Ja ta pani tema kogu Egiptusemaa üle.

44 Ja vaarao ütles Joosepile: 'Mina olen vaarao, aga ilma sinu tahtmata ei tohi keegi tõsta kätt ega jalga kogu Egiptusemaal.'

45 Ja vaarao pani Joosepile nimeks Safnat-Paneah ja andis temale naiseks Asnati, Ooni preestri Pooti-Fera tütre; ja Joosep läks välja Egiptusemaale.

46 Joosep oli kolmekümneaastane, kui ta astus vaarao, Egiptuse kuninga ette; ja Joosep läks ära vaarao juurest ning käis läbi kogu Egiptusemaa.

47 Ja maa kandis seitsmel külluseaastal ühest ivast peotäie.

48 Ja ta kogus kõik põllusaagi seitsmel aastal Egiptusemaal ja talletas selle linnadesse; igasse linna andis ta ümbruskonna põldude saagi.

49 Ja Joosep kuhjas väga palju vilja, nagu liiva mere ääres, kuni lakati seda mõõtmast, sest see ei olnud enam mõõdetav.

50 Ja Joosepile sündis enne nälja-aasta tulekut kaks poega. Need tõi temale ilmale Asnat, Ooni preestri Pooti-Fera tütar.

51 Ja Joosep pani esmasündinule nimeks Manasse, sest ta ütles: 'Jumal on mind lasknud unustada kõik mu vaeva ja kogu mu isakoja.'

52 Ja teisele ta pani nimeks Efraim, sest ta ütles: 'Jumal on mind teinud viljakaks mu viletsusemaal!'

53 Kui seitse külluseaastat, mis Egiptusemaale tulid, lõppesid,

54 siis hakkasid tulema seitse nälja-aastat, nõnda nagu Joosep oli öelnud; ja nälg oli kõigis maades, ent kogu Egiptusemaal oli leiba.

55 Aga kui kogu Egiptusemaa hakkas tundma nälga, siis rahvas kisendas vaarao poole leiva pärast; ja vaarao ütles kõigile egiptlastele: 'Minge Joosepi juurde! Mis tema teile ütleb, seda tehke!'

56 Ja nälg oli üle kogu maa ja Joosep avas kõik viljaaidad, mis olid nende juures, ning müüs egiptlastele vilja, sest nälg võttis Egiptusemaal võimust.

57 Ja kõigist maadest tuldi Egiptusesse Joosepilt vilja ostma, sest nälg oli võtnud võimust kõigis maades.

   

来自斯威登堡的著作

 

Arcana Coelestia#5323

学习本章节

  
/10837  
  

5323. 'And they cried out before him, Abrek!' means acknowledgement coming through faith, and homage. This is clear from the meaning of 'crying out' as acknowledgement coming through faith, dealt with below, and from the meaning of 'Abrek!' as homage, because Abrek in the original language means 'bend your knees', and the bending of knees is homage. For every inward impulse of a person's will, thus of his love and affection, and consequently of his life, has corresponding outward actions and gestures. Those actions and gestures flow from the actual correspondence of exterior things with interior ones. Holy fear that leads to humility, and from this to homage, has corresponding actions or gestures, which are bending the knees, falling forward on the knees, and also prostration of the body flat on the ground. If in that state homage is a product of genuine humility, and if humility is the product of genuine holy fear, there is an absence of spirits, which leads to a falling downwards of the joints at the border or intermediate area where the spiritual is joined to the natural, and so where the knees are. For the parts below the knee correspond to natural things, while the parts above the knee correspond to spiritual ones. These are the reasons why bending the knees is a sign representative of homage. Among celestial people this action comes quite spontaneously, but in the case of spiritual people it is a deliberate act of their will.

[2] In former times people bent their knees before kings when they rode by in a chariot. They bent them because kings represented the Lord's Divine Truth, while 'a chariot' meant His Word. This customary act of homage came into being when people knew what was represented by it, at which time kings did not think that such homage was paid to themselves but to their kingly authority, which was distinct from yet invested in their own persons. That authority invested in them was the law, and because this law had its origin in Divine Truth, it was the law invested in the person of the king, inasmuch as he was the guardian of the law, to which homage had to be paid. Thus a king did not attribute any royal authority to himself other than guardianship of the law. Insofar as he relinquished that guardianship he relinquished his royal authority; for he knew that homage arising from any other source than the law, that is, any other homage than that paid to the law itself, was idolatry. By royal authority is meant Divine Truth - see 1672, 1728, 2015, 2069, 3009, 3670, 4581, 4966, 5044, 5068 - and therefore that authority is the law, which essentially is truth reigning in that kingdom, in accordance with which its inhabitants conduct their lives. From all this it may be seen that 'Abrek!' or 'bend your knees' means homage.

[3] Since 'a cry' is in a similar way an action which corresponds to a living confession or an acknowledgement that is a product of faith, crying out was also the custom followed by the ancients when an outward sign of such confession or acknowledgement needed to be made. The expression 'crying out' is therefore used in various places in the Word when confession and acknowledgement that are the product of faith are referred to, as in the description involving John the Baptist in John,

He bore witness to Jesus and he cried out, saying, This was He of whom I spoke, He who, though coming after me, was before me, for He was before me. I am the voice of one crying in the wilderness, Make straight the way of the Lord. John 1:15, 23.

In the same gospel,

They took branches of palm trees, and went to meet Jesus, and cried, Hosanna! Blessed is He who comes in the name of the Lord, the King of Israel! John 12:13.

In Luke,

Jesus said to the Pharisees that if [the disciples] kept silent, the stones would cry out. Luke 19:40.

Because 'crying out' meant an acknowledgement that was the product of faith and consequently acceptance rising out of the acknowledgement, one therefore reads several times of the Lord's crying out, as in John 7:28, 37; 12:44-45. Also in Isaiah,

Jehovah will go forth as a Mighty Man, as a Man of Wars He will arouse zeal; He will shout aloud, and also will cry out. Isaiah 42:13.

In the contrary sense 'crying out' means lack of acknowledgement and so aversion, see 5016, 5018, 5027. This usage has reference to falsity, 2240.

  
/10837  
  

Thanks to the Swedenborg Society for the permission to use this translation.